"Alias Grace"

"Alias Grace"
Margaret Atwood
Kirjastus Eesti Raamat 1999
Tõlkija Ilona kolberg
Toimetaja Hille Lagerspetz
468 lk
Goodreads punktid: 4,02
Minu punktid: 4

Lemmik tsitaat:

"- inimesed kohtlevad mind paremini ja suurema lugupidamisega, kuid võib-olla nad ainult kardavad mind rohkem; mõnikord on raske vahet teha."




Veel üks raamat, mida loen pärast seda, kui nägin seda juba teleriekraanilt. Soovitan muide seda Netflixi seriaali. Suurepärane teostus. Tõsiselt hea. Nende Netflix originaal filmide/seriaalidega on suht 50/50, et kuidas välja kukub, aga "Alias Grace" on väga hea. IMDB annab 7,9 punkti, niisiis see pole ainult minu arvamus.

Kui ma seriaali vaatasin, tabas mind vana hea "ma olen seda lugu kuulnud" tunne. Nimelt, kuna ma olen veidi mõrtsukalike kalduvustega ja ma alati hea meelega vaatan/loen ka tõsielu filme/raamatuid psühhopaatidest ja kurjategijaist, siis on mul kodus raamat "Ajaloo kurikuulsaimad naised" ja ka seal oli muuhulgas juttu Grace Marksist. Mis tema puhul ilmselt kõige märkimisväärsem asjaolu, on see et ta oli "väidetava"* kuriteo ajal kõigest 16aastane noor naine.

Seda raamatut lugesin rahulikult ja mõnuga. Arvestades, et Atwood seda romaani kaks aastakümmet kirjutas, tundus aeglane tempo sobilik. Sõnakasutus on lihtsalt nii nauditav, et oleks patt see siuhti-säuhti läbi lugeda. Atmosfäär, mõttekäigud, detailsed kirjeldused, see kõik viis mind tollasesse ajastusse. Loomulikult tabasin end korduvalt mõtlemast, et milleks on vaja nii pikki kirje kirjutada (osa raamatust on ülesehitatud kirjavahetusele). Siis jälle rahustasin end, et nii ju ilmselt tol ajal oligi. Et sõnadega mõtteid ja tundeid edasi anda, ei kasutatud gife, emotikone ega muid tänapäeval populaarseid visuaalseid vahendeid, mis õhkkonda loovad. Ja seda kõike ei saa ju kiirustades ja prauhti! teha. On vaja valida õige tempo. Ja seda Atwood oskab.




Nagu te juba aimate, siis lugu ise ka meeldis mulle. Just minu masti lugu. Lõpetades on rohkem küsimusi, kui alustades ja lihtsaid lahendusi ei pakuta. Lihtsalt komm! Ei, mitte komm, vaid kommikarp, selliste suurte mõnusate šokolaadikommidega. Kirjeldamatult hea lugemine!

Seda teemat võiks muidugi arutada, et miks meid tõmbab pimeduse süngetele radadele? Kas ei peaks vägivald meis õõvastust ja vastikust tekitama? Miks me siis vabatahtlikult ja sageli lausa meelelahutuseks seda endale serveerime ja aplalt sisse ahmime? Mis meil viga on? Isiklikult mind ei tõmba niivõrd küsimus kuidas, vaid miks. Mis ajendab kedagi kuriteole? Mis on sündmuste ja mõttemustrite ahel, mis viib indiviidi mõeldamatute tegudeni? Sest, kuigi see ehk kõlab naiivselt, ma tahan uskuda, et oma loomult on inimesed ilusad ja head. Ma tahan uskuda, et keegi ei sünni siia ilma sooviga enda ümber kannatusi külvata. Hea küll, alati on see väike protsent inimesi, kellel puudub südametunnistus ja teistele põhjustatud valu ei lähe neile korda, fain, ütleme nii. Kuigi ka nende puhul ei tähenda see automaatselt, et nad kuritegeliku tee valiksid. Ja kui rääkida statistikast, siis ilmselt on enamik kriminaale täiesti tavalised inimesed, need ilusad ja head. Kunagi üks mu tuttav rääkis, et leidis käekoti, milles oli rahakott ja mobiiltelefon. Kuna rahakott (Michael Kors) ja selles olev 200 eurot meeldis tütarlapsele nii väga, siis ta otsustas tagastada kõigest telefoni ja rahakoti vahel olevad dokumendid. Ta ei näinud absoluutselt, et see oleks olnud ebaõige käitumine, ammugi vargus. Või kui paljud meist naasevad kauplusesse, kui märkavad, et kassapidaja andis neile liiga palju vahetusraha tagasi? Hea küll, ütleme et pisivargusest mõrvani on suur samm. Aga kas ikka on?

Mäletan lapsepõlvest lugu mida rääkis ema. Kuidas süüdimõistetu viimane palve oli oma emaga kohtusaalis hüvasti jätta ja kui kohtunik tal seda teha lasi, siis see hoopis ründas oma ema ja hammustas tal kõrva peast. Kui temalt küsiti, et miks ta seda tegi, siis ta vastas, et kõik vargused algasid sellest, kui ta lapsena oli naabri poolt tulles toonud kaasa sukanõela ja ema polnud käskinud tal varastatud asi tagasi viia. Ma ei tea, kas see lugu on tõsi, või kellegi hea fantaasia tulem, aga minu meelest ilmestab see kenasti inimloomuse kalduvust pahelise käitumise süvenemisesse.

Ja mind huvitabki see algupära, kust sünnivad sadistlikud ideed ja miks inimene neile kohe eos vett peale ei tõmba. Miks ta mängib nende mõtetega, flirdib ja laseb asjadel kulgeda paratamatu katastroofi poole. Ning siis hiljem, kui tegu ja kogu selle õud on kohale jõudnud, kuidas nad suudavad endaga edasi elada, nagu midagi poleks juhtunud? Ja seda mõtteainet leidus "Alias Grace'is" piisavalt.

Järgmine raamat, mis lugemist ootab on samuti Atwoodi sulest. Tema "Teenijanna lugu". Eks ma siis muljetan ka sellest. Ka selle järgi on vändatud seriaal mida kõvasti kiidetakse. Mõned osad sellest olen näinud ka.

*Väidetava, kuna oma kaasosalust kuriteos ei tunnistanud ta kunagi ja tõendid, mis tema vastu kasutati, olid samuti kahtlase väärtusega.

#Juurde saab lugeda siit:
https://www.smithsonianmag.com/arts-culture/mysterious-murder-case-inspired-margaret-atwoods-alias-grace-180967045/


Kommentaarid