Teisipäeva hommikul hakkasin just tööle sõitma ja keerasin parkimiskohalt välja nii edukalt, et sõitsin oma autol pool külge maha. Loomulikult ei tundnud ma ise mõhkugi. Märkasin seda ka ainult seetõttu, et auto, mille vastu ma ennast hõõrusin röökima hakkas. Ühesõnaga täielik p*rse!
Vabanduseks võin ainult seda öelda, et poleks vist tohtinud hommikul seda Sillamäe poisi lugu lugeda. Oleks mul siis mingi mõjuv põhjus olnud, aga ei, lihtsalt hajameelsusest põhjustatud okse.
Naabrimehe auto lõugas üle terve kvartali ja mina seisin seal kõrval nagu peikata jäänud pruut altari ees, nutuvõru ümber suu. Seda mida ma tundsin on keeruline sõnadesse panna. Võiksin öelda näiteks, et soovisin maa alla vajuda, aga ma pigem soovisin, et ma poleks kunagi sündinud. Mis mind natuke lohutas oli see, et tema autol ei paistnud eriti midagi viga olevat. Minu oma aga nägi välja nagu reka oleks sellele külje pealt sisse sõitnud. Mõlkis, kraabitud, kriibitud.
Lõpuks jäi Saab kuss ja neljandalt korruselt hõikas palja ülakehaga ning suvepuhkusel viibiva jõuluvana habemega noormees, et ta pani signa kinni ja sõitku ma minema. Eem… nagu, meil siin kokkupõrge, ehk söendad siiski alla tulla ja pilgu peale visata enne kui ma minema veeren? "Ah, no olgu ma kohe tulen."
Teate seda mida tähendab mehe "kohe tulen"? See on sama kui naise "kohe olen valmis". Selle aja jooksul jõudis mitu naabrit välja tulla ja minu sõiduki vigastusi tudeerida ning erisuguseid õpetussõnu jagada. Kaasaarvatud too vend, keda ma alles mõned nädalad tagasi grillimise pärast noomisin. Tol oli mõnusalt rahulolev irve näol, mis ütles: "That's karma, bitch!"
Lõpuks jõudis ka naabrimees, süütas pläru, rullis varrukad üles, et oma tätoveeritud muskleid demonstreerida ja oli ääretult lõbustatud tujus. Tema autol polnud põhimõtteliselt ju midagi viga. Tõmbas lapiga üle pamperi ja oligi juba hästi. Mingit paberit me ei vormistanud. Ma tegin paar pilti, kirjutasin ta telefoninumbri üles ja sõitsin tööle. Võtsin ühendust liiklus- ja sõidukikindlustusega, ja käisin ka keretöid teostavas remonditöökojas kahjusid hindamas. Siiralt, ma pole vist kunagi nii liimist lahti olnud. Ma ei mäletanud oma isikukoodi, telefoninumbrit ega nimegi. Nagu oleks laksu all olnud. Kõik muidugi lohutasid, et ah, ikka juhtub ja pole hullu, aga mulle tundus, et on ikka päris hull küll, eriti pärast seda kui öeldi, et mu auto uks läheb vahetusse. Saate aru? Uks! Ja ma isegi ei tundnud seda kokkupuudet. Kuidas?
Aga noh, vähemalt on mul lõpuks Kaskost ka kasu, muidu maksad seda surnut hobust, aga tolku pole kedagi. Seega, oma Kaskosüütuse olen ma nüüd ametlikult kaotanud, üksteist aastat pärast juhiloa saamist. Ja nii nagu need süütuse kaotamised ikka kipuvad olema, ühele suvalisele naabrijorsile, kes lihtsalt seisis seal, mingit sügavat kiindumust ega suurt armastust me igatahes ei jaga temaga. Ei enne ega pärast intiimset kokkupõrget. Paari nädala pärast on kohtudes veidi piinlik, mina punastan, tema muigab üleolevalt, teate ju küll kuidas need asjad käivad.
Epiloog
Nüüd on sellest juba veidi aega möödas ja olen maha rahunenud. Tunnistan, isegi veidi selline bad ass tunne tuli vahepeal. Kui sa ikka sõjaarmidega ringi sõidad, siis see saadab sõnumi. Sõnumi, et ma nalja ei mõista ja parem hoidke eemale. Ütleme nii, et mul pole parkimiskoha leidmisega maja ees probleeme enam olnud. Naabrid lihtsalt ei julge mu kõrvale parkida 😎
Vabanduseks võin ainult seda öelda, et poleks vist tohtinud hommikul seda Sillamäe poisi lugu lugeda. Oleks mul siis mingi mõjuv põhjus olnud, aga ei, lihtsalt hajameelsusest põhjustatud okse.
Naabrimehe auto lõugas üle terve kvartali ja mina seisin seal kõrval nagu peikata jäänud pruut altari ees, nutuvõru ümber suu. Seda mida ma tundsin on keeruline sõnadesse panna. Võiksin öelda näiteks, et soovisin maa alla vajuda, aga ma pigem soovisin, et ma poleks kunagi sündinud. Mis mind natuke lohutas oli see, et tema autol ei paistnud eriti midagi viga olevat. Minu oma aga nägi välja nagu reka oleks sellele külje pealt sisse sõitnud. Mõlkis, kraabitud, kriibitud.
Lõpuks jäi Saab kuss ja neljandalt korruselt hõikas palja ülakehaga ning suvepuhkusel viibiva jõuluvana habemega noormees, et ta pani signa kinni ja sõitku ma minema. Eem… nagu, meil siin kokkupõrge, ehk söendad siiski alla tulla ja pilgu peale visata enne kui ma minema veeren? "Ah, no olgu ma kohe tulen."
Teate seda mida tähendab mehe "kohe tulen"? See on sama kui naise "kohe olen valmis". Selle aja jooksul jõudis mitu naabrit välja tulla ja minu sõiduki vigastusi tudeerida ning erisuguseid õpetussõnu jagada. Kaasaarvatud too vend, keda ma alles mõned nädalad tagasi grillimise pärast noomisin. Tol oli mõnusalt rahulolev irve näol, mis ütles: "That's karma, bitch!"
Lõpuks jõudis ka naabrimees, süütas pläru, rullis varrukad üles, et oma tätoveeritud muskleid demonstreerida ja oli ääretult lõbustatud tujus. Tema autol polnud põhimõtteliselt ju midagi viga. Tõmbas lapiga üle pamperi ja oligi juba hästi. Mingit paberit me ei vormistanud. Ma tegin paar pilti, kirjutasin ta telefoninumbri üles ja sõitsin tööle. Võtsin ühendust liiklus- ja sõidukikindlustusega, ja käisin ka keretöid teostavas remonditöökojas kahjusid hindamas. Siiralt, ma pole vist kunagi nii liimist lahti olnud. Ma ei mäletanud oma isikukoodi, telefoninumbrit ega nimegi. Nagu oleks laksu all olnud. Kõik muidugi lohutasid, et ah, ikka juhtub ja pole hullu, aga mulle tundus, et on ikka päris hull küll, eriti pärast seda kui öeldi, et mu auto uks läheb vahetusse. Saate aru? Uks! Ja ma isegi ei tundnud seda kokkupuudet. Kuidas?
 |
| Parempoolne on naabrimehe auto. |
Aga noh, vähemalt on mul lõpuks Kaskost ka kasu, muidu maksad seda surnut hobust, aga tolku pole kedagi. Seega, oma Kaskosüütuse olen ma nüüd ametlikult kaotanud, üksteist aastat pärast juhiloa saamist. Ja nii nagu need süütuse kaotamised ikka kipuvad olema, ühele suvalisele naabrijorsile, kes lihtsalt seisis seal, mingit sügavat kiindumust ega suurt armastust me igatahes ei jaga temaga. Ei enne ega pärast intiimset kokkupõrget. Paari nädala pärast on kohtudes veidi piinlik, mina punastan, tema muigab üleolevalt, teate ju küll kuidas need asjad käivad.
Epiloog
Nüüd on sellest juba veidi aega möödas ja olen maha rahunenud. Tunnistan, isegi veidi selline bad ass tunne tuli vahepeal. Kui sa ikka sõjaarmidega ringi sõidad, siis see saadab sõnumi. Sõnumi, et ma nalja ei mõista ja parem hoidke eemale. Ütleme nii, et mul pole parkimiskoha leidmisega maja ees probleeme enam olnud. Naabrid lihtsalt ei julge mu kõrvale parkida 😎
Kommentaarid
Postita kommentaar