Lugesin just Ritsiku postitust lapse silmadest ja mõtlesin, et ka kirjutan. Lugu ise on minus elanud juba mõnda aega, aga pole leidnud väljapääsu. Lugu pole unikaalne ega plahvatusohtlik. Selliseid lugusid on ennegi kuuldud ja ega mul tegelikult midagi otseselt uut lisada pole. Aga las ta ikka tuleb välja.
Esiteks, ma ei taha öelda ühegi arsti kohta ühtegi halba sõna. Töö mida nad teevad ongi raske. Inimolendid on keerulised. Haigusi on palju. Organismid reageerivad haigusetekitajaile ja ravimitele erinevalt. Ma tahaks uskuda, et kui inimene on juba otsustanud meditsiini õppida, siis ikkagi soovist aidata, head teha, parandada, leevendada.
Olles kõike seda tõdenud, ütlen ma ikkagi, et ma pole veel ühegi arsti käest tegelikult oma hädadele ega laste haigustele leevendust saanud.
Ehk on mul lihtsalt vedanud. Ongi tugevad geenid, tervislikud eluviisid ja seetõttu on suuremad jamad meist mööda läinud. Need väiksemad haigusepuhangud, mis meil ka esinenud on, nendega on olnud nii, et diagnoosi, ravi ja ravimid olen endale ise määranud. Mõne ravimi puhul on olnud vaja tohtri kinnitust, sest käsimüügist seda ei saa.
Kaks korda on meie perel vaja läinud kirurgi sekkumist. Esimese pojaga, kui tal üks arst lasi sõrmeluu valesti kokku kasvada ja siis opil lõhuti see uuesti katki ja pandi metallvarras sisse, et see ikka sirgeks kasvaks. Siinkohal väärib märkimist, et selle esimese arsti juhend sõrmeluu sirgeks saamiseks oli: ostke lapsele pulgajäätis, peske pulk puhtaks ja siduge tugevasti marliga sõrme külge. Ei sõbrad, ma ei tee nalja. Kipsi pandi lapse sõrm kolm nädalat pärast vigastuse tekkimist, kui sõrm oli juba valesti kokku kasvanud ja see tuli uuesti lahti murda. Toimumispaik - Pärnu Haigla pediaatria osakond. Teise pojaga oli ka opp - diagnoos munandi pöördumine. Seda ma tõesti ise poleks osanud teha. Aga ka selle mure korral saadeti meid esimene kord traumapunktist koju tagasi. Kui järgmisel hommikul uuesti läksime ja sattus teine arst, suunati viivitamatult operatsioonile. Toimumispaik - ikka veel Pärnu Haigla.
Kõige jubedam õnnetus, mis minu poistega on juhtunud, oli see, kui Kärbes kukkus kuuma vette ja sai teise ning kolmanda astme põletused. Kiirabi viis meid taas Pärnu Haiglasse, kus sadistidest medõed hakkasid napilt kolmeaastasel poisil, ilma igasuguse tuimestuseta, sidemeid vahetama. Ma ei tea, kas emana, või lihtsalt ülitundliku inimesena ei suutnud mina seda pealt vaadata, sest laps isegi ei röökinud enam, valu oli liiga suur. Oma suurte, valu täis silmadega, vaatas ta koletisi, kes talle põrgupiina tekitasid. Kõik olete sõrme ära põletanud, noh, kujutage nüüd ette, et poisil oli 40% kehast sama põlenud. Kaks päeva vahetati nii, et mina kõrvalruumis öökisin, kuni lõpuks INIMENE tööle tuli ja lapsel üldnarkoosi all sidemeid vahetama hakati. Siiamaani mõtlen, et miks ma ometi nii loll olin ja lasin neil julmuritel Kärbest niiviisi sandistada. Aga noh, kes olen mina võrreldes suurtes tähtsates institutsioonides koolipinki nühkinud kõrgharitud jumalatega, kõigest mingi pooliku haridusega asotsiaalne sarisünnitaja.
Sellepärast ei usalda ma ühtegi arsti. Ma ei arva, et nad meelega teevad liiga, aga nad ei jõua süveneda ja selletõttu. Mis puudutab haigusi ja ravi, siis ma pigem usaldan sisetunnet ja teen ise uurimustööd, et leida põhjused. Ma tean, arstid vihkavad seda. Aga ma ei hooli. Ma parem lähen vastuvõtule 50 erineva variandiga ja lasen neil mulle põhjendada, miks see pole ükski nendest, kui istun ja kuulan kõrvad lontis, kuidas mind ja minu lapsi statistika hulka kirjutatakse.
Aga nagu ma ütlesin, see on minu subjektiivne kogemus. Kui minul või poistel oleks mõni krooniline haigus, vähk või mõni muu suurem probleem, siis ilmselt räägiks ma teist juttu. On ju neid edulugusid ka, kus arstid on elusid päästnud ja elukvaliteeti parandanud. Lihtsalt, minul pole sellist kogemust rääkida.
Esiteks, ma ei taha öelda ühegi arsti kohta ühtegi halba sõna. Töö mida nad teevad ongi raske. Inimolendid on keerulised. Haigusi on palju. Organismid reageerivad haigusetekitajaile ja ravimitele erinevalt. Ma tahaks uskuda, et kui inimene on juba otsustanud meditsiini õppida, siis ikkagi soovist aidata, head teha, parandada, leevendada.
Olles kõike seda tõdenud, ütlen ma ikkagi, et ma pole veel ühegi arsti käest tegelikult oma hädadele ega laste haigustele leevendust saanud.
Ehk on mul lihtsalt vedanud. Ongi tugevad geenid, tervislikud eluviisid ja seetõttu on suuremad jamad meist mööda läinud. Need väiksemad haigusepuhangud, mis meil ka esinenud on, nendega on olnud nii, et diagnoosi, ravi ja ravimid olen endale ise määranud. Mõne ravimi puhul on olnud vaja tohtri kinnitust, sest käsimüügist seda ei saa.
Kaks korda on meie perel vaja läinud kirurgi sekkumist. Esimese pojaga, kui tal üks arst lasi sõrmeluu valesti kokku kasvada ja siis opil lõhuti see uuesti katki ja pandi metallvarras sisse, et see ikka sirgeks kasvaks. Siinkohal väärib märkimist, et selle esimese arsti juhend sõrmeluu sirgeks saamiseks oli: ostke lapsele pulgajäätis, peske pulk puhtaks ja siduge tugevasti marliga sõrme külge. Ei sõbrad, ma ei tee nalja. Kipsi pandi lapse sõrm kolm nädalat pärast vigastuse tekkimist, kui sõrm oli juba valesti kokku kasvanud ja see tuli uuesti lahti murda. Toimumispaik - Pärnu Haigla pediaatria osakond. Teise pojaga oli ka opp - diagnoos munandi pöördumine. Seda ma tõesti ise poleks osanud teha. Aga ka selle mure korral saadeti meid esimene kord traumapunktist koju tagasi. Kui järgmisel hommikul uuesti läksime ja sattus teine arst, suunati viivitamatult operatsioonile. Toimumispaik - ikka veel Pärnu Haigla.
Kõige jubedam õnnetus, mis minu poistega on juhtunud, oli see, kui Kärbes kukkus kuuma vette ja sai teise ning kolmanda astme põletused. Kiirabi viis meid taas Pärnu Haiglasse, kus sadistidest medõed hakkasid napilt kolmeaastasel poisil, ilma igasuguse tuimestuseta, sidemeid vahetama. Ma ei tea, kas emana, või lihtsalt ülitundliku inimesena ei suutnud mina seda pealt vaadata, sest laps isegi ei röökinud enam, valu oli liiga suur. Oma suurte, valu täis silmadega, vaatas ta koletisi, kes talle põrgupiina tekitasid. Kõik olete sõrme ära põletanud, noh, kujutage nüüd ette, et poisil oli 40% kehast sama põlenud. Kaks päeva vahetati nii, et mina kõrvalruumis öökisin, kuni lõpuks INIMENE tööle tuli ja lapsel üldnarkoosi all sidemeid vahetama hakati. Siiamaani mõtlen, et miks ma ometi nii loll olin ja lasin neil julmuritel Kärbest niiviisi sandistada. Aga noh, kes olen mina võrreldes suurtes tähtsates institutsioonides koolipinki nühkinud kõrgharitud jumalatega, kõigest mingi pooliku haridusega asotsiaalne sarisünnitaja.
Sellepärast ei usalda ma ühtegi arsti. Ma ei arva, et nad meelega teevad liiga, aga nad ei jõua süveneda ja selletõttu. Mis puudutab haigusi ja ravi, siis ma pigem usaldan sisetunnet ja teen ise uurimustööd, et leida põhjused. Ma tean, arstid vihkavad seda. Aga ma ei hooli. Ma parem lähen vastuvõtule 50 erineva variandiga ja lasen neil mulle põhjendada, miks see pole ükski nendest, kui istun ja kuulan kõrvad lontis, kuidas mind ja minu lapsi statistika hulka kirjutatakse.
Aga nagu ma ütlesin, see on minu subjektiivne kogemus. Kui minul või poistel oleks mõni krooniline haigus, vähk või mõni muu suurem probleem, siis ilmselt räägiks ma teist juttu. On ju neid edulugusid ka, kus arstid on elusid päästnud ja elukvaliteeti parandanud. Lihtsalt, minul pole sellist kogemust rääkida.
Kommentaarid
Postita kommentaar