Ma olen märganud, et juba mõnda aega tekitab lihtne pöial minus ebameeldivaid tundeid. Mitte mu enda pöial. Mõlemad, nii vasak kui parim on täiesti töökorras ja mul pole oma jäsemetele etteheiteid. Jutt käib hoopis sellest sinisest pöidlast, mida laotakse sõnumite alla, et väljendada heakskiitu või nõusolekut. Mõnes kontekstis lausa meeldimist. Ja mina tunnen, et see on solvang.
Põhimõtteliselt kannab pöial sõnumit: tõmba uttu ja jäta mind rahule. Ei, tegelikult muidugi mitte. Inimesed on ju hoopis teistsuguses tähenduses kokku leppinud, aga minu jaoks. Sest miks panna pöial, kui saab panna naerunäo, südame või mõne gifi?
Üldse on kogu see hieroglüüfide kasutamine minu jaoks veidi võõras. Mäletan, et nii neli-viis aastat tagasi ei sallinud ma ka seda, kui jutu sisse naerunägusid sokutati. Tundus mõnitamisena. Mitte nagu heatahtliku naeratusena, vaid irvitamisena. Aga sellega ma harjusin ära. Niivõrd, et nüüd tundub ilma emotikonideta tekst liialt külm ja ametlik.
Ja kui ma päris aus olen, siis ma arvan, et ma pole ainuke kes nii tunneb. Hiljuti tekkis meil sõbrannaga väike nägelemine. Ei midagi tõsist, aga veidi siiski. Ja siis ma kirjutasin talle midagi, mis tavapäraselt oleks pidanud välja meelitama naerunäo või lausejupi, aga vastuseks tuli hoopis pöial. Ja kui ma küsisin, et mida see tähendama peab, siis ei tähendanud see heakskiitu vaid meelepaha.
Pöial ei ole enam pöial. Sõltuvalt kontekstist võib pöial olla hoopis keskmine.
Põhimõtteliselt kannab pöial sõnumit: tõmba uttu ja jäta mind rahule. Ei, tegelikult muidugi mitte. Inimesed on ju hoopis teistsuguses tähenduses kokku leppinud, aga minu jaoks. Sest miks panna pöial, kui saab panna naerunäo, südame või mõne gifi?
Üldse on kogu see hieroglüüfide kasutamine minu jaoks veidi võõras. Mäletan, et nii neli-viis aastat tagasi ei sallinud ma ka seda, kui jutu sisse naerunägusid sokutati. Tundus mõnitamisena. Mitte nagu heatahtliku naeratusena, vaid irvitamisena. Aga sellega ma harjusin ära. Niivõrd, et nüüd tundub ilma emotikonideta tekst liialt külm ja ametlik.
Ja kui ma päris aus olen, siis ma arvan, et ma pole ainuke kes nii tunneb. Hiljuti tekkis meil sõbrannaga väike nägelemine. Ei midagi tõsist, aga veidi siiski. Ja siis ma kirjutasin talle midagi, mis tavapäraselt oleks pidanud välja meelitama naerunäo või lausejupi, aga vastuseks tuli hoopis pöial. Ja kui ma küsisin, et mida see tähendama peab, siis ei tähendanud see heakskiitu vaid meelepaha.
Pöial ei ole enam pöial. Sõltuvalt kontekstist võib pöial olla hoopis keskmine.
Ma arvan, et pöial pahaselt inimeselt võib tähendada hoopis ''good for you'' või ''mida iganes'' või ''mind ei huvita''. Mind segavad ka need emotikonid just selle tõttu, et jumal vaid teab, mida inimene teisel pool ekraani mõtleb. Üldse on hiljuti tuttavad kuidagi üle visanud (tegelt ka). Sellised kiired lobisemised, pealiskaudsed suhtlused. Keegi jälle midagi tahab, midagi küsib. Vist olen kurjaks läinud. :D Võibolla on asi koolistressis ja see on ajutine kurjus.
VastaKustutaEks ta ole, et läbi ekraani tõlgendab igaüks sõnumit vastavalt enda meeleseisundile. Kui inimest ka päriselus tunda, siis saab küll sõnumitest päris hästi aru, kui toon muutub, aga võõraga võib ainult aimata, mida ta tegelikult mõtleb.
Kustuta