Solvumisest

Usutavasti on vähemalt osad siinsetest külalistest tuttavad ka ühe teatud kiilaspäise Postimehe kirjandustoimetajaga, kes julges arvustada naisautori vaimusünnitust, mille peale ühe tuntud FB grupi liikmed täkku täis läksid (aitäh Epule ägeda väljendi eest!) ja üksipulgi arvamusavaldaja isiku kallale viskusid, mis omakorda kriitikuhärrat südamepõhjani solvas, sest ta ennast "profeministiks" peab ja millele ta siis 26-lehekülje pikkuse kaitsekõne pidas. 

Mina lugesin natuke feministide poolt, pisut Rentsi arvamust, püüdsin lugeda arvustust, aga ei saanud, kuna ma pole Postimehe tellija ja ei leidnud nuppu kust artikkel osta, ainult paketitellimus nuppu nägin, ja lugesin läbi ka solvumisartikli või õigem oleks öelda solvumisromaan, mis on minu meelest inetu, et selline pikk monoloog on tehtud vabalt loetavaks, aga arvustus, mis kogu sündmuste ahela käima lükkas, on piiratud kättesaadavusega. Ühesõnaga - pean ennast antud teemal piisavalt kurssi viinuna pädevaks, et sõna võtta ja arvamust avaldada. 

Antud fotol pole vähimatki pistmist kirjeldatud sündmustega

Kogu lugu ajab mind... naerma. Täitsa tobe, ausalt. Feministidest ei taha ma üldse kirjutada, mul on tugev kahtlus, et enamik inimesi ei saa feminismist üldse aru ja kujutavad ette, et kui keegi vabatahtlikult, ilma soojätkamise eesmärgita suhtleb mõne isasega, kes pole omasooihar, siis ta on antifeminist, vihkab naisi ja ei poolda võrdõiguslikkust. Et siis, kui teil siiani veel kuidagi arusaamatuks on jäänud, siis mina pole feminist - mulle meeldivad inimesed, nii mees- kui naissoost. Vanasti ma ütlesin alati, et mulle mehed meeldivad rohkem, sest nad on stabiilsemad ja mõistlikumad, aga see tulenes sellest, et mul oli piiratud suhtlusringkond. See, milliseid kromosoome keegi oma veenides kannab, pole üldse oluline - iga inimene on indiviid ja hakata kedagi puhtalt sootunnuste järgi kasti suruma, on napakas. Mida toimetajahärra reaktsioon ideaalselt ka illustreerib. Sest sellist emotsionaalselt ülesköetud hüsteeriat meesterahvalt enamasti ei karda oodata. Kui see nüüd kohe eriliselt peenelt läbimõeldud irooniana pole esitatud, mis muudaks kogu juhtumi hoopis teisel tasandil fenomenaalseks, hmmm... 

Aga et siis solvumine. Solvumine olla solvuja valik ja otsus, mitte solvaja. Antud kontekstis oli solvujaid kohe hulgim. Ühed solvusid arvustuse peale ja et seda solvumist põhjendada, hakkasid solvama arvustajat. See, miks üks arvustaja üldse läks kuhugi foormisse oma artikli kohta tagasisidet otsima ja lugema (kuigi keegi võis talle sellekohase vihje saata) on muidugi ka omaette põnev. Ja kuidas solvatav alluski provokatsioonile ja solvus sajaga ning siis solvajaid solvama hakkas, sest "ise oled loll" on ju siiani kõige jätkusuutlikum diskrediteerimise vorm. Täispakett! Solvangud kõigile poole hinnaga! Kõik said - mehed, naised, ajakirjanikud, kunstiteadlased, kirjanikud, ossid, paksud, peenikesed, kiilakad, punapõsised, haritud, harimatud, homod, lesbid, heterod, valgenahalised, rassistid, noored, keskealised, koledad ja ilusad, vist, ma pole täpselt kindel enam, mul oli liiga lõbus ja järg läks lõpuks ära. Mida oligi vaja tõestada - solvuda võib absoluutselt kõige peale, kui vähegi isu peaks tekkima.

Pildil kujutatud objektid ei kajasta reaalseid isikuid ega tegelikke sündmuseid


Mina olen muuseas solvumise musternäide. Aastate jooksul olen ma blogis kajastanud seda, kuidas ma solvun selle peale, et mind liiga ilusaks peetakse, või kui kiidetakse mu tublisid lapsi, kui mulle lüüakse külge ja kutsutakse kohtingule, kui mulle tehakse komplimente ja mind ülistatakse. 

Teiste solvumist on kõrvalt vaadates naljakas muidugi, eriti kui see kuidagi ennast ei riiva. Mõtlen, et peaks kirjanikuhärrale tänukirja saatma, et ta mulle ühe väärt õppetunni andis - ära klähvi iga langeva lehe peale, võetakse sind ka tõsisemalt. 

Kommentaarid

  1. Miks püüavad lugejad, enamasti naislugejad, kriitiku- ja mitte kirjanikuhärrat solvujana näidata? Kas ei ole siin tegemist laiema sotsiaalse eksperimendiga, mis võimaldas lugejaile demonstreerida, missuguste sõnade ja väljenditega ning üksteist üles kütvate pseudoargumentidega väideldakse woolfi grupis? Kriitik ei nuta ega solvu, vaid triksterlikult keeras mängu mängijate enda vastu. Ja õnnestunult.

    Mina naise ja lugejana ei pea end samuti feministiks, aga lugenuna FBs grupi lõime vastavate postituste kohta julgen arvata, et see hüsteerilisus ja lahmimine ei ole osa feminismist, vaid kõneleb märksa enamatest rahuldamata vajadustest (tähelepanu, tunnustus jms). Ja mul on irooniata kurb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuna mul endal FB kontot ei ole, siis minuni jõudis Woolfi lõim ainult läbi Loogi artikli ja mis seal täpselt toimus, ma ei teagi. Sellega olen ma nõus, et inetu oli see igal juhul. Aga see millise ristiretke Loog alustas, kõneleb siiski isiklikust solvumisest. See, et Woolfi kommuun pole ammu enam tõsiselt võetav, on teistest meediaavaldustest varemgi läbi käinud. Minu jaoks on see võrreldav osade blogijate kaitsekõnedega, mis nad võtavad Perekooli foorumis avaldatud märkuste kaitseks. Nagu Sa ütlesid, kurb.

      Kustuta

Postita kommentaar