Paneb kukalt kratsima

Ma mõtlen pidevalt, et kust tulevad igasugused "universaalsed tõed" ja väited, mida kõik siiralt usuvad? Noh, näiteks, et Eesti naine on maailma kõige kaunim. Sest, mina küll seda ilu tänavapildis ei näe. Jah, kui otsin hoolega, teate küll, luubi ja taskulambiga, siis on kenamaid, aga enamik on sellised, Harju keskmised.

Või siis, et "see asi pani mind küll kukalt kratsima". Kes kratsib kukalt üldse? Ma mõtlen, kui see parasjagu juhuslikult ei sügele? Võib-olla on asi minu piiratud maailmavaates, aga mul küll ei meenu kedagi, kes oleks kunagi kukalt kratsinud, sest ta millegi üle imestab. Olen näinud kuidas suu vajub lahti. Mõnel lähevad silmamunad punni ja ähvardavad koljust välja vupsata ning kumbki mööda tänavasillutist ise suunda põrgata. Õhku ahmitakse või väljutatakse koos sülje ja selle sees olevate manustamata toidujäätmetega. Kulmud moodustavad erisuguseid geomeetrilisi kujundeid. Aga vot kukalt pole keegi veel siiani kratsinud. Ja ma tõesti tahaks näha kuidas see välja näeb. Palun, saatke mulle link kus keegi kratsib kukalt, kuna ta on millegi üle parasjagu üllatunud. Multikaid pole vaja saata, seal olen isegi näinud, ma mõtlen nagu päris inimesed, eks ole.


Igatahes, mul võtab kukalt kratsima selline suhtumine, et mehed, iseäranis just Eesti mehed, saavad 99% oma infost edastatud kolme väljendi abil: möh, meh ja köh. Ma tahaks neid mehi näha kohe. Sest minu tutvusringkonnas on just mehed need suurimad latatarad. Ja täiesti filtrita ka veel. Ma võin liialdamata väita, et ma tean oma meeskolleegide ja nende isikliku elu kohta rohkem intiimseid detaile kui niimõnegi sõbranna kohta. Loomulikult on võimalik, et asi on minus, et mina mõjun nendele meestele kes mu ümber tiirutavad nii, et nad kukuvad pidurdamatult infot edastama, aga ausalt, ma kahtlen selles sügavalt.

Lisaks kolleegidele on ka naabrimeestel selline komme. Ma tahan lihtsalt teada, et millest koosneb kommunaalarve, eks ole, mitte seda, mida sa hommikuks sõid, mis värvi püksid sa otsustasid jalga tõmmata, mitu minutit habet ajasid ja siis avastasid, et oled vahtu pükstele ajanud ning sul oli vaja need püksid, mis sa esialgu välja valisid ikkagi pessu panna ja hoopis need helesinised jalga tõmmata, mis sest et need natuke kortsus olid, sest sul läks möödunud nädalal naine lastega maale puhkama ja võttis triikraua kaasa. Ja siis sa läksid oma helesinistes pükstes, mis sobivad kenasti su türkiisikarva Croppi plätudega arvuti taha istuma, mängisid kakskümmend neli minutit World of Warcrafti ja nüüd ma tülitan sind selliste tähtsusetute küsimustega, nagu veearve.

Sama võib rääkida poegadest. Kui me koos oleme, siis nad kõik räägivad KOGU aeg, üle üksteise ja teineteisele sisse. Esitavad väiteid ja küsivad küsimusi. Ja kui ma siis vahel ka ühe sõna - enamasti kas "jah" või "ei" - suudan kuhugi sisse pressida, siis vaieldakse nelikümmend minutit selle üle, et millisele küsimusele/väitele ma nüüd oma kommentaari jätsin. Ärge saage valesti aru, ma armastan oma kutte Io otsa ja tagasi, aga see nende lõputu pläkutamine väsitab üsna kiiresti üsna ära.


Veel võiksin ma siia nimekirja lisada lapsepõlve mälestused, kuidas me vanaema juures saunaköögis sumedatel suveõhtutel koiduni istusime ja meeste lugusid kuulasime, aga selle kohta võiks mõni väita, et need naised olid meeste juureolekul seetõttu vait, et tulid ajast, kus naiste sõna ei maksnud midagi. Kuigi, noh, kui te oleksite mu vanaema tundund, siis teda küll sellised jaburused ei huvitanud. Vanaemal oli oma lugusid küll, aga neid ta rääkis vähe ja siis ka suure mangumise peale.

Niisiis - kust tuleb see ütlus, et mehed ei räägi ja naised on, noh, kanakari? Sest mina näen asju küll isemoodi.

Kommentaarid