"Thumbelina. The Bride Experiment"
Sky Sommers
Copyright ©️ Sky Sommers 2018
Cover by ©️ MadMadam 2018
Artwork by ©️ MadMadam 2018 and ©️ Lotabel 2018
256lk
Raamatusoovituse pätsasin seekord Manni lugemisblogist. Ta oskas nii paeluvalt kirjutada, et ma tulistvalu raamatupoodi tõttasin ja endale kirjapala lunastasin. Muinasjutud on mind alati paelunud, seetõttu polnud vaja pikalt moosida. Lisaväärtuse annab kohalik autor, kes muidu on tuntud oma erialase kirjanduse poolest, aga varjunime all aegajalt ka ilukirjandusega flirdib. me kõik toetame kohalikku ettevõtlust, mina olen valinud sellise väljundi. Õunu ostan poolakatelt, olgu siis midagigi eestimaist päritolu. Viimased lugemiselamused ongi kõik eranditult olnud kas siit pärit või vähemalt siin kunagi resideerunud suleseppadelt.
Inglise keeles ma palju ei loe. Lühemaid jutukesi ja artikleid küll, aga ilukirjandust tahan ma siiski emakeeles lugeda. Tunnen, et palju läheb kaotsi, kuna igal lehel on mõni(kümmend) sõna, mille tähendust vaid kontekstipõhiselt aiman. Kui hakkaks sõnaraamatuga neid ridu lugema, siis jõuaks vist raamatu aastas läbi hekseldada ja noh, ma ju kärsitu. Aga muinasjuttu võib. Tekst on hea ja suur, saan hakkama, Ongi vahel värskendav oma mugavustsoonist välja astuda. Ehk koguni õpin midagi.
Kui me siin mõni aeg tagasi ühe sõbraga trehvasime ja jutustasime, siis loomulikult ei saanud me jätta rääkimata blogist - minu viiendast lapsest. Ja sõbral olid seoses sellega mõned ettepanekud, kuidas ma võiks oma tekste tuunida. Teravamaks ja mõjusamaks. minu mure õigekirja pärast teda väga ei kõigutanud, ta leidis, et kvaliteetne sisu trumpab misiganes grammatilised puudujäägid. Ma polnud päris nõus. Tema tõi näite, et kui Einstein pani kirja relatiivsusteooria, siis kedagi ei huvitanud see, kas tal seal komad olid õigetes kohtades, idee ise oli vapustav. No jah, aga mina ju kirjutan siin peaasjalikult küünelakist ja tampoonidest, mitte maailmaalustalasid kõigutavatest avastustest, mitte mingil juhul ei saa ma õigekirja sekundaarseks pidada. Lisaks on mul pidevalt tunne, et enamik lugejaist on minust vähemalt viiekümne IQ punkti võrra üle ja vaatlevad seda blogi, kui üht kiiksuga sotsiaalset eksperimenti, noh umbes, et laseme sellel ilmselgete autismijoontega neiul natuke möllata ja vaatame mis juhtub (ei, ma saan nüüd ise ka aru, neid sõnu kirjutades, et mul on probleemne minakuvand), no umbes nagu Rannamaja vaadatakse. Mida ma selle pika sissejuhatusega öelda tahtsin ma olen veendunud, et te kõik teate seda, et muinasjutud polnud algselt üldse lastele kirjutatu. Ja seetõttu sobib ka see kirjatükk väga hästi ka täisealistele. Kõik klassikalise muinasloo elemendid on esindatud, aga vahutav pastellroosa ninnu-nännu on välja lõigatud. Ja kui sa seda muinasjuttudega teed, noh, siis nad on hoopis teised jutud.
Ja see jutt oli ikka kohe üks täitsa teist sorti jutt. Peategelane oli üks paras bitch, kui minult küsite, ja üldse mitte armas eksinud tütarlaps, nagu ma teda siiani kujutanud olin. Või kas teismelised tüdrukud ongi sellised? Ma ju ei tea, mul kogemus puudub. Sõpru tal eriti polnud ja kõigis, kes tema vastu headust ilmutasid, leidis ta midagi pahaendelist ning omakasupüüdlikku. Kuna Pöial-Liisi väsimatult iroonitses, siis oli talle ka väga keeruline kaasa tunda.
Inglise keelest oleks rohkem oodanud. Kuidagi ühekülgseks jäi see mulle. kõvasti dialoogi ja sisemisi monolooge, aga vähe olustikku ja emotsioonide kirjeldust. Mul on tugev soov seda autori emakeele arvele kirjutada. Selles mõttes, et kui ta oleks sama raamatu eesti keeles välja andnud, oleks ehk ka keel mahlasem ja väljendusrikkam olnud. Eelmise inglise keelne raamat mida lugesin, oli Thomas Hardy "Eemal hullutavast ilmakärast" ja selle väljenduslaad oli puhas nauding - nii rikas, südamlik, elegantne, et hinge võttis kinni. Aegajalt olen ma enda lõbuks mõned isiklikud blogipostitused inglise keelde tõlkinud, ja alati jääb mind häirima see, et tulemus on väga puine, kuiv ja isikupäratu. ja noh, sama tunne tekkis mul ka Sky Sommersi romaanikest lugedes, et hingetu. loomulikult on võimalik, et asi on ka tema elukutses ja inimene väljendabki end nõnda, seda ma ju lõpuni ei tea.
Raamatul on kaks lõppu - optimistile ja pessimistile. Selles osas mulle meeldis, et autor kandis teema lõpuni välja ja ka lõpp oli vastav, pitsivahulist roosamannat ei tulnud isegi optimistile. Üldiselt võiks öelda, et idee mulle meeldis, kuigi ma oleksin eelistanud, et kirjanik oleks seda julgemalt avastanud ja kui juba muinaslugu lahkama hakata, siis ikka lõpuni välja, mitte nii, et kraabid skalpelliga õrnalt nahka ja lõpetad kohe, kui esimesed verepiisad end ilmutavad. Minu meelest selline keskmine lugemine. Halb otseselt polnud ja kulutatud ajast (ega rahast, raamatu sain RR-ust 4,99€ eest) mul kahju pole, aga uuesti seda lugeda ma ei viitsiks ning ei tekkinud ka isu teiste autori kirjutiste vastu.
Kommentaarid
Postita kommentaar