"Valikuvõimalus"

"Valikuvõimalus"

Aimée Beekman

Kirjastus Varrak, 2016

247 lk

Raamat, mis pikka tutvustust ei vaja. Võiks öelda, et kurikuulus. 

Ma tahaks kritiseerida, väga. Tuua välja loogikavigu ja kirjastiili puudujääke. Aga ma arvan, et see pole oluline. See ei määratle raamatut. Vaid see, et tekkis emotsioon. Mis siis, et negatiivne. See polegi ju oluline. Halb raamat on see, mis kaane kinni kukkudes sul juba mälust pühitud. Mäletad, et jah, kunagi lugesin, aga millest seal juttu oli, see ei tule isegi suure pingutuse peale kuidagi meelde. Raamat peab sind raputama, midagi paika loksutama, mingeid hingekeeli su sees kõditama, nii et sa tunned, et oled pärast lugemist rikkam. Ja seda "Valikuvõimalus" minuga tegi. Ärritas. 

Mind ei häirinud tema valik. Naisena ma saan sellest aru. Mulle jäid arusaamatuks motiivid ja loogika. No ütleme, et inimene jõuab punkti, kus vanatüdrukupõli tundub väljakannatamatu häbina, ja ta otsustab luua pere, saada lapsed. Suvalisega. Luua pere, siis. Lapsed peab põlvnema eliitgeenivaramust. