Lugesin Joonas Pindi heietusi heast filmist ja mõtlesin siia ka omad mõtted kirja panna. Natuke on tunne, et vist olen veidi seda teemat riivanud, aga kes seda enam mäletab täpselt, eks ole?
Muuhulgas ütleb noormees oma postituses järgmiselt: "Filmi headus ei seisne niisiis mitte niivõrd filmis endas, kuivõrd publiku subjektiivsestes elamustes." Ja paremini vast ei saakski seda kokku võtta. See, milline film mõnda inimest kõnetab, ei sõltu üldse mingitest Metascoridest ega kriitikute arvamusest. Olen teiste inimeste soovitusel vaadanud nende kõigi aegade lemmikfilmi ja olnud enamus ajast sellise näoga, et What the Facebook! Esiteks on film olnud minu jaoks täiesti suvaline ja lisaks hakkan ma loomulikult kohe analüüsima, et kui see on sinu lemmikfilm, siis mida helli sa sisse oled tõmmanud?
No ja eks nende kriitikute poolt hinnatud filmidega on umbes sama lugu. Pooltega läheb õnneks ja ülejäänutega mõtled, et üks meist on millestki valesti aru saanud ja ma pole kindel, et see tingimata mina olen.
Jah, eks ma mingil määral ikka arvestan üldise arvamusega, loen arvustusi ja vaatan IMDB punkte, aga jah, see pole ka alati mingiks näitajaks. Näiteks üks film sai IMDBs väga madalad punktid ja lapsed mul kodus mõnitasid, et mingit 6 punkti filmi lähed vaatama, täitsa lollakas, ha-ha. Aga mulle meeldis. Ja üldse ma ei saanud aru, miks seal nii vähe neid punkte oli. Hiljem kuulsin, et loomakaitsjad olid seda filmi boikoteerinud ja nimelt sellele hästi madalaid punkte pannud, sest seal oli mingi stseen neid häirinud. See oleks umbes sama, et ma kirjutaks halbu arvustusi vegan restorani kohta, kuna minule, kui vanale karnivoorile, seal ribi ei pakutud.
Lisaks olen ma märganud, et enamik seriaale ja filme, millel on 8 ja rohkem punkte, on sageli äärmiselt vägivaldsed. Näiteks Tarantino filmid. Jah, okei, nendes on teatud võlu ja oma asja ta oskab, aga mind kohutavalt häirib mõttetu vägivald. Ja paraku pean ma ütlema, et seda on tema filmides palju. Võime muidugi argumenteerida, et milline on mõistlik vägivald ja milline mõttetu. Aga sama võime teha ka alastistseenide kohta. Mõne jaoks on mõttetu ja teise jaoks oli võte alasti Mirtel Pohlaga filmi kõige tuumakam koht ja ilma selleta poleks režissööri sõnum kuidagi vaatajani jõudnud.
Milline siis minu meelest hea film on? Ma arvan, et film mis mind kõnetab, liigutab, paneb midagi tundma ja eelistatavalt mitte vastikust. Ja see, mis hetkel kõnetab ning tundma paneb, sõltub tuhandest asjaolust. Näiteks olin ma pahviks löödud filmist "Lõvi". Ma reaalselt nutsin filmi lõpus. Ja pärast. Ma nutsin nädal aega pärast filmi nägemist. Iga kord kui ma sellele mõtlesin, oli Jägala juga all over again. Ja miks? Sest peaosaline meenutas mu kõige nooremat poega ja see lugu läks mulle südamesse. Mõtlesin, mida see väike inimene võis ometi tunda ja mõelda. Mida mõtles tema ema, kes ühel päeval kahest pojast ilma jäi. Ja see oli nii valus. Umbes aasta hiljem nägin Netflixist seda uuesti ja jah, oli ikka kurb ja värki, aga kes ei nutnud olin mina. Ma olen üldse vist kolme filmi peale elus nutnud. "Tuulest viidud", "Madissoni Maakonna sillad" ja noh, siis see. Aga ma olengi selline tuim tükk.
Põhjus miks seda pikka juttu kirjutan seisneb selles, et lähen õhtul "Tõde ja õigust" vaatama. Juba olen ma kuulnud nii head ja kui seda teist arvamust. Vaadanud dokumentaali filmi valmimisest ja kujutanud ette, mida ma võiksin mõelda ja tunda. Ootused on kõrged. Aga kas põhjendatult? Või tunnen nii nagu Madli?
Muuhulgas ütleb noormees oma postituses järgmiselt: "Filmi headus ei seisne niisiis mitte niivõrd filmis endas, kuivõrd publiku subjektiivsestes elamustes." Ja paremini vast ei saakski seda kokku võtta. See, milline film mõnda inimest kõnetab, ei sõltu üldse mingitest Metascoridest ega kriitikute arvamusest. Olen teiste inimeste soovitusel vaadanud nende kõigi aegade lemmikfilmi ja olnud enamus ajast sellise näoga, et What the Facebook! Esiteks on film olnud minu jaoks täiesti suvaline ja lisaks hakkan ma loomulikult kohe analüüsima, et kui see on sinu lemmikfilm, siis mida helli sa sisse oled tõmmanud?
No ja eks nende kriitikute poolt hinnatud filmidega on umbes sama lugu. Pooltega läheb õnneks ja ülejäänutega mõtled, et üks meist on millestki valesti aru saanud ja ma pole kindel, et see tingimata mina olen.
Jah, eks ma mingil määral ikka arvestan üldise arvamusega, loen arvustusi ja vaatan IMDB punkte, aga jah, see pole ka alati mingiks näitajaks. Näiteks üks film sai IMDBs väga madalad punktid ja lapsed mul kodus mõnitasid, et mingit 6 punkti filmi lähed vaatama, täitsa lollakas, ha-ha. Aga mulle meeldis. Ja üldse ma ei saanud aru, miks seal nii vähe neid punkte oli. Hiljem kuulsin, et loomakaitsjad olid seda filmi boikoteerinud ja nimelt sellele hästi madalaid punkte pannud, sest seal oli mingi stseen neid häirinud. See oleks umbes sama, et ma kirjutaks halbu arvustusi vegan restorani kohta, kuna minule, kui vanale karnivoorile, seal ribi ei pakutud.
Lisaks olen ma märganud, et enamik seriaale ja filme, millel on 8 ja rohkem punkte, on sageli äärmiselt vägivaldsed. Näiteks Tarantino filmid. Jah, okei, nendes on teatud võlu ja oma asja ta oskab, aga mind kohutavalt häirib mõttetu vägivald. Ja paraku pean ma ütlema, et seda on tema filmides palju. Võime muidugi argumenteerida, et milline on mõistlik vägivald ja milline mõttetu. Aga sama võime teha ka alastistseenide kohta. Mõne jaoks on mõttetu ja teise jaoks oli võte alasti Mirtel Pohlaga filmi kõige tuumakam koht ja ilma selleta poleks režissööri sõnum kuidagi vaatajani jõudnud.
Milline siis minu meelest hea film on? Ma arvan, et film mis mind kõnetab, liigutab, paneb midagi tundma ja eelistatavalt mitte vastikust. Ja see, mis hetkel kõnetab ning tundma paneb, sõltub tuhandest asjaolust. Näiteks olin ma pahviks löödud filmist "Lõvi". Ma reaalselt nutsin filmi lõpus. Ja pärast. Ma nutsin nädal aega pärast filmi nägemist. Iga kord kui ma sellele mõtlesin, oli Jägala juga all over again. Ja miks? Sest peaosaline meenutas mu kõige nooremat poega ja see lugu läks mulle südamesse. Mõtlesin, mida see väike inimene võis ometi tunda ja mõelda. Mida mõtles tema ema, kes ühel päeval kahest pojast ilma jäi. Ja see oli nii valus. Umbes aasta hiljem nägin Netflixist seda uuesti ja jah, oli ikka kurb ja värki, aga kes ei nutnud olin mina. Ma olen üldse vist kolme filmi peale elus nutnud. "Tuulest viidud", "Madissoni Maakonna sillad" ja noh, siis see. Aga ma olengi selline tuim tükk.
Põhjus miks seda pikka juttu kirjutan seisneb selles, et lähen õhtul "Tõde ja õigust" vaatama. Juba olen ma kuulnud nii head ja kui seda teist arvamust. Vaadanud dokumentaali filmi valmimisest ja kujutanud ette, mida ma võiksin mõelda ja tunda. Ootused on kõrged. Aga kas põhjendatult? Või tunnen nii nagu Madli?
Kommentaarid
Postita kommentaar