See pole enam kuigi hästi varjatud saladus, et ma üks kiiksuga usufanatt olen, kes muuhulgas ka natuke piiblit loeb. Kuigi ma ei tea miks? Mingit kasu see mulle ei paista toovat. Pole ma kuidagi korralikumaks või sündsamaks hakanud. Ikka mõtlen riivatuid mõtteid ja räägin rõvedaid nalju. Ja üldse, kõik need nahistamisteemad ja meeste järele jooksmised, need ei kõlba ühelegi õigele kristlasele. Olen paha-paha!
Igatahes, lugesin siis hiljuti Simsonist. Ma nüüd ei tea, kuivõrd kursis mu lugejad piiblilugudega on, aga jutustan kokkuvõtvalt tema loo. Simsoni ema ja isa said enne poja sündi ilmutuse Jumalalt, et nende poeg on väljavalitu ja selleks tuleb teda kasvatades ka erilisi meetodeid kasutada. Muuhulgas ei tohtinud Simsoni ema raseduse ajal veini juua (mis paneb mind järeldama, et ilmselt muistses Iisraelis rasedad jõid veini ja see polnud tingimata vastunäidustatud). Veel ei tohtinud poiss viinamarju süüa ega juuksuris käia.
Kasvas siis meheks see poiss ja oli eeldatavasti mõnusalt karune. Pikad juuksed ja mehine habe! Musklitest ei hakka parem rääkimagi. Kas ta just kõige selle juures väga atraktiivne oli, seda on raske hinnata. Ilmselt mitte, sest muidu oleks seda mainitud. Ja arvestades, et tal naistega ka üldse õnne polnud, noh, siis seda enam, eks ole.
Justnimelt nendest Simsoni naistest ma tegelikult kirjutada tahtsingi. Esiteks armus Simson ülepea ühte vaenlasrahva tütarlapsesse. Nägi teda kusagil, läks koju ja teatas oma vanematele, et vot just see on naine keda mu süda ihkab ja võtke ta mulle. Vanemad püüdsid teda keelitada, et ehk siiski õnnestub keegi rahvuskaaslane ära naida, aga ei, Simson tahtis just seda naist. Võttes arvesse, et tol ajal mehed pidid vähemalt kolmekümne aastased olema, kui neid üldse täiskasvanuteks hakati pidama ja nad võisid naisevõtu peale mõtlema hakata, siis jah, ei saa isegi öelda, et nooruse rumalusest nii halva valiku tegi. No ei läinud hästi see asi. Pulmad kestsid nädal aega, ikka konkreetne pummelung! Selle aja jooksul jõudis pruut oma peika reeta ja kättemaksuks oli seal suuremat sorti majade ning põldude põletamine ja kõride lõikamine. Takkapihta jäi Simson naisest ka ilma, kuna äi otsustas tütre hoopis Simsoni isamehele anda. Ühesõnaga, täielik anarhia.
Ei möödu kaua, kui Simson uuesti ülepeakaela ühte kaunitari kiindub. See hakkab siis omakasu eesmärgil Simsonilt saladusi välja meelitama. Istuvad ühel õhtul koos, Simsoni pea Deliila süles, neiu punub mehe habemesse patse, joodab talle sooja piima ja küsib:
"Kallis Simson, sul on nii ilusad pruunid musklid ja helesinised silmad. Kust sa küll need silmad said?"
"Emalt sain silmad" vastab Simson.
"Aga musklid?" küsib Deliila.
"Musklid sain surnud lõvi tõstes*."
"Nii põnev! Aga kust sa küll oma rammu said?"
"See on saladus."
"Oh! Kas tõesti, ja kas sa mullegi seda saladust ei avalda? Kas sa mind ei usalda? Ma pole ju selline nagu kõik need teised naised, kes sul olnud on."
"Tean, Deliilake, tean, sind ma ikka usaldan!"
"Noh ütle siis ometi, et kuidas su jõudu taltsutada?"
Ja siis Simson luuletab talle midagi kuiva vibunööriga sidumisest. Loomulikult proovib naise selle triki kohe järgi. Ja ei midagi, Simson tõmbab nöörid laiali nagu takulõnga.
Naine mossitab, torutab huuli ja teatab:" Sa petsid mind ja valetasid mulle! Ütle ometi, milles peitub su jõu saladus!"
Simson luiskab talle mingi teise jutu kokku. Sama nali, jälle naine proovib ja taas selgub, et Simson pole rääkinud tõde. See jant kestis veel mitu korda. Naine muudkui nutab, halab ja näägutab, nii et Simson on juba surmani tüdinud. Ja lõpuks, suures ahastuses avaldabki tõe, mis saab talle loomulikult kohe ka saatuslikuks.
Ja siis ma mõtlesingi, et mis asja ma siin pidevalt võtan enda kallal, et ma pidevalt sama orgi otsa lendan? Üsna inimlik ju! Kui isegi Jumala valitud nasiir, kusjuures, täiesti kaine peaga, laseb endaga manipuleerida ja susserdada, siis mis lootus meil ülejäänutel veel on? Meid kõiki on sama hõlbus ümber sõrme keerata, nagu seda mehemürakat. Kõrvalseisjad vaatavad pealt ja vangutavad päid, aga meie ise oleme justkui pimedad. Ju ma sellepärast loengi pühakirja, lohutab ja annab lootust.
*Ajaloolased kinnitavad, et just Simson leiutas deadlifti, kui ta loomade laipasid ühest kohast teise tõstis. True story!
Igatahes, lugesin siis hiljuti Simsonist. Ma nüüd ei tea, kuivõrd kursis mu lugejad piiblilugudega on, aga jutustan kokkuvõtvalt tema loo. Simsoni ema ja isa said enne poja sündi ilmutuse Jumalalt, et nende poeg on väljavalitu ja selleks tuleb teda kasvatades ka erilisi meetodeid kasutada. Muuhulgas ei tohtinud Simsoni ema raseduse ajal veini juua (mis paneb mind järeldama, et ilmselt muistses Iisraelis rasedad jõid veini ja see polnud tingimata vastunäidustatud). Veel ei tohtinud poiss viinamarju süüa ega juuksuris käia.
Kasvas siis meheks see poiss ja oli eeldatavasti mõnusalt karune. Pikad juuksed ja mehine habe! Musklitest ei hakka parem rääkimagi. Kas ta just kõige selle juures väga atraktiivne oli, seda on raske hinnata. Ilmselt mitte, sest muidu oleks seda mainitud. Ja arvestades, et tal naistega ka üldse õnne polnud, noh, siis seda enam, eks ole.
Justnimelt nendest Simsoni naistest ma tegelikult kirjutada tahtsingi. Esiteks armus Simson ülepea ühte vaenlasrahva tütarlapsesse. Nägi teda kusagil, läks koju ja teatas oma vanematele, et vot just see on naine keda mu süda ihkab ja võtke ta mulle. Vanemad püüdsid teda keelitada, et ehk siiski õnnestub keegi rahvuskaaslane ära naida, aga ei, Simson tahtis just seda naist. Võttes arvesse, et tol ajal mehed pidid vähemalt kolmekümne aastased olema, kui neid üldse täiskasvanuteks hakati pidama ja nad võisid naisevõtu peale mõtlema hakata, siis jah, ei saa isegi öelda, et nooruse rumalusest nii halva valiku tegi. No ei läinud hästi see asi. Pulmad kestsid nädal aega, ikka konkreetne pummelung! Selle aja jooksul jõudis pruut oma peika reeta ja kättemaksuks oli seal suuremat sorti majade ning põldude põletamine ja kõride lõikamine. Takkapihta jäi Simson naisest ka ilma, kuna äi otsustas tütre hoopis Simsoni isamehele anda. Ühesõnaga, täielik anarhia.
 |
| José Echenagusía |
Ei möödu kaua, kui Simson uuesti ülepeakaela ühte kaunitari kiindub. See hakkab siis omakasu eesmärgil Simsonilt saladusi välja meelitama. Istuvad ühel õhtul koos, Simsoni pea Deliila süles, neiu punub mehe habemesse patse, joodab talle sooja piima ja küsib:
"Kallis Simson, sul on nii ilusad pruunid musklid ja helesinised silmad. Kust sa küll need silmad said?"
"Emalt sain silmad" vastab Simson.
"Aga musklid?" küsib Deliila.
"Musklid sain surnud lõvi tõstes*."
"Nii põnev! Aga kust sa küll oma rammu said?"
"See on saladus."
"Oh! Kas tõesti, ja kas sa mullegi seda saladust ei avalda? Kas sa mind ei usalda? Ma pole ju selline nagu kõik need teised naised, kes sul olnud on."
"Tean, Deliilake, tean, sind ma ikka usaldan!"
"Noh ütle siis ometi, et kuidas su jõudu taltsutada?"
Ja siis Simson luuletab talle midagi kuiva vibunööriga sidumisest. Loomulikult proovib naise selle triki kohe järgi. Ja ei midagi, Simson tõmbab nöörid laiali nagu takulõnga.
Naine mossitab, torutab huuli ja teatab:" Sa petsid mind ja valetasid mulle! Ütle ometi, milles peitub su jõu saladus!"
Simson luiskab talle mingi teise jutu kokku. Sama nali, jälle naine proovib ja taas selgub, et Simson pole rääkinud tõde. See jant kestis veel mitu korda. Naine muudkui nutab, halab ja näägutab, nii et Simson on juba surmani tüdinud. Ja lõpuks, suures ahastuses avaldabki tõe, mis saab talle loomulikult kohe ka saatuslikuks.
Ja siis ma mõtlesingi, et mis asja ma siin pidevalt võtan enda kallal, et ma pidevalt sama orgi otsa lendan? Üsna inimlik ju! Kui isegi Jumala valitud nasiir, kusjuures, täiesti kaine peaga, laseb endaga manipuleerida ja susserdada, siis mis lootus meil ülejäänutel veel on? Meid kõiki on sama hõlbus ümber sõrme keerata, nagu seda mehemürakat. Kõrvalseisjad vaatavad pealt ja vangutavad päid, aga meie ise oleme justkui pimedad. Ju ma sellepärast loengi pühakirja, lohutab ja annab lootust.
*Ajaloolased kinnitavad, et just Simson leiutas deadlifti, kui ta loomade laipasid ühest kohast teise tõstis. True story!
Kommentaarid
Postita kommentaar