Minipuhkus

Usun, et teisedki, kellel lapsed juba veidi suuremad ja batuudi peal hüppamine tundub liiga titekas, on hädas sellega, et kuidas laste meelt lahutada. Üks võimalus on alati "Aliast" või "Eesti Mängu" mängida, aga eks ta tüütab pika peale ära. Lisaks, kui lapsi on mustmiljon pluss üks, tekib ka finantsaspekt. Juhtus aga selline tore lugu, et lojaalne blogilugeja kutsus meid poistega Pärnusse puldiautodega mängima.


Ma tean kuidas see kõlab. Aga kui te olete kunagi puldiautoga mänginud, siis teate ka seda, et see pole üldse väga lihtne. Nuppe, kange ja hoobasid on seal ikka omajagu. Ja kõiki neid hallata on üks paras väljakutse. Automaatkäigukastiga autot on kordades hõlpsam opereerida.

Igatahes, meil läks kaks tundi nagu niuhti selles väikses mängutoas. Nii 18-aastane kui 11-nene leidsid endale piisavalt tegevust ning meelelahutust. Minul oli rõõm näha, et lapsed veetsid koos aega ja kellelgi polnud pärast nina verine või kulm rullis. Juba võit!

Kärbes ainuke julge, kes ei karda pildistamist. Teised jooksid ummisjalu nurga taha.

Meil oli hullult tore ja seda on minu poiste poolt juba väga hea tulemus. Nii raske on neile meelejärele olla. Aga Minifarmis oli meil kõigil tore. Mind küll mängima ei lastud, aga ma poleks vist julenudki, selline ralli käis suurte veokitega, nagu Tallinn-Tartu maantee juba. Minul olid samal ajal blogilugejaga köögis naistejutud. Ja mul on alati südame alt nii soe tunne, et Eesti kõige südamlikumad blogilugejad on minu jälgijaskond. Istud maha, jood kohvi ja jutt jookseb, nagu tunneks teist juba põhikoolist peale. Istun, kuulan, ning mõtlen, et miks te üldse minu blogi loete, teie enda lood on palju vingemad! Seega, mina soovitan, kui teil vaba õhtupoolik, pange ennast kirja ja pressige kööki perenaise juurde lugusid kuulama, lapsed-mehed las möllavad mänguautodega.

Üks asi veel, mis mängumaa juures plussiks, on hind. Üks tund põristamist on 5 eurot per inimene. Ja soovitan küll vähemalt kaks tundi varuda, sest tegevust ja rõõmu jagub.

Pärast mängimist läksime kohustuslikule pitsaretkele. Ja kui Pärnu, siis mõistagi Steffani. Kui mängumaa ületas kaarega kõik mu ootused, siis Steffani…. noh… jah. Mina mäletan veel seda aega, kui Steffani tegelikult ka hea söögikoht oli. Kui teenindajad olid viisakad ja sõbralikud ning pikk ooteaeg polnud probleem. Seda, millal Steffani käest ära hakkas minema, ma täpselt ei tea. Tean seda, et ma juba aastaid vingun, et Steffani on täiesti ülehinnatud tavaline pereresto. Loomulikult eeldasin ma pikalt, et asi on minus, sest mul ongi kombeks söögikohtades iriseda. Ma võtan seda isikliku solvanguna, kui ma lähen välja einestama ja mulle pakutakse suure raha eest sellist toitu, mida mul endal oleks piinlik külalistele serveerida. Ja mina pole õppinud kokk. Ma teen täiesti tavalist keskpärast kodutoitu. Minu mõistes ei tohiks olla seda kuigi keeruline üle trumbata. Õnneks olen ma kuulnud, et ka teised sööjad kaebavad, järelikult ikkagi pole asi ainult minus, phew!

Esimest korda elus sõingi Calzonet just Steffanis. 
Ma ei teadnudki, mida tellisin ja kui see "täidetud kana" mulle toodi, saatsin peaaegu esimese hooga kööki tagasi. 
Nüüd tellin igal pool seda, minu absoluutne lemmik.

Jõudsime veidi pärast kuute Steffanisse ja ootasime kuni meid lauda istutatakse. Rahvast oli einelas kõvasti ja oodata tuli ka omajagu. Lõpuks juhatati meid lauda, ilma naeratuse ja soojuseta. Ei, ma mõistan, kiire aeg, ei jõua enam sõbralik olla. Pealegi, meist oli kohe näha ka, et ega meie pealt kuigipalju ei teeni, tellime seltskonna peale kolm kannu vett, sööme eelsalatist ja kuklist kõhu täis ja siis tellime kamba peale ühe suure, kõige soodsama pitsa*. Pärast korista ja pese meie järgi. Kella pealt pool kaheksa istusime me igatahes juba autosse ja sõitsime kodu poole tagasi.

Siiani pole mulle ühtegi menetlusteavitust tulnud ja näib, et seekord õnnestus mul Pärnus käia nii, et ületasin kiirust ainult õigetes kohtades.

*Tellisime ikka kõigile isiklikud pitsad ja kõigest ühe kannu tasuta vett. Ausalt. Isegi jootraha jätsime, kuigi ma ei tea miks, naeratust ei saanud me isegi selle peale.
Muide, seoses sellega tuleb meelde üks teine lugu. Ma ju kirjutan söögikohtade arvustusi ka Tripadvisorisse. Ja vahel restoranid kirjutavad mu arvustuse kohta vastuse. Näiteks kui me Saaremaal käisime, siis kommenteerisin ma ka üht teenindajat, kes kuidagi suunurkasid ei jaksanud ülespoole venitada, aga kook oli neil jälle hea. Umbes kuu pärast minu arvustust, saatis kohvik vastuse ja lubas, et järgmine kord saan oma koogitüki koos naeratusega. Nunnu, onju?




Kommentaarid

  1. Helde taevas, kuidas ma igatsen Pärnut... :(
    Kahju, kui Steffani alla on käinud, sest muidu mulle meeletult imponeerib, et üks söögikoht on nii pikalt vastu pidanud. See on näinud mind noore ja ägedana (wtf ma sellega mõtlen!?), väsinuna pärast rannapäeva, reipana enne öökluppi (keelegurmaanid hingavad korra sügavalt sisse) minekut, väga rasedana, imikuga ja mitte enam nii väga imikuga, täditütardega pärast meeleolukaid teatriõhtuid, ühel sellisel korral tehti mulle koguni abieluettepanek seal (see oli kahe abielu vahelisel perioodil, seega ma olin selles ei-võta-vedu-staadiumis), soliidsemas eas... ühesõnaga on see koht näinud mind igasugusena ja ilmselt näeb veelgi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Appi, mis kirjeldus! Sa muidu tead, et Pärnus on ka teisi söögikohti :D

      Ise mõtlesin ka sama, et kuigi ma juba pikalt jonnin Steffaniga, siis ilmselt näeb ta mind veel. Midagi temas siiski on, mis lahti ei taha lasta.

      Kustuta
    2. Oh kas tõesti?! Sa mõtled kindlasti Sõõrikubaari jah :)
      Eks ma natuke ole neis teistes ka käinud, aga nendele on keeruline pihta saada. Kui on kõrghooaeg, siis on ju kõik kohad paksult rahvast täis ja vaba lauda raske saada, kui pole hooaega, siis... No mulle kohe meenub viimatine spaatiir, oli vist nii, et nende päevade sisse jäi ka 1. september kui ma ei eksi. Ma läksin tookord Pärnusse udupeene nimekirjaga restodest, kuhu võiks sisse astuda ja siis selgus, et pooled neist olid lihtsalt kinni. Nii et ühe korra maandusime ikkagi Steffanisse :) Aga Villa Wesset, Supelsaksad (esmakordselt pettusin sealses salatis, kusjuures!), see Nikolai või mis tand ongi, vist ikka õnnestus külastada. Spaas käies on muidugi see jama ka, et krimpsuliseks ligunenuna ei viitsigi alati linna sööma minna ja potsatad sageli siiski spaa enda resturaaani.

      Kustuta
    3. Ma mõtlesin toda Kaubamajaka Hessi tegelt :D
      Aga eks ta vist nii kipub olema, et kui ise Pärnus elad, siis kuigi sageli välja sööma ei juhtu ja polegi mingi ime, et Sul Steffis niivõrd muljetavaldav kogemustepagas tekkinud :)
      Ehk oskad Sa mõnda Viljandi trahterit soovitada, kuhu koos armaadaga sööma võiks minna?

      Kustuta
    4. Sellise armaadaga sööks ma ainult kodus praekardulasi :) Ma kujutan ette, kuidas kontolt raha kolinaga veereb. Samas kui mõelda, et ühel päeval on see kamp sealmaal, et viib ise iga kuu oma kalli ema mõnda peenesse lokaali einestama, siis... oo jaa, on mida oodata.
      Oled Sa Viljandisse minemas? Olen kaa-dee!!! Maitseelamus on kõige suurem kindlasti Fellinis. Vaade (poistele kindlasti hästi-hästi oluline :P)on ilusaim Pärimusmuusika Aida kohvikus (sealset käekirja enam paraku ei tea, pole ise jupp aega sinna sattunud). Aga ma vist läheks ikkagi Amritasse, trahterid jätaks mängust välja. Huvitav, kas nad pärast Ugala remonti tekitasid sinna tänavalt tulijaile avatud söömise ka...

      Kustuta
    5. Ma ju suure suuga möödund aastal lubasin, et vaatan Viljandi üle, tuleb ikka sõna pidada :)
      Meile on oluline, et kõik laua taha ära mahuks ja hind ka hingetuks ei võtaks. Gurmaan olen esialgu ainult mina, poisid küllalt leplikud õnneks :), ega sellise pirtsutajast emaga ei saagi vist teisiti. Aga mis hindadesse puutub, siis ega sellise karjaga pole ka Mäkkdonaldsis soodne käia, panen siis paar euri juurde ja saab vähe viisakamalt söönuks. Ja lootus on, et kui aeg sealmaal, siis kõige odavamasse vanadekodusse mind mädanema ei unustata :D

      Kustuta
    6. Viljandis Amrita cafe

      Kustuta
  2. Oihhh 😘
    Aga Stefi kohta helistas just samal õhtul tütar, täiesti juhuslikult ja õhinal seletas, et “kui pitsa isu, siis ära Steffi küll mine, mine hoopis Itaalia pizzasse, seal on niiiiiiii head pitsad, et sure või ära” 😃

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No vot siis, hea teada, järgmisel korral proovime järgi ;)

      Kustuta
    2. See on siis Kaubamajaka juures Circle kõrval 😃 et teada saada, pidin ise ka üle küsima, et kus see veel on 🤓

      Kustuta
    3. Vaat kui kasulik! Saad ka Pärnuga paremini tuttavaks :D

      Kustuta
  3. Me oleme oma pitsad suviti võtnud Pitsahundist, sest liiga üleskiidetud ja ülerahvastatud kohtadesse saab mind ainult tuumapommi ähvardusega suunata.
    Lisaks avastasime eelmisel talvel Pärnust restorani Edelweiss, kus olid tõesti head toidud ja mõnus hubane atmosfäär. Hinnad olid täiesti mõõdukad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Peab järele vaatama. Head soovitused on alati teretulnud :)

      Kustuta

Postita kommentaar