Jutud käivad. Inimesed räägivad. Keegi päriselt uskuda ei soovi, aga tõsiasjad on liiga kõnekad. On neid, kes ikkagi, vaatamata faktidele, peidavad pea liiva alla ja ütlevad, et see kõik on alatu laim, ja üldse on see nõme surnust halba rääkida, kuna too ei saa ju ennast kaitsta. Aga kõige enam käib läbi lause, et juhul kui see nii tõesti oli, siis miks keegi ei märganud, aru ei saanud, ei sekkunud? Kuidas on võimalik, et see kõik toimus täiskasvanud inimeste silme all ja sel lihtsalt lasti juhtuda?
Hiljuti vaatasin Netflixi pealt lühiseriaali "Dirty John". Seriaal põhineb tõsielu sündmustele ja seriaali kohta on ka dokumentaalsaade "Dirty John: The Dirty Truth". Lühidalt lugu selline, et viiekümnendates aastates edukas, kena naisterahvas kohtub meeldiva, šarmika arstiga ja neil on peadpööritavalt kiire armulugu. Kuigi naisel tekivad teatud kõhklused mehe suhtes ja ka tema lapsed hoiatavad selle eest, et midagi on mäda, otsustab naine mehega paari heita pärast kahekuulist tutvumisperioodi. Pärast seda võtavad asjad loomulikult ebameeldiva pöörde ja mees hakkab ilmutama oma tõelist palet. Selgub, et mees on aastaid elanud naiste kulul, arst ta loomulikult pole, vaid on omandanud õenduseriala, mis on võimaldanud talle juurdepääsu ravimitele, kuna tegemist on narkomaaniga. Aastakümneid on mees manipuleerinud erinevate naistega, selleks et toita oma sõltuvust. Ta on koduvalt oma tegude pärast kinni istunud ja teda otsitakse mitmes osariigis taga. Ühesõnaga, kõige hullem mõeldav variant üldse.
Vaatasin siis seda seriaali ja mõtlesin, et kuidas ometi? Miks see naine ei tajunud, et miski on valesti? Õieti, ta ju isegi tajus, aga sellest hoolimata jäi selle mehega kokku? Ja see oli ainult see üks naine. Selliseid naisi oli sellel mehel kümneid ja kümneid. Ta ju nimelt valis välja edukaid, intelligentseid naisi, kellel oli raha, mida välja pressida. Kuidas? Miks need naised aru ei saanud? Ja pea kõik nad ütlesid, et lähedased neid hoiatasid, kuid siiski nad lasid endaga manipuleerida.
Aga ma ei saa ju neid naisi hukka mõista. Ma ei saa öelda, et ma mitte kunagi, sest ka mind hoiatati ja ma ikkagi läksin nagu lammas keda viiakse tapale. Ma ei teagi millega ma seda endale põhjendasin. Ilmselt arvasin, et teda on valesti mõistetud. Võibolla lootsin, et minu armastusest piisab, et teda muuta.
Ei, armsad sõbrad, armastusest ei piisa.
Ja nüüd on mul üks sõbranna sidunud ennast mehega, kellest on juba teada, et temast midagi head ei tule. Sõbrannat on hoiatatud. Aga ta ei ole katkestanud mehega suhet. Kas ta ei näe ohumärke, või ei soovi neid märgata? Millega ta põhjendab endale selle mehe käitumist ja neid hoiatusi tema kohta? Miks ta laseb sellel juhtuda? Kas ta arvab, et armastusest piisab? Loodab, et aeg muudab selle mehe teistsuguseks?
