Better to be seen, not heard

Käisime Kärbsega kinos. Jookseb seal praegu üks "Tuhande ja ühe öö" lugu. Teate küll, Will Smith mängib selles.

Vanemad kutid uurivad, et miks ma seda vaatama tahan minna. No c'mon, Will Smith, nagu! Teatavad mulle, et see ju vana mees. Mis siis, et vana, vaata kui hea välja näeb. Ma tahaks ka tema vanuses nii hea välja näha. Hö-hö, mis sa tahad viiekümpiselt näha välja nagu mustanahaline mees vä, hö-hö. Irvhambad sellised.

No ma pean tunnistama, et ega ma seda originaali nüüd väga ei mäleta, aga kuidagi ei meenu, et seal oleks seda naiste võrdõigust nii rõhutatud, nagu praeguses versioonis. Kahjuks pole mul seda võimalust järele ka vaadata, et kuidas originaalis oli, aga mina justkui mäletan, et selles ikka Aladin sai sultaniks ja siis nais printsessi. Igatahes, praeguses versioonis on nii, et printsess saab võimule, muudab seadust ja siis võtab hulguse endale meheks.




Üldse olid mehed selles filmis sellised nõrgad, iseloomu poolest. Laulis küll Aladin, et "there's more to me, just you wait and see", aga ootasin ja ootasin, ja ei miskit. Oli street rat ja selleks ta jäi. Pandi ilusad riided selga, kammiti juuksed ära, aga muljet ei osanud ta avaldada.

Ei, täitsa tore oli, mulle meeldis. Muidu on muinaslugudes ikka nii, et naine saab mehele ja sellega lugu lõppeb. Aga siin oli abielu selline meh. Naisel oli oluline, et tema häält kuuldaks, tema arvamusega arvestatakse, et teda koheldaks võrdsena. Tore, et nooremale põlvkonnale sellist sõnumit saadetakse. Nunnu.


Kommentaarid