Jätkan siis järjejuttu oma erivajadusega lapsest. Irooniata. Või kui, siis õige pisut.
Nagu viimases postituses kirjutasin, siis kooli direktorist oli reaalselt abi. Oligi inimene, kes päriselt huvitus sellest, et tema koolis õppiv laps nii sotsiaalselt kui ka akadeemiliselt edeneks. Andis mulle konkreetsed soovitused, kust otsast seda sasipundart harutama hakata ja mina hakkasin siis harutama. Võtsin ühendust Innovega, riikliku asutusega, mis muuhulgas tegeleb ka erivajaduslike laste hariduse toetamisega. Päris võõras see asutus mulle polnud, kuna selle kaudu tuli omal ajal ka Kärbse koolipikendust taotleda. Saatsin neile lühikese e-kirja, millele kohe ka samal päeval vastati ning konsultatsiooni aeg välja pakuti. Lisaks paluti koolist lapse individuaalset arengukaarti ja e-kooli väljavõtet.
Helistasin poisi klassijuhatajale ja palusin mul eelpool nimetatud dokumendid meilile saata. Seda, mis asi on individuaalne arengukaart, pidin ma pedagoogile pikalt ja põhjalikult lahti selgitama. Kaks korda. Millegipärast elasin ma senini helesinises unistuses, kus sellised arengukaardid on koolis kõikide seal õppivate õpilaste kohta by default olemas. Aga noh, naiivne mina, eks ole!
Nädal pärast palve esitamist, potsatas minu virtuaalsesse postkasti vastav kaart. Kaardilt selgus, et see oli avatud kogunisti teisel septembril käesoleval aastal. Peaks selle kooliga uuesti ühendust võtma ja maad uurima, et kaugel neil see ajamasina arendamise projekt on juba, sest kui ma 30.10 alles pidin selgitama, mis asi see arengukaart endast kujutab, siis kuidagimoodi on neil õnnestunud see kaart kaks kuud enne selgitust avada. Aga olgu, ärme nüüd teemast kõrvale kaldu. Kaardil olid kõik HEV koordinaatori jälgimise tähelepanekud, mis ta sooritas 4.11. kirjas. Ainult, et kaardil selgub ka see, et ajamasin endiselt töökorras, kuna osati juba ette ennustada, kuidas poiss 5.11 klassis käituma hakkab, mida ütleb ja kuidas aknast välja vaatab. Aga see on vist ainult minu eripära, kes sellistele tüütutele pisiasjadele nagu kuupäevad ja kronoloogia, tähelepanu pöörab. Räägime sisust, eks ole, see muu on ju üks tühipaljas vormistamise küsimus. Seda jälgib meil ainult algklasside õpetaja kui rehkendustehete õigekirja vigu hindega karistab.
Pean lugejaid kurvastama ja seda, mis kaardil kirjas oli, ei hakka ma oma lapse privaatsust aktsepteerides siin avaldama. Üldiselt ma ei hakka ka eitama, et poisil on abi vaja. Pole seda ju kunagi teinud.
Toreda iseloomustuskirja sain veidi hiljem ka klassijuhatajalt. Oskasin seda lugedes ainult ohata, õlgu kehitada ja silmi pööritada.
Mis on oluline, on see, et ma ei ole ega saagi olla antud küsimuses objektiivne, sest tegemist on minu lapsega. Ma tunnistan, et ta vajab abi. Seda, millist täpselt, kellelt või kuidas, seda ma pole adekvaatne hindama. Aga seda, et mu lapsel oleks mingi arenguhäire või normintellektist kõrvalekalle, seda pole ma mingi raha eest valmis tunnistama.
Igatahes, saabus siis see imeline konsultatsiooni päev, ronisime kutiga aovalges kohale ja vastu võttis meid ingelliku olekuga nooruke eripedagoog. Istusime temaga maha, ta vaatas üle dokumendid, küsis küsimusi, täitsime ankeete, poiss sooritas mingeid teste ja tütarlaps lubas mulle nädala jooksul meili peale kokkuvõtte saata. Väga informatiivne kogunemine oli. Sain teada muuhulgas seda, mida ma tegelikult niigi kahtlustanud olin, et kogu see hull jooksutamine mööda eripedagooge, psühholooge, eriarste, psühhiaatreid, logopeede ja maitea mida kõike veel on täiesti ebavajalik, kuna kool oleks saanud poisile ilma kõige selleta koostada individuaalse õppekava. Seda, miks nad viimased neli aastat oma käte peal on istunud ja mind hanitanud, süüdistanud ja mõnitanud on, see jäi neiul arusaamatuks. No ja minul ka. Pidime ju kõik hullult positiivsed olema, klassijuhataja ja õppealajuhataja sõnade kohaselt. Kui neid uskuda, hoolivad nad Kärbsest ju kordades rohkem kui mina - sarisünnitaja -, kes ainult peretoetuste eesmärgil tittesid emakast välja tulistab.
Veel rääkis tütarlaps mulle, et päev-paar pärast seda kui olin nendega ühendust võtnud, oli talle helistanud kooli sotsiaalpedagoog ja arutanud temaga, mida peaks Kärbsega ette võtma. Selle peale läksin ma juba täiesti endast välja. Meil ei tohi lasteaia jõulupeol oma lapsest fotosidki teha, kuna isikukaitseseadus eks ole, sest äkki võõra lapse vasak kõrv jääb ka fotole ja oi kurja, kui sa julged selle pildi alla Instagramis südameid koguma hakata! Ja nüüd siis, nahaalselt, võtab mingi tüüp, keda ma pole elades näinud, kellega pole poolt komagi vestluses vahetanud, kätte ja ronib minu isikliku lapse intiimsete probleemidega, minu seljataga, mind sellest informeerimata, kolmanda isiku kaenlaauku talle lugusid kokku ussitama! Mida ma 🤬🤬🤬 ütlen!
Igatahes selline update siis. Ilmselt need vol 4 ja 5 ilmuvad ka õite pea.
Nagu viimases postituses kirjutasin, siis kooli direktorist oli reaalselt abi. Oligi inimene, kes päriselt huvitus sellest, et tema koolis õppiv laps nii sotsiaalselt kui ka akadeemiliselt edeneks. Andis mulle konkreetsed soovitused, kust otsast seda sasipundart harutama hakata ja mina hakkasin siis harutama. Võtsin ühendust Innovega, riikliku asutusega, mis muuhulgas tegeleb ka erivajaduslike laste hariduse toetamisega. Päris võõras see asutus mulle polnud, kuna selle kaudu tuli omal ajal ka Kärbse koolipikendust taotleda. Saatsin neile lühikese e-kirja, millele kohe ka samal päeval vastati ning konsultatsiooni aeg välja pakuti. Lisaks paluti koolist lapse individuaalset arengukaarti ja e-kooli väljavõtet.
Helistasin poisi klassijuhatajale ja palusin mul eelpool nimetatud dokumendid meilile saata. Seda, mis asi on individuaalne arengukaart, pidin ma pedagoogile pikalt ja põhjalikult lahti selgitama. Kaks korda. Millegipärast elasin ma senini helesinises unistuses, kus sellised arengukaardid on koolis kõikide seal õppivate õpilaste kohta by default olemas. Aga noh, naiivne mina, eks ole!
Nädal pärast palve esitamist, potsatas minu virtuaalsesse postkasti vastav kaart. Kaardilt selgus, et see oli avatud kogunisti teisel septembril käesoleval aastal. Peaks selle kooliga uuesti ühendust võtma ja maad uurima, et kaugel neil see ajamasina arendamise projekt on juba, sest kui ma 30.10 alles pidin selgitama, mis asi see arengukaart endast kujutab, siis kuidagimoodi on neil õnnestunud see kaart kaks kuud enne selgitust avada. Aga olgu, ärme nüüd teemast kõrvale kaldu. Kaardil olid kõik HEV koordinaatori jälgimise tähelepanekud, mis ta sooritas 4.11. kirjas. Ainult, et kaardil selgub ka see, et ajamasin endiselt töökorras, kuna osati juba ette ennustada, kuidas poiss 5.11 klassis käituma hakkab, mida ütleb ja kuidas aknast välja vaatab. Aga see on vist ainult minu eripära, kes sellistele tüütutele pisiasjadele nagu kuupäevad ja kronoloogia, tähelepanu pöörab. Räägime sisust, eks ole, see muu on ju üks tühipaljas vormistamise küsimus. Seda jälgib meil ainult algklasside õpetaja kui rehkendustehete õigekirja vigu hindega karistab.
Pean lugejaid kurvastama ja seda, mis kaardil kirjas oli, ei hakka ma oma lapse privaatsust aktsepteerides siin avaldama. Üldiselt ma ei hakka ka eitama, et poisil on abi vaja. Pole seda ju kunagi teinud.
Toreda iseloomustuskirja sain veidi hiljem ka klassijuhatajalt. Oskasin seda lugedes ainult ohata, õlgu kehitada ja silmi pööritada.
Mis on oluline, on see, et ma ei ole ega saagi olla antud küsimuses objektiivne, sest tegemist on minu lapsega. Ma tunnistan, et ta vajab abi. Seda, millist täpselt, kellelt või kuidas, seda ma pole adekvaatne hindama. Aga seda, et mu lapsel oleks mingi arenguhäire või normintellektist kõrvalekalle, seda pole ma mingi raha eest valmis tunnistama.
Igatahes, saabus siis see imeline konsultatsiooni päev, ronisime kutiga aovalges kohale ja vastu võttis meid ingelliku olekuga nooruke eripedagoog. Istusime temaga maha, ta vaatas üle dokumendid, küsis küsimusi, täitsime ankeete, poiss sooritas mingeid teste ja tütarlaps lubas mulle nädala jooksul meili peale kokkuvõtte saata. Väga informatiivne kogunemine oli. Sain teada muuhulgas seda, mida ma tegelikult niigi kahtlustanud olin, et kogu see hull jooksutamine mööda eripedagooge, psühholooge, eriarste, psühhiaatreid, logopeede ja maitea mida kõike veel on täiesti ebavajalik, kuna kool oleks saanud poisile ilma kõige selleta koostada individuaalse õppekava. Seda, miks nad viimased neli aastat oma käte peal on istunud ja mind hanitanud, süüdistanud ja mõnitanud on, see jäi neiul arusaamatuks. No ja minul ka. Pidime ju kõik hullult positiivsed olema, klassijuhataja ja õppealajuhataja sõnade kohaselt. Kui neid uskuda, hoolivad nad Kärbsest ju kordades rohkem kui mina - sarisünnitaja -, kes ainult peretoetuste eesmärgil tittesid emakast välja tulistab.
Veel rääkis tütarlaps mulle, et päev-paar pärast seda kui olin nendega ühendust võtnud, oli talle helistanud kooli sotsiaalpedagoog ja arutanud temaga, mida peaks Kärbsega ette võtma. Selle peale läksin ma juba täiesti endast välja. Meil ei tohi lasteaia jõulupeol oma lapsest fotosidki teha, kuna isikukaitseseadus eks ole, sest äkki võõra lapse vasak kõrv jääb ka fotole ja oi kurja, kui sa julged selle pildi alla Instagramis südameid koguma hakata! Ja nüüd siis, nahaalselt, võtab mingi tüüp, keda ma pole elades näinud, kellega pole poolt komagi vestluses vahetanud, kätte ja ronib minu isikliku lapse intiimsete probleemidega, minu seljataga, mind sellest informeerimata, kolmanda isiku kaenlaauku talle lugusid kokku ussitama! Mida ma 🤬🤬🤬 ütlen!
Igatahes selline update siis. Ilmselt need vol 4 ja 5 ilmuvad ka õite pea.
Kommentaarid
Postita kommentaar