Jubin jõudis eile oma Skandinaaviareisilt tagasi. Elus ja terve. Kõht ka täis. Natuke räsitud oli, aga muidu kõik korras.
Esimene asi millest ta mulle suure heameelega räägib, on klassivennast, kes reisile ei pääsenud, kuna tal oli ID kaart aegunud. Vanemad olid reisi eest tasunud ja siis terve öö otsinud passi mis oli kadunud ja proovinud siiski reisile saada aegunud dokumendiga. Appi kui kahju mul sellest poisist oli! Ja tema vanematest! Lihtsalt südantlõhestavalt kahju! Mõtle, sa oled maksnud nelisada eurot reisi eest ja see on lihtsalt mahavisatud raha. Poeg küsis, et ega ma ometi nutma hakka. Noh, nutma ei hakanud, aga meeletult kahju oli küll sellest perest.
Poeg ise rind kummis tähtsust täis. Täiesti unustanud, et aasta tagasi oli ta ise samas olukorras ja ainuke asi mis olukorda veidikenegi leevendas oli see, et minu jaoks ei olnud täiesti raisatud raha ja poeg number kolm sai venna asemel minna.
Poiss jätkab, et noh, see kutt ongi veidrik, hoiab enda ette ja keegi temaga suhelda ei taha. Okei, see tegi minu jaoks asja isegi veel hullemaks. Ei tunne ma seda poissi, aga tean, et veidrik olla ei ole lihtne. Jah, see võib kasvatada iseloomu, aga see võib vaimu ka murda. On meil tõesti vaja veel ühte hüljatud noort, potentsiaalset koolitulistajat?
Aga eks sellised kogemused kasvatavad. Kui poleks eelmisel aastal olnud kõike seda janti nende dokumentidega, siis kes teab kuidas selleaastane reis oleks kujunenud. Nüüd poiss hoiab oma asju turvalises kohas ja paistab muidu ka hoolikam. Kui ta veel pisut empaatiat õpiks, siis võiks oma kasvatustööga päris rahule jääda.
 |
D-terminali juures käivad teetööd, ilged ummikud.
Muidu ma ikka autoaknast keset liiklust pilte ei tee. Luban.
|
Esimene asi millest ta mulle suure heameelega räägib, on klassivennast, kes reisile ei pääsenud, kuna tal oli ID kaart aegunud. Vanemad olid reisi eest tasunud ja siis terve öö otsinud passi mis oli kadunud ja proovinud siiski reisile saada aegunud dokumendiga. Appi kui kahju mul sellest poisist oli! Ja tema vanematest! Lihtsalt südantlõhestavalt kahju! Mõtle, sa oled maksnud nelisada eurot reisi eest ja see on lihtsalt mahavisatud raha. Poeg küsis, et ega ma ometi nutma hakka. Noh, nutma ei hakanud, aga meeletult kahju oli küll sellest perest.
Poeg ise rind kummis tähtsust täis. Täiesti unustanud, et aasta tagasi oli ta ise samas olukorras ja ainuke asi mis olukorda veidikenegi leevendas oli see, et minu jaoks ei olnud täiesti raisatud raha ja poeg number kolm sai venna asemel minna.
Poiss jätkab, et noh, see kutt ongi veidrik, hoiab enda ette ja keegi temaga suhelda ei taha. Okei, see tegi minu jaoks asja isegi veel hullemaks. Ei tunne ma seda poissi, aga tean, et veidrik olla ei ole lihtne. Jah, see võib kasvatada iseloomu, aga see võib vaimu ka murda. On meil tõesti vaja veel ühte hüljatud noort, potentsiaalset koolitulistajat?
Aga eks sellised kogemused kasvatavad. Kui poleks eelmisel aastal olnud kõike seda janti nende dokumentidega, siis kes teab kuidas selleaastane reis oleks kujunenud. Nüüd poiss hoiab oma asju turvalises kohas ja paistab muidu ka hoolikam. Kui ta veel pisut empaatiat õpiks, siis võiks oma kasvatustööga päris rahule jääda.
Kommentaarid
Postita kommentaar