Hiljuti kirjutas üks neiu oma blogis rongist. See oli juba esimese lause lõpuks selge, et see ülekantud tähenduses. Ja siis ta võtab kätte, ning ütleb seda. Kirjutab välja, et ta kasutab küll väljendeid, aga tegelikult räägib oma sisemaailmast. Põhjendab seda nii, et tema blogi pole "põhikooli lõpukirjand".
Ma võtsin seda postitust väga isiklikult. Tunnen, et minu blogi kipub just see koolikirjand olema. Sageli istun ja kustutan, kustutan, kustutan, sest liiga palju ümmargust mulli on jälle saanud. Üsna teadlikult üritan kärpida teksti nii, et lugejal veidigi juurde tuleks mõelda ja lünki täita.
Mida ma kogu raha eest vältida üritan, on liigne selgitamine. Näiteks, kui mina oleksin rongidest kirjutanud, siis ma poleks lisanud, et jutt ei käi päriselt Tallinn-Riisipere liinil liikuvast transpordivahendist. Oleksingi lihtsalt kirjutanud ja kes saavad aru, need saavad, kes ei saa, noh, nende kaotus (või võit?). Või kui saadetakse välja üldmeil ja seal on üks lause, mille kohta sa tead, et see on mõeldud ainult sinu silmadele ja see on nii kenasti maskeeritud, et teised ei mõika, ainult teie kaks. Kriminaalselt erootiline….
Minu meelest see liigne seletamine ja põhjendamine solvab lugejat. Las jääb õhkõrn aimdus sellest, et äkki autor varjab mu eest mõnd eriliselt mahlakat ja sünget saladust.
Mõnel on kombeks oma nalju ka laiali harutada. Ausalt, see nali ei muutu sellest paremaks. Mitte kunagi. Kui ma ei hakanud naerma, siis see polnud naljakas. Kui sa mulle selgitad, miks ma debiilik olen ja naljast aru saa, siis su nali ei muutu imekombel naljakamaks. Tegelikult ka.
Ma võtsin seda postitust väga isiklikult. Tunnen, et minu blogi kipub just see koolikirjand olema. Sageli istun ja kustutan, kustutan, kustutan, sest liiga palju ümmargust mulli on jälle saanud. Üsna teadlikult üritan kärpida teksti nii, et lugejal veidigi juurde tuleks mõelda ja lünki täita.
Mida ma kogu raha eest vältida üritan, on liigne selgitamine. Näiteks, kui mina oleksin rongidest kirjutanud, siis ma poleks lisanud, et jutt ei käi päriselt Tallinn-Riisipere liinil liikuvast transpordivahendist. Oleksingi lihtsalt kirjutanud ja kes saavad aru, need saavad, kes ei saa, noh, nende kaotus (või võit?). Või kui saadetakse välja üldmeil ja seal on üks lause, mille kohta sa tead, et see on mõeldud ainult sinu silmadele ja see on nii kenasti maskeeritud, et teised ei mõika, ainult teie kaks. Kriminaalselt erootiline….
Minu meelest see liigne seletamine ja põhjendamine solvab lugejat. Las jääb õhkõrn aimdus sellest, et äkki autor varjab mu eest mõnd eriliselt mahlakat ja sünget saladust.
Mõnel on kombeks oma nalju ka laiali harutada. Ausalt, see nali ei muutu sellest paremaks. Mitte kunagi. Kui ma ei hakanud naerma, siis see polnud naljakas. Kui sa mulle selgitad, miks ma debiilik olen ja naljast aru saa, siis su nali ei muutu imekombel naljakamaks. Tegelikult ka.
Ma olen üks nendest lugejatest, kes ei saa ülekantud tähendusest enamasti aru. Võtan sõna-sõnalt seda, mida inimesed kirjutavad, sest ma ise kirjutan hästi konkreetselt ja otse. Ja kipun põhjendama... Mistõttu minu blogist isiklikke postitusi praktiliselt ei leia. Kuigi sellel põhjendamisel on kaks külge. Ühest küljest ei teki võimalust, et keegi sust saab valesti aru saab. Teisest küljest... Noh, keegi ei viitsi kellegi seletusi ja heietusi eriti lugeda. Mulle tundub, et sa oled enda lugude jutustamises leidnud kuldse kesktee mõistujutu ja konkreetsuse vahel :)
VastaKustutaMinul on jälle see kogemus, et kui ma teatud teemadel otse ja avameelselt kirjutan, siis satun pahandustesse :D, siis näib mõistlikum veidi läbi lillede asja serveerida. Ja paraku ei saa isegi otsekõnest paljud inimesed samamoodi aru. Mul on nii mitu korda olnud olukorda, kus ma kirjutan üht, aga lugeja saab ristivastupidi aru. Siis hoian kahe käega pead kinni ja mõtlen, et kas tegemist on ikka täiskasvanud inimesega. Ma olen enda jaoks järeldanud, et on teatud inimesed, kes lugu lugema hakates on oma hoiaku juba kujundanud ja siis pole üldse vahet, mida ma kirjutan, nad loevad sealt välja just seda, mis nende arvamust kinnitab.
KustutaAga seda, et heietusi ei viitsita lugeda, ma arvasin ise ka nii. Samas, lugejate arvu järgi hinnates tundub, et ikkagi meeldib. Seega, ära heitu, vaid lase samas vaimus edasi. Blogi pead ju enda pärast, et ennast väljendada. Ja enamasti loevad blogisid need, kellele Sinu väljenduslaad mokka mööda on :D.
Ja ma tänan väga ka armsa komplimendi eest :).
Ning nõustun, et nalja ja huumori põhjendamine on täielik ajaraisk. See kas ajas naerma või mitte. Inimene justkui üritab halvaks läinud toitu üles soojendada ning ajab selle hoopis kõrbema.
VastaKustutaVeel paremini ei saakski seda sõnastada :).
Kustuta