Mõned mõtted

Üks öö ärkasin paanikas. Või polnudki vist enam päris öö, akna taga toimus jube sädistamine. Ega ma seda neile ju tegelikult ette ei heidagi. Vaja ju otsustada, millise puu otsa kinnisvara ehitada, kust ehitusmaterjalid hankida, millistele ornamentidele sisekujunduses rõhku panna. Lisaks veel olmemured, et kes täna lapsed ämma juurest ära toob ja "kolmas päev järjest mingid putukad? Mu ema pakkus küll igal päeval erinevaid ussikesi!" "No koli siis oma ema juurde tagasi, kui sulle tema juures nii väga meeldis, tita!" dialoogid. Ma mäletan küll kuidas see pereelu väikeste lastega majapidamistes käib. Võibolla ajaski see mind üles, ei teagi. Aga Mõte peas oli nii suur ja raske, et oli põhjus ärkamiseks milles iganes, uuesti uinumast takistas mind just see Mõte. Olin hiljuti kogu maailmale avanud oma südame, kirjutanud avalikult ja detailselt oma armuelust. Ja milleks? See pole mu eesmärk. Ma ei taha olla see blogija, see hale, kes aastast-aastasse üht või teist armukest taga nutab, analüüsib ja lootusrikkalt tulevikku vaatab. Otsustasin sel hetkel, seal kortsus linade vahel, et panen oma armuelu kinni, võõraste silmade eest peitu. Aga mul on elus põhiMõte - ära tegutse esimese emotsiooni ajel. Pöörasin külje ja otsustasin sellega tegeleda hommikul, pärast kohvi joomist. 

Lugejanumbreid vaadates on selge, et väheseid huvitavad minu loetud raamatuarvustused, või trennisoovitused, autojamad või lastekasvatus ponnistused. Kui ma aga oma hinge avan… 

Mul pole väga värvikas peikade plejaad. Ei midagi silmapaistvat või sensatsioonilist. Mõned üksikud kogemused, ei midagi dramaatilist. Ise olen seda draamat nende "suhete" ümber rohkem üles keerutanud, kui asi väärt. On piinlike seiku ka. Rohkem ongi piinlike seiku. Piinlik on enamasti seetõttu, kui tunded on ühepoolsed. Siis on piinlik. Vahet pole, kas tunded on mul, või sellel teisel, mul on ikka piinlik, meie mõlema eest. Eestlaste värk. 

No ja mis siis sellest, ma Mõtlen. Kuna otseselt midagi jubedat pole, millest lapselastele rääkida ei julgeks ja kui mõni lapse klassivend kuulebki ema käest, et "Kas mitte sinu klassis ei käi selle blogija poeg, kes viis aastat pimesi oma naabrimehesse armunud oli?" ja poeg peab paar nädalat taluma koolikiusamist stiilis:"He-he, su ema on skisofreeniline luuser!", mis siis sellest? Kui poleks seda, leitaks midagi muud. Olgu mis on, mina olen vähemalt siiras olnud oma tunnetes ja kahetsust ütlemata sõnade pärast ma surivoodil tundma ei pea. 

Nii ma Mõtlesin. 

Kuni ma järgmisel ööl täpselt sama külma higiga kaetuna uuesti ärkasin, vastupandamatu sooviga oma südameMõtted kinni katta. Sest see pole teiste asi. Ma võin neist asjust oma päevikus kirjutada ja sõbrannadega arutada, aga need ei peaks olema võõrastele inimestele kättesaadavad. Mitte kriitika pärast. Mis siin ikka nii väga kritiseerida on? Kes meist poleks kogenud ebarahuldavat armuõnne? Ja ma Mõtlesin, et äkki ma Mõtlen üle, et ei peaks nii palju Mõtlema ja rohkem oma sisetunnet usaldama. Seda õppisin ma usaldama alles mõned aastad tagasi. Sain aru, et Mõtted pole üldse nii Mõttekad sageli ja viivad hoopis eksiradadele. Mitte, et emotsioonid ja tunded alati kuigi usaldusväärsed konsultandid oleks, aga paljudes asjades on see kõhutunne väga tark. Sellega on nii, et kuigi meie aju aru ei saa, miks me midagi kardame või miks meid mõnes suunas tõmbab, siis on olemas kehamälu, mingi represseeritud mälestus või kogemus, millest me pole lõpuni aru saanud, aga keha mäletab ohtu, mis sellega kaasnes. Ja seda tasub kuulda võtta. Ütleme nii, et ma olen ennast paljust südamevalust säästnud, kuna olen Mõtted kinniteibitud suuga pagasiruumi pressinud ja lasknud sisetundel läbirääkimisi pidada. 

Ja nii ma otsustasingi, et kui mu keha tahab mulle midagi öelda, millest ma täpselt aru ei saa, aga tema hääl on nii vali, et ei lase mul öösel magada, siis järelikult pean ma teda seekord kuulda võtma. 

Järgmisel ööl magasin ma nagu surnu. Ükski kädistamine ega muu tänavamüra mind üles ei ajanud.