Mu isa suri teisipäeva varahommikul. Uudis tema surmast jõudis minuni paarkümmend minutit pärast seda, kui olin Kärbse lasteaeda viinud. Loomulikult läksin ma sel päeval tööle. Ja järgmisel. Ma ei tulnud selle pealegi, et võiksin koju jääda ja tööandja seda lubaks. Hiljem selgus, et oleks lubanud küll, isegi peale käis. Aga ma ei näinud vajadust. Tagantjärele saan aru, et olin veel šokis. Isegi ärasaatmise päeval olin tööl. Lõunal oli ärasaatmine ja õhtuks läksin mina tööle.
Mõned aastad pärast seda suri mu vanaema. Ka siis käisin ma tööl edasi. Minu tollane ülemus ei saanud kunagi teadagi, et mu vanaema suri. Ja seda surma elasin ma juba siis palju valusamini üle. Vanaema oli pikalt haige olnud ja tema lahkumine oli ette teada. Sellepärast ka šokki polnud. Oli lihtsalt valu ja kurbus.
Eile saatis poiste isa SMSsi, et tema isa on surnud. Ka ämm helistas ja teatas kurba uudist poistele.
Lähedased oma vanaisaga poisid ei olnud. Tegelikult oli lausa nii, et ainult kaks vanemat poega on vanaisa ihusilmaga näinud. Ei hakka siin pikalt peredraamat lahti rullima, aga ütleme nii, et perekondi on igasuguseid. Aga ikkagi vanaisa. Viimane. Rohkem pole virnast võtta.
Kuidas surm kedagi mõjutab on individuaalne. Isegi võõra inimese surm. Mõelge kasvõi sellele, kui sureb mõni kuulsus. See on šokk. Mind ennast paneb surm alati enda sisse vaatama. Mõtlema, et kui tuleb minu aeg, siis mis minust maha jääb? Kas matusekõne pidajal on keeruline minu kohta häid sõnu leida? Kui palju ta luiskama peab? Sest siis on hilja midagi muuta. Muuta saab praegu.
Kui sureb veresugulane, siis sureb midagi ka meist endist. Vähemalt mina tunnen nii. Et sureb ajalugu, juured. Ja siin pole vahet, kas sul olid kadunuga head või keerulised suhted. Jah, mõni surm võib tulla ka kergenduseks elavatele. Aga see ei tähenda, et see siiski kerge oleks.
Seega, mina otsustasin, et kuna poistel on siin maamuna peal jälle üks sugulane vähem, siis las puhkavad. Leinavad, kui tahate. Leinavad midagi, mida neil enam kunagi olema ei saa - suhteid isaisaga. Ja sellest on tegelikult tohutult kahju.
Ma ise olen kasvanud ilma vanaisata. Isaisa suri siis, kui isa oli kõigest kaheaastane. Emaisast ei tea ma ka mõhkugi. Toomas oli, see Vilma üürnik/ sulane/ elukaaslane. Minu poistel oli emaisa, kellest nad vahel siiani räägivad, kuigi tema surma ajal olid veel väga väikesed. Oli kasuvanaisa, kellega neil ilmselt kõige lähedasemad suhted olid ja kes nendega kõige rohkem aega veetis. Ja siis üks hüpoteetiline rootsi vanaisa, kellest nad on ainult summutatud häälel lugusid kuulnud ja mõnd üksikut fotot näinud. Kahju ongi sellest, et kuidas isiklik ego, isekus ja jäärapäisus kärbivad tausta. Ja pole mõtet analüüsida, et kui hea või halb mõju mõnel isikul võib olla. Ta on eeskuju. See, mida sellest eeskujust õppida ja endaga ellu kaasa võtta, sõltub vastuvõtja seisundist rohkem, kui eeskujust endast. Aga eeskuju peab olema. Mida rohkem erinevaid, seda parem, tekib võrdlusmoment. Aga ilma eeskujudeta on raske. Peab ise kõik rumalused järgi proovima.
Mõned aastad pärast seda suri mu vanaema. Ka siis käisin ma tööl edasi. Minu tollane ülemus ei saanud kunagi teadagi, et mu vanaema suri. Ja seda surma elasin ma juba siis palju valusamini üle. Vanaema oli pikalt haige olnud ja tema lahkumine oli ette teada. Sellepärast ka šokki polnud. Oli lihtsalt valu ja kurbus.
Eile saatis poiste isa SMSsi, et tema isa on surnud. Ka ämm helistas ja teatas kurba uudist poistele.
Lähedased oma vanaisaga poisid ei olnud. Tegelikult oli lausa nii, et ainult kaks vanemat poega on vanaisa ihusilmaga näinud. Ei hakka siin pikalt peredraamat lahti rullima, aga ütleme nii, et perekondi on igasuguseid. Aga ikkagi vanaisa. Viimane. Rohkem pole virnast võtta.
Kuidas surm kedagi mõjutab on individuaalne. Isegi võõra inimese surm. Mõelge kasvõi sellele, kui sureb mõni kuulsus. See on šokk. Mind ennast paneb surm alati enda sisse vaatama. Mõtlema, et kui tuleb minu aeg, siis mis minust maha jääb? Kas matusekõne pidajal on keeruline minu kohta häid sõnu leida? Kui palju ta luiskama peab? Sest siis on hilja midagi muuta. Muuta saab praegu.
Kui sureb veresugulane, siis sureb midagi ka meist endist. Vähemalt mina tunnen nii. Et sureb ajalugu, juured. Ja siin pole vahet, kas sul olid kadunuga head või keerulised suhted. Jah, mõni surm võib tulla ka kergenduseks elavatele. Aga see ei tähenda, et see siiski kerge oleks.
Seega, mina otsustasin, et kuna poistel on siin maamuna peal jälle üks sugulane vähem, siis las puhkavad. Leinavad, kui tahate. Leinavad midagi, mida neil enam kunagi olema ei saa - suhteid isaisaga. Ja sellest on tegelikult tohutult kahju.
Ma ise olen kasvanud ilma vanaisata. Isaisa suri siis, kui isa oli kõigest kaheaastane. Emaisast ei tea ma ka mõhkugi. Toomas oli, see Vilma üürnik/ sulane/ elukaaslane. Minu poistel oli emaisa, kellest nad vahel siiani räägivad, kuigi tema surma ajal olid veel väga väikesed. Oli kasuvanaisa, kellega neil ilmselt kõige lähedasemad suhted olid ja kes nendega kõige rohkem aega veetis. Ja siis üks hüpoteetiline rootsi vanaisa, kellest nad on ainult summutatud häälel lugusid kuulnud ja mõnd üksikut fotot näinud. Kahju ongi sellest, et kuidas isiklik ego, isekus ja jäärapäisus kärbivad tausta. Ja pole mõtet analüüsida, et kui hea või halb mõju mõnel isikul võib olla. Ta on eeskuju. See, mida sellest eeskujust õppida ja endaga ellu kaasa võtta, sõltub vastuvõtja seisundist rohkem, kui eeskujust endast. Aga eeskuju peab olema. Mida rohkem erinevaid, seda parem, tekib võrdlusmoment. Aga ilma eeskujudeta on raske. Peab ise kõik rumalused järgi proovima.
Kommentaarid
Postita kommentaar