Jah, me valetame iseendile ja laseme endale valetada. Me ignoreerime ohumärke, lootuses, et lõpuks kõik laheneb. Me tahame uskuda, et kõik inimesed on ilusad ja head. Ja kõrvalseisjad ei saa sellest aru, et miks me nii teeme. Miks me seome ennast inimesega, kelle juuresolekul kõigil teistel kuklakarvad püsti tõusevad? Miks me viime oma lapsi korduvalt ja uuesti mehe juurde, kes meis soolikad kahekorra sõlme keerab? Mitte et me ei näeks või ei tajuks. Me kõik näeme ja tajume, tegelikult. Me lihtsalt oleme õppinud need hoiatushääled maha keerama, sest need segavad. Ja seda mute nuppu õpetame oma lastel ka kasutama. Ja ühel hetkel, kui see siis häält teeb, siis on heli kõrvulukustav. Ja polegi enam vahet, kas inimene, kes meis need hääled vallandas, on enam elavate kirjas või mitte, sest need hääled peavad meist välja pääsema.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Hiljuti vaatasin Netflixi pealt lühiseriaali "Dirty John". Seriaal põhineb tõsielu sündmustele ja seriaali kohta on ka dokumentaalsaade "Dirty John: The Dirty Truth". Lühidalt lugu selline, et viiekümnendates aastates edukas, kena naisterahvas kohtub meeldiva, šarmika arstiga ja neil on peadpööritavalt kiire armulugu. Kuigi naisel tekivad teatud kõhklused mehe suhtes ja ka tema lapsed hoiatavad selle eest, et midagi on mäda, otsustab naine mehega paari heita pärast kahekuulist tutvumisperioodi. Pärast seda võtavad asjad loomulikult ebameeldiva pöörde ja mees hakkab ilmutama oma tõelist palet. Selgub, et mees on aastaid elanud naiste kulul, arst ta loomulikult pole, vaid on omandanud õenduseriala, mis on võimaldanud talle juurdepääsu ravimitele, kuna tegemist on narkomaaniga. Aastakümneid on mees manipuleerinud erinevate naistega, selleks et toita oma sõltuvust. Ta on koduvalt oma tegude pärast kinni istunud ja teda otsitakse mitmes osariigis taga. Ühesõnaga, kõige hullem mõeldav variant üldse.
Vaatasin siis seda seriaali ja mõtlesin, et kuidas ometi? Miks see naine ei tajunud, et miski on valesti? Õieti, ta ju isegi tajus, aga sellest hoolimata jäi selle mehega kokku? Ja see oli ainult see üks naine. Selliseid naisi oli sellel mehel kümneid ja kümneid. Ta ju nimelt valis välja edukaid, intelligentseid naisi, kellel oli raha, mida välja pressida. Kuidas? Miks need naised aru ei saanud? Ja pea kõik nad ütlesid, et lähedased neid hoiatasid, kuid siiski nad lasid endaga manipuleerida.
Aga ma ei saa ju neid naisi hukka mõista. Ma ei saa öelda, et ma mitte kunagi, sest ka mind hoiatati ja ma ikkagi läksin nagu lammas keda viiakse tapale. Ma ei teagi millega ma seda endale põhjendasin. Ilmselt arvasin, et teda on valesti mõistetud. Võibolla lootsin, et minu armastusest piisab, et teda muuta.
Ei, armsad sõbrad, armastusest ei piisa.
Ja nüüd on mul üks sõbranna sidunud ennast mehega, kellest on juba teada, et temast midagi head ei tule. Sõbrannat on hoiatatud. Aga ta ei ole katkestanud mehega suhet. Kas ta ei näe ohumärke, või ei soovi neid märgata? Millega ta põhjendab endale selle mehe käitumist ja neid hoiatusi tema kohta? Miks ta laseb sellel juhtuda? Kas ta arvab, et armastusest piisab? Loodab, et aeg muudab selle mehe teistsuguseks?
Jah, me valetame iseendile ja laseme endale valetada. Me ignoreerime ohumärke, lootuses, et lõpuks kõik laheneb. Me tahame uskuda, et kõik inimesed on ilusad ja head. Ja kõrvalseisjad ei saa sellest aru, et miks me nii teeme. Miks me seome ennast inimesega, kelle juuresolekul kõigil teistel kuklakarvad püsti tõusevad? Miks me viime oma lapsi korduvalt ja uuesti mehe juurde, kes meis soolikad kahekorra sõlme keerab? Mitte et me ei näeks või ei tajuks. Me kõik näeme ja tajume, tegelikult. Me lihtsalt oleme õppinud need hoiatushääled maha keerama, sest need segavad. Ja seda mute nuppu õpetame oma lastel ka kasutama. Ja ühel hetkel, kui see siis häält teeb, siis on heli kõrvulukustav. Ja polegi enam vahet, kas inimene, kes meis need hääled vallandas, on enam elavate kirjas või mitte, sest need hääled peavad meist välja pääsema.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar