Metsikult kahju on alati sellest, et kui avastad mõne hea blogi, keegi kes päriselt oskab kirjutada ja kes puudutab sind täiesti teisel tasandil, ning siis ta ühekorraga enam ei kirjuta. Mitte sellepärast, et temaga midagi juhtus, vaid kuna tal läheb hästi.
Minuga on vastupidi, kui ma ei kirjuta või kirjutan salaja, siis sellepärast, et mul on väga valus ja raske. Siis kui mul hästi läheb ja ma õnnelik olen, siis tahan ikka kirjutada. Teisiti, seda küll, aga mitte vaikida. Nii õnnelik pole ma vist veel olnud, et enam kirjutada ei suudaks.
Aga teistega on teisiti.
Laiemalt vaadates, siis suured teosed: ooperid, maalid, luuletused, näidendid ja muu taoline, on ju ikka suurest valust ja ängistusest sündinud, mitte rahulolust. Miks õnn meid loominguliselt halvab? Muudab pehmeks ja leplikuks. Poeme oma sooja karvasesse õndsusesse ja vegiteerime seal. Kas me tahame seda soojust ja õnne vaid endale hoida ning pelgame seda teistega jagada? Või kardame seda ära sõnuda? Kas see näib uhkustamisena, et vaata kui hästi mul läheb, aga teie olete kõik luuserid edasi?
Miks me peame tundma valu, et luua ilu?
Minuga on vastupidi, kui ma ei kirjuta või kirjutan salaja, siis sellepärast, et mul on väga valus ja raske. Siis kui mul hästi läheb ja ma õnnelik olen, siis tahan ikka kirjutada. Teisiti, seda küll, aga mitte vaikida. Nii õnnelik pole ma vist veel olnud, et enam kirjutada ei suudaks.
Aga teistega on teisiti.
Laiemalt vaadates, siis suured teosed: ooperid, maalid, luuletused, näidendid ja muu taoline, on ju ikka suurest valust ja ängistusest sündinud, mitte rahulolust. Miks õnn meid loominguliselt halvab? Muudab pehmeks ja leplikuks. Poeme oma sooja karvasesse õndsusesse ja vegiteerime seal. Kas me tahame seda soojust ja õnne vaid endale hoida ning pelgame seda teistega jagada? Või kardame seda ära sõnuda? Kas see näib uhkustamisena, et vaata kui hästi mul läheb, aga teie olete kõik luuserid edasi?
Miks me peame tundma valu, et luua ilu?
Ma olen ka selle peale mõelnud, et enamus häid teoseid kirjutatakse kogetud valusate mälestuste pinnalt. Arvan, et see on hea asi. Annab teatava eelise nende ees, kellel need kogemused puuduvad. Valu on sellesmõttes nagu kahe teraga mõõk. Peab oskama valusad minevikumälestused kasulikuks keerata kas need kirja pannes, läbi seedides (neist õppides) või loomeinimeste näitel oma loomingusse pannes. Kuid liiga palju valu võib muidugi täiesti halvata või enesehaletsuseni viia. Need on siis minu tähelepanekud.
VastaKustutaSeoses selle uhkustamisega olen enda elus märganud, et mida õnnelikum ja optimistlikum mina olen, seda ebamugavalt teine end tunneb. Teinekord võib inimesi optimism lausa ärritada. Eriti siis, kui vestluspartneril ei ole hea periood. See muidugi sõltub ka inimtüübist, sest on ka neid kes muutuvad ise positiivsemaks ja peegeldavad häid emotsioone tagasi. Sotsiaalmeedias on ju sama asi, täiusliku elu kuvamine inspireerib ühtesid ja ärritab teisi, ebakindlamaid inimesi.
VastaKustuta