"Minu Iirimaa. Armastus tuleb karjudes"

"Minu Iirimaa. Armastus tuleb karjudes"

Rene Satsi

Kirjastus Petrone Print 2019

199lk + pildialbum

Ülemõistuse äge lugemine! No ma kohe kõkutasin seda pala lugedes. Lahedalt eneseirooniline, kerge, aus, naljakas. Ühe tõelise eesti mehe poolt kirjutatud aus ülestunnistus sellest kuidas ta pooljuhuslikult Iirimaale sattus, sellesse armus ja seal endale elu lõi. Autor on naiivselt heatahtlik ja siiralt otsekohene, mis otseloomulikult põhjustab igasuguseid eriskummalisi vahejuhtumeid. Ja ta oskab sellest kirjutada nii nagu ise ka päriselt ei usuks, et selline asi võimalik on, aga näe, ometi. 

Just selline "minu" raamat, mida ma kõige rohkem naudin. Hästi palju "mind" ja üsna pisut ka Iirimaad juurde. Rene ütleb ka ise raamatu viimases peatükis, et ta nimelt ei hakanud selliseid tüüpilisi Iirimaa asju jutuks võtma, sest neist saab mujaltki huvi korral materjali leida. Mis mulle veel kohe eriliselt sümpaatselt mõjus, oli see, et Rene ei ürita ennast upitada oma kuulsate tuttavate arvelt. See eripära on mind aina enam viimastel aastatel häirima hakanud. Noh, esiteks ei saa ma sellest aru, et kuidas see mind peaks mõjutama kui sa tunned mõnd tuntud inimest? Kas tema kullasära paneb ka sind helkima, või mis selle point on? Ja üleüldse, Eestis hakata rääkima, et ma tunnen Ansipit või käin Jüri Ratasega koos tennist mängimas, tegelt? Eesti on nii väike, et me kõik koperdame paratamatult ühe või teise "kuulsuse" otsa. Ja nüüd võtta seda isiklikult ning igal võimalusel sellest pasundada? Mis värk sellega on? Igatahes, Rene küll mainib üht ja teist tuntud eestlast, aga ta teeb seda möödaminnes ja erilise rõhuta, mis mulle imponeeris. 

Ma arvan, et raamatut võivad vabalt lugeda ka need, kes Iirimaast kuigi vaimustuses pole, lihtsalt need lood on nii muhedalt üles tähendatud ja pakuvad värskendavat meelelahutust. Üldiselt kipuvad inimesed ennast lugudes kangelasteks või õilishingedeks luua, pakkudes sellega lugejatele piiratud äratundmisrõõmu. Aga siin on mees, täiesti tavaline, ilma erivõimeteta, armastab kärakat panna, parajalt laisk aga samas aus ja kohusetundlik. Ei püüa ta ennast kuidagi targemaks või läbinägelikumaks maalida, kui olukord seda ei põhjusta, kirjeldabki puhtsüdamlikult oma fopaadest ja lauslollustest. Ja see mõjub ligitõmbavalt. Vot sellise inimesega võiks küll õhul välja minna. Tundub kuidagi palju vahvam tegelane kui Jesper Parve, kes igas raamatus end kõikvõimsa pooljumalana kujutab. Selle Renku poolt kirjutatud eneseabiõpikuid loeksin ma ilmselt kordades meelsamini. Aga noh, ta nii kahe jalaga maas, et ei hakkaks vist üritamagi teistele elu õpetada kui ise enda omagagi vaevu hakkama saab.

Seda raamatut julgen ma küll kõigile soovitada, väga mõnus meelelahutus!

Aitäh Petrone Prindile lugemiselamuse eest!