Nugade peal

Epp kirjutas nii kenasti oma uutest nugadest ja inspireeris ka mind oma nürid noad välja vahetama. Pean kohe alguses ära ütlema, et nagu kõiges muus siin elus, lähtusin ka mina nugade valikus puhtast füüsilisest atraktiivsusest. Pole vist lootustki, et ma midagi õppinud oleks. Alguse sai asi hoopis sellest, et ma tahtsin uut nugadehoidikut, sest vana ei sobinud enam kuidagi uude kööki. Mul oli peas üks nägemus sellest, millist ma tahan ja kuna ma kauplustest seda ei leidnud, tuletame kõik meelde, et meil olid ju ostukeskused suletud, seega pöördusin kõikvõimsa interneeduse poole. Otsisin ainult hoidjat, sest olin pähe võtnud, et korralikud noad maksavad raudselt mingi sada eurot tükk või nii ja küll ma kunagi need välja jõuan vahetada, praegu käravad küll. 

Leidsingi otsitava ja netipoodi külastades avastasin, et neil seal nii ilus nugadekomplekt, et hinge võttis lausa kinni. Lisaks veel megasoodsa hinnaga ka. Nende odavate asjadega on muidugi see oht, et ilmselt need pole kuigi head ja hiljem pean nagunii uued ostma. Tegin natuke bäkgraund tšhekki ka, aga mingit mõistliku informatsiooni ei leidnud. Otsustasin, et suures plaanis on see siiski nii väike summa, et isegi kui need pole head noad, siis pole mul sellisest summast kahju ka. 

Pildil nugadehoidja ja lihakirves


Noad tulid tegelikult sellise pöörleva hoidikuga, aga see mulle väga ei meeldinud


Niisiis, tellisin ära.

Vanad noad olid mul aga tõesti juba vanad. Ilma naljata - eelmisest sajandist pärit. Mees ostis need vahetult enne pulmi 1999 aasta detsembris. Pole siis ime, et need nürid olid. Mõned noad olen hiljem ka Rimi kleepsude eest juurde ostnud ja nendega siis opereerisingi. Fiskarsi noateritaja on mul ka juba mitu aastat, kui noad juba väga halvasti lõikasid, siis lasin sealt paar korda läbi ning kannatas veel. Ega seda nugadeteritajat ka väga ei kiideta, selline pikk pulk on parem, teeb tera vahedamaks, aga noh, ju ma siis olen teatud asjades nii vähenõudlik. Ikkagi nõukogudeaja laps, harjunud raskustes elama. 

Vanad noad. Need, ilma plastikust käepidemeta, ongi möödunud sajandist. Kunagi oli neid mõnevõrra rohkem, aga olen vahepeal osad utiliseerinud


Noad ja hoidiku tellisin sellisest kohast nagu kraba.ee. Lisaks tellisin sealt ka viskiklaasid. Neid mul siiani polnudki. Veiniklaase küll igat sorti ja suurust, aga kuna ma kanget alkoholi üldiselt joon umbes kaks korda aastas, siis sain kokteiliklaasidega hakkama. Ega ma poleks vist praegugi neid ostnud, aga kuna mul oli raamatu pildistamise jaoks vaja ning need olid ebareaalselt soodsa hinnaga, siis võtsingi.

Sellise mustriga viskiklaasid on mul nüüd kenasti kapis


Kogu tellimus, koos kohaletoimetamisega, läks mulle maksma kõigest 50 eurot.

Mis puutub köögitarvikutesse, siis üldiselt on need mu juurde suhteliselt suvaliselt tulnud. Pannid on aastaid olnud Tefali omad, mõned keraamilised on ka paar korda mu koju sattunud, aga nende eluiga oli sama pikk kui Tefalil, sellised kaks-kolm aastat. Lõpuks kulub see mittenakkuv kate sealt ikka maha ja polegi muud teha. Olen küll hoolikas ja kasutan puust ning plastikust paatleid ning kulpe, aga meil ju kasutatakse ka neid asju kõvasti. 



Pottidega on suhe pikem. Kolm Hackmani potti, kaks ostsime ise mehega esimesel abieluaastal, järelikult on need ka juba kahekümne aastased ja lihtsalt super vastupidavad, ainult ühe poti kaanel on mõlk sees, kukkus noh, ei löönud sellega abikaasat, ausalt, võite talt küsida, aga muidu pole mul neile midagi ette heita. Olen küll ja veel putru põhja kõrvetanud ja igasugust muud kraami, kenasti tuleb rauast nuustikuga hõõrudes maha. Väga soovitan kui keegi hetkel potti valib, tõesti kestab. Kolm mingit suvalist potti on veel, need olen ämmalt saanud, siis kui ta vahepeal Eestist Rootsi kolis. Need on ka juba päris kaua mul olnud, kuigi mingid no name kastrulid. Üks jurakas malmist pott on mul ka. Siinkohal ma pean tunnistama, et ma pole siiani aru saanud sellest suurest vaimustusest malm pottide ja pannide ümber. Ise poleks ma never neid koju ostnud, aga mees käis peale, et toidu maitse pidi kohe nõnda fenomenaalne olema, et mine lõhki. Ju ma siis ikkagi pole nii suur gurmaan, et sellest vahest aru saada. Pott ise on raske ja roostetab, ükskõik kui hoolikalt ma seda pärast pesu ei kuivata. Toidul on järgmisel päeval väike rauamaitse ka juures. Pannidest sain ma ammu juba lahti, ainult see üks pott on jäänud. Selles on mugav chili con carnet teha, muidu ma seda ei kasuta. Tegelikult olen ma vaadanud, et peaks selle asemel hoopis mõne ilusama keraamilise haudepoti hankima, need pole nii rasked, ei roosteta ja ilusamad on ka. Aga noh, see puhtalt minu isiklik arvamus. Nagu siin blogis ikka. 

Üks mõlgiga kastrul ja mina ka vastu peegeldamas



Lauanõud ja tarvikud on mul ka igalt poolt kokku tulnud, osade päritolu ei teagi. Mõned on kleepsukampaania ohvrid, teised olen lihtsalt kusagilt kingituseks saanud, mõned asjad on kunagisest populaarsest kataloogikaubamajast nagu Kodu Anttila või Hobby Hall ostetud ja nii ta on läinud. 

Arvestades, et ma kokkamist pigem armastan ja köögis päris palju aega veedan, kunagi isegi cateringiga tegutsemist kaalusin, suhtun ma nendesse asjadesse kummalise ükskõiksusega. Umbes et, kui katki pole ja oma otstarvet täidab, siis mina olen juba rahul. No ja ilus peab ka loomulikult olema, see on esmatähtis.

Katsetasin kohe ära, olid küll palju teravamad kui mu eelmised, isegi tomatist lõikasid läbi nagu sulavõist. Selle hinna eest olen ma rahul küll


Kommentaarid