Sigri-migri

Alustuseks pean ütlema, et mul on jube hea meel, et vaikselt on mu lemmikud jälle kirjutama hakanud. Loomulikult meeldiks mulle mõelda, et minu karm korrale kutsumine nad letargiast äratas, aga kahtlustan, et selle taga võib hoopis kehvaks pöördunud suveilm suuremat rolli mängida. Igatahes, täiega meeldiv on jälle tööl käia. 

Loetud blogidest olengi selleks postituseks inspiratsiooni saanud. Natuke selline siiru-viiruline on, ilma kindla teemaarenduseta ja kokkuvõtteta, aga vahel võib ju niisama ka natuke mõtteid põrgatada. Murca teeb seda alati nii ägedalt, kirjutades kuidas ta aias veini trimpab ja oma suvalisi mõtteid jäädvustades. Selline tunne tekib alati, et võtaks ka veiniklaasi kõrvale ja kuulaks tema mõtisklusi. 

Kui ma blogindusega sõprust tegin, siis vajasin ma mõnevõrra julgustust. Ja see pole nüüd see koht, kus ma püüan oma kirjavigu Merlot arvele kirjutada, olge mureta, ma teen kainena vähemalt sama palju vigu. Alkohol lihtsalt aitas mõtetel vabamalt voolata. Kui ma 2017. aasta lõpus otsustasin, et ma hakkan nüüd kaineks ja korralikuks, siis 2018. aasta alguses olid mu postitused kõik sellised kuivavõitu. Panin tarka ja olin asjalik. Pfff! Täiesti ülehinnatud omadused blogi pidamise juures, mu meelest. 

Kirjavigadest kirjutas toredasti Maailmaparandaja. Et tal koolipõlves oli kirjandite eest alati kaks hinnet - sisu eest 5 ja õigekirja eest heal juhul kolm kahe miinusega. Peamised eksimused komad ja kokku-lahku kirjutamine. Ja ma tundsin kohe tohutut äratundmisrõõmu tema suhtes, sest mul oli täpselt sama lugu! Õpetaja soovitas pidevalt, et kirjuta lühemaid lauseid, siis tuleb vähem vigu. Aga ma ei saa ju! Pikki aastaid kahtlustasin ma, et mu olematu grammatika tuleneb kakskeelsest kasvukeskkonnast. Öeldakse ju, et kakskeelses peres kasvavad lapsed on keeleliselt nõrgemas seisus, kui need lapsed kes kasvavad ühe põhikeelega üles. Vaatan kasvõi oma lapsi, ja nende grammatika on tunduvalt parem kui mul praegu. Isegi mu rootslasest eksabikaasal on parem eesti keel kui mul. Vähe ei aja vihale, teate! Aga siis juhtus midagi! Võimalik, et ma olen seda varem ka blogis maininud, praegu ei mäleta. Mäluprobleemid ei tulene kakskeelsest kasvukeskkonnast, need võivad tulla kogu sellest alkoholist mida ma inspiratsiooniks tarvitan. Aga ma pole kindel. Igatahes, paar aastat tagasi sai mu ema kätte mõned noorpõlves kirjutatud kirjad. Kirjad, mis ta kahekümneaastasena oli vanaemale saatnud. Ja ta oli nii uhke ning õnnelik nende üle, et lasi mul ka neid lugeda. Ja siis see tabaski mind! Asi polnud üldse mu päritoluperes, või õigemini, just selles oligi, sest mu ema ei oska kohe absoluutselt emakeelt. Ilmselt see ongi geneetiline. Ja õnneks on mu lapsed pärinud isalt oma imelise keelevaistu! Niisiis, kui Maailmaparandaja oma grammatilistest katsumustest kirjutas, lohutas see mind mõõtmatult. Keegi ei saa mulle öelda, et ma kirjutan vikateka, sellepärast, et ma olen polurusski, vaid ma lihtsalt olengi defektiga, oma eestlasest ema poolt juba! Juhheii! Ja arvestades, et mu isa oli düslektik ja düsgraafik, siis läks mul üldse hästi, et ma temalt seda va keelelist vaistu ei pärinud. Teen endale ühe pika pai. 

Paidest rääkides tuleb kohe meelde Epu loodud ja jagatud blogimeem. Soodama Gomorra nimetas seda nii armsalt blogipaiks. Sest tõesti, me eestlased oskame ainult vinguda ja viriseda - maa külmas ja kärss kärnas - seepärast oli ülimeeldiv lugeda nii positiivseid postitusi sellest, kui väga blogijad tegelikult ühtehoiavad ja üksteisele kaasaelavad. Ma korraks heldin siin natuke. Ning Marca pani kirja just minu mõtte, mida ma ei julgenud kirja panna, sest kuigi ma olen juba põhimõtteliselt keskealine, siis on mul ikkagi kompleksid, aga see, et ta loeb neid blogisid, mis on sarnased temale endale. Sest ma tunnen täpselt sama! Ja ma ei tea kas see on mõni eneseimetluse vorm, et ma arvan, et ma olen ülivinge ja kuna ma endast nii suures vaimustuses olen, siis tahan veel lisaks endasuguseid oma ümber koguda, või mis see on, aga igal juhul oli mul hea meel näha, et ma pole ainus kes nii mõtleb.

Pai teemal jätkan. Murca kirjutas erisuguseid mõtteid soost. Et kuidas mõni värv või raseeritud/raseerimata kehaosad defineerivad selle, kas sa oled naiselik või mehelik. Ja et kuidas mingid tolakad on läinud ta juurde ja mölisenud, et ta on inetu ja et keegi ei taha lühikeste juustega naist panna. Sel hetkel tuli mul nii suur soov Murcale pai teha. Kohe pikalt ja põhjalikult. Kallistama ma väga ei kipu, millegipärast on  mul tunne, et ta pole suur kallistaja tüüp. Ja kui ta kirjeldas seda hirmu, et teda poisiks peetakse, sest äkki ta pole piisavalt ilus tüdruk. See oli nii tuttav ja südantlõhestav. Lapsepõlves olin ma pidevalt poisipeaga, sest mul on väga õhukesed juuksed ja keegi ei olnud huvitatud nende rotisabade kammimisest. Alles siis kui ma ise hakkasin oma hügieeni eest hoolitsema, lubati mul juuksed pikemaks kasvatada. Aga ega ma sellepärast ennast kohe ilusaks pidama ei hakanud. Suure üllatusena tuli kui poisid kuuendas klassis mu pärast natuke kaklema läksid ühel klassiekskusrioonil. Ja ega ma tolgi korral seda oma välimuse arvele ei kirjutanud. Arvasin lihtsalt, et kuna ma oles selline tore tüdruk, sellepärast meeldin poistele. Siiamaani arvan seda. 

Veel kirjutas Murca karvkattest. Et kuidas ta ühiskonna surve tõttu karvu ajas. Eriliselt nukker oli lugeda seda kuidas ta poest ostes kõige odavamad toiduained korvi ladus, et selle arvelt ikka korralikud raseerijad osta. Mitte, et ma ise poleks seda teinud. Mitte küll raseerijatega, aga muude asjadega. Raseerima hakkasin üsna noorelt. Pakun et üheksa aastaselt. Praegu on keeruline uskuda, et mul seal, jalgade peal, midagi üldse kasvas, mida raseerida, aga noh, mäletan seda protsessi. Hiljem, kui puberteet koju jõudis, ja koos endaga karvad kaasa tõi, siis hakkasin ka kaenlaaluseid trimmima. Millegipärast on mul väga selgesti meeles olukord, kus sõbrannadega raseerimise teemat arutasime, ja minu ema tähtsalt teatas, et tema küll jalgu ei raseeri, sest kui jumal nad sinna lõi, siis järelikult eesmärgiga. Sõbrannad jäid kõik kohmetult vait. Õnneks suutsin ma ka suu kinni hoida ja ei toonud välja fakti, et kaenlaaluseid ema ju raseerib, kuigi ka sinna on jumal karvad istutanud. Bikiinipiirkonnaga on veidi teine lugu. Seal ma lasin asjadel olla nii nagu loodus juhatas, õige pisut loodust taltsutades. Abikaasale meeldisid hirmsasti seitsmekümnendad, hipid ja Woodstock. Sellega peaks kõik öeldud olema. Paradoksaalselt võtsin ma selle ala kriitilisema vaatluse alla alles pärast lahutust, sest siis tuli mu ellu spordiklubi. Ja oli ikka väga veider küll seal koos kuuekümneaastastega ainukesena "loomulik" olla. Viimastel aastatel on asi küll mõnevõrra muutunud ja igasuguseid soenguid jalutab duššruumis vastu, aga nüüd tunnen ise end mugavamalt, kui ei pea üllatuskülaliste pärast muretsema. Mingit head meetodit ma enda jaoks leidnud pole. Kahjuks. Üks kord olen katsetanud vahatamist, aga see mis sellest tuli, oli kõike muud kui ilus tulemus ja rohkem ma ei taha isegi proovida mitte. Nii et jah, sellised karvased lood siis. Aga näiteks käsivarsi ma küll ei raseeri. On teised mul üsna karvased, aga õnneks päikse käes heledaks pleekinud. Samas, sellevõrra nutikas olen ma küll, et mitte väita, et "ma mitte kunagi ei hakka käsivarsi raseerima", kunagi ei tea ju mis elus ette võib tulla millepärast see oluliseks peaks osutuma. 

Veel kirjutas ta sellest, et väidetavalt pidi inimese sootunnetus sõltuma sellest, millist last ema raseduse ajal soovib, et kui tahab poissi, siis sünnib mehelik poiss/tüdruk ja kui tüdrukut, siis noh, naiselik inimene. See kõlab umbes sama teaduspõhine nagu kunagi mu sõbranna naeratades teatas, et naiselikud naised saavad tütreid ja mehelikud naised, ehk siis mina, saavad poegi. Tal oli mõistagi tütar. Ja ei olnud mu sõbranna vanema generatsiooni esindaja ega midagi. Lihtsalt õel oli. Naised ongi jube õelad üksteise vastu. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et emad mõtlesid raseduse ajal kurje mõtteid? 

Sellised mõtted siis täna.