Ei, ma ei vaadanud Eesti kõige värskemat kuuma tõsielusarja. Tõsielusarjadega on üldse viimasel ajal kehvasti. Ma võiks nüüd nina püsti ajada ja teatada, et need kõik on mõeldud madalalaubalistele ja mina vaatan ainult kvaliteetset meelelahutust, aga ma ei tee seda. Esiteks sellepärast, et ma vaatan nagunii igasugust saasta. Salaja. Ja olen vaadanud ka tõsielusarju. Nii kodu- kui väljamaiseid.
Kui ma nüüd päris siiralt vastan, siis mina olen neid seriaale vaadanud seetõttu, et ma nende valgusel ennast palju paremini tunnen. Vaatan, imestan ja mõtlen, et ma ju never ei teeks nii….
Näiteks kunagi vaatasin "Naistevahetust" ja siis oli see Krista Lensini juhitud võlast vabaks või midagi, nime ei mäleta. Vaatasin ja mõtelsin, et oh, ma olen NII normaalne inimene võrreldes nendega seal. Mingeid "Baare" ja "Busse" ma polegi vaadanud, tundusid ilgete läbudena.
"Abielu esimesest silmapilgust" vaatasin küll, nii ameeriklaste oma kui meie vändatud. Ausalt öeldes, see ameeriklaste oma jättis isegi väga sümpaatse mulje. Olid kokku kogutud oma ala proffid, tehti korralik taustauuring ja kogu saate jooksul nõustati saates osalejaid. Kolmest paarist üks on vist siiani koos. Eesti oma oli selline meh. Aga noh, siin peab muidugi arvestama ka seda, et Eesti on nii väike. Kui palju neid hulle ikka on, kes telekasse ronivad? Ja nendest leida siis nood, kes kuidagi teistega klapiks? Eos kaotatud lahing. Kui Eestis keegi saatesse ronib, siis ta tahab saada oma 15 minutit kuulsust. Sellest tunnistab ka see, et kui juba ühes saates on käidud, siis üritatakse veel kuhugi pääseda.
"Prooviabielu" vaatasin ma ka juba seetõttu, et seal olid need kaks "Abielus esimesest silmapilgust" tibinat. Väike hasart oli sees, et mis neist saab. No see oli ikka väga piinlik.
Kaks osa ukrainlaste "Eksid" vaatasin ka ära, aga see oli nii kurb ja hale, et ma enam ei tahtnud. Miks inimesed ennast panevad nii haavatavas olukorras kõigile teistele pilkealuseks? Kas neil tõesti puudub igasugune enesekriitika ja alalhoiuinstinkt? Seetõttu "Rannamaja" ma vaatama ei hakanudki. Kollases ajakirjanduses jookseb selle kohta piisavalt infot, et mõista - ma pole millestki ilma jäänud.
Seda, kas tõsielusarjades näidatakse "päris" elu, on ka kahtlase väärtusega. Kindlasti kusagil ongi selline elu päris. Aga nii "Prooviabielu", "Minu imeline muutumine" kui "Rannamaja" staarid on tunnistanud, et tegelikult olid asjad teisiti, kuid tegijad lõikasid jupid kokku nii, et intriigi rohkem oleks. Ja noh, miks nad ei peaks? Nende eesmärk on kasumit teenida. Mis neil sellest, kuidas need staarikesed oma elu peavad siin Maarjamaal edasi elama? Loomulikult pole see eetiline. Võiks isegi väita, et see on teatud moel nõrgemate ärakasutamine meelelahutuse ning mammona eesmärgil. Samas - kes see käskis sul sinna saatesse ronida? Jah, näiteks "Naistevahetuse" saate kohta räägiti kõvasti sellest, et ok, täiskasvanud seal teevad lollusi ja ise siis peavad ka tagajärgedega arvestama. Aga lapsed? Nende elu ju ka mõjutab see, kui neid näidatakse avalikult, emotsioonidega ja puha. Ja noh, nii palju kui ma olen sellest "Rannamaja" saatest aru saanud, siis võiks ju ka väita, et kuna nad oma intelligentsusega just ei hiilga, siis see on sama kui alaealiste ekspluateerimine.
Ehk me jõuame ühel päeval sinna, kus juristid ei nõusta mitte ainult produktsioonifirmasid vaid ka saates osalejaid. Loomulikult tooks see kaasa saates osalejate kvaliteedi veelgi suurema languse. Aga võibolla oleks see siis ka meelelahutuslikum?
Kui ma nüüd päris siiralt vastan, siis mina olen neid seriaale vaadanud seetõttu, et ma nende valgusel ennast palju paremini tunnen. Vaatan, imestan ja mõtlen, et ma ju never ei teeks nii….
Näiteks kunagi vaatasin "Naistevahetust" ja siis oli see Krista Lensini juhitud võlast vabaks või midagi, nime ei mäleta. Vaatasin ja mõtelsin, et oh, ma olen NII normaalne inimene võrreldes nendega seal. Mingeid "Baare" ja "Busse" ma polegi vaadanud, tundusid ilgete läbudena.
"Abielu esimesest silmapilgust" vaatasin küll, nii ameeriklaste oma kui meie vändatud. Ausalt öeldes, see ameeriklaste oma jättis isegi väga sümpaatse mulje. Olid kokku kogutud oma ala proffid, tehti korralik taustauuring ja kogu saate jooksul nõustati saates osalejaid. Kolmest paarist üks on vist siiani koos. Eesti oma oli selline meh. Aga noh, siin peab muidugi arvestama ka seda, et Eesti on nii väike. Kui palju neid hulle ikka on, kes telekasse ronivad? Ja nendest leida siis nood, kes kuidagi teistega klapiks? Eos kaotatud lahing. Kui Eestis keegi saatesse ronib, siis ta tahab saada oma 15 minutit kuulsust. Sellest tunnistab ka see, et kui juba ühes saates on käidud, siis üritatakse veel kuhugi pääseda.
"Prooviabielu" vaatasin ma ka juba seetõttu, et seal olid need kaks "Abielus esimesest silmapilgust" tibinat. Väike hasart oli sees, et mis neist saab. No see oli ikka väga piinlik.
Kaks osa ukrainlaste "Eksid" vaatasin ka ära, aga see oli nii kurb ja hale, et ma enam ei tahtnud. Miks inimesed ennast panevad nii haavatavas olukorras kõigile teistele pilkealuseks? Kas neil tõesti puudub igasugune enesekriitika ja alalhoiuinstinkt? Seetõttu "Rannamaja" ma vaatama ei hakanudki. Kollases ajakirjanduses jookseb selle kohta piisavalt infot, et mõista - ma pole millestki ilma jäänud.
Seda, kas tõsielusarjades näidatakse "päris" elu, on ka kahtlase väärtusega. Kindlasti kusagil ongi selline elu päris. Aga nii "Prooviabielu", "Minu imeline muutumine" kui "Rannamaja" staarid on tunnistanud, et tegelikult olid asjad teisiti, kuid tegijad lõikasid jupid kokku nii, et intriigi rohkem oleks. Ja noh, miks nad ei peaks? Nende eesmärk on kasumit teenida. Mis neil sellest, kuidas need staarikesed oma elu peavad siin Maarjamaal edasi elama? Loomulikult pole see eetiline. Võiks isegi väita, et see on teatud moel nõrgemate ärakasutamine meelelahutuse ning mammona eesmärgil. Samas - kes see käskis sul sinna saatesse ronida? Jah, näiteks "Naistevahetuse" saate kohta räägiti kõvasti sellest, et ok, täiskasvanud seal teevad lollusi ja ise siis peavad ka tagajärgedega arvestama. Aga lapsed? Nende elu ju ka mõjutab see, kui neid näidatakse avalikult, emotsioonidega ja puha. Ja noh, nii palju kui ma olen sellest "Rannamaja" saatest aru saanud, siis võiks ju ka väita, et kuna nad oma intelligentsusega just ei hiilga, siis see on sama kui alaealiste ekspluateerimine.
Ehk me jõuame ühel päeval sinna, kus juristid ei nõusta mitte ainult produktsioonifirmasid vaid ka saates osalejaid. Loomulikult tooks see kaasa saates osalejate kvaliteedi veelgi suurema languse. Aga võibolla oleks see siis ka meelelahutuslikum?
Mina vaatasin Bussi ja see on siiani ainus tõsielusari, mida olen tervikuna vaadanud. Kui ammu see oli! Võin öelda, et läbuga küll tegemist polnud. Seal oli kamp noori, kes mikrobussiga mööda Eestit ringi sõitsid. Igas osas oli üks atraktsioon, kuhu nad suundusid. Üks oli matkarada rabas, üks teine oli tõusva õhuvoolu sees hõljumine jne. Iga osa koosnes bussiga sõitmisest, atraktsioonist, asjaosaliste üksikintervjuudest, sarjast välja hääletamisest jmt. Prooviti intriigi tekitada sellega, et igas osas loositi välja paar, kes magab koos väikeses luksuslikumas telgis, kuid sealt ei tekkinud nagu mingit suhteintriigi. Läbu oli vaid nii palju, et ühes osas oli päeva lõpus saunapidu, kus üks neiu (see, kes end hiljem ära tappis) jäi üsna purju ja aeles poolalasti ringi või miskit. Aga üldiselt oli see selline süütu "kamp noori rändab mööda Eestimaad, tee peal sünnivad uued sõprused ja vahel ollakse tülis" tüüpi sari. Juba see näitab midagi, et näiteks Bussi Pirjo fänniklubi koosnes enamikus varateismelistest tüdrukutest.
VastaKustuta"Buss" oli eetris 2005. aastal, peaaegu et eelmisel sajandil juba :D
KustutaKui Sinu kirjeldust lugeda, siis jääb mulje, et sel sarjal oli vähemalt mingi sis, et kui rännati ringi ja avastati erinevaid meelelahutusvõimalusi, vähemalt informatiivne. Aga sellised, et "paneme pundi katkiseid noori kuhugi kuuri kinni ja siis vaatame, et äkki hakkab miskit juhtuma" sarjad on kurvad. Ikkagi näib mulle, et nende peamine eesmärk on ära kasutada noori, kellel suur tähelepanuvajadus, aga kellel anded puuduvad või nad ei oska neid realiseerida. Suur osa tõsielusarjade staare hakkab varem või hiljem endast paljastavaid pilte meediasse "lekitama" või otsib muul moel kajastust.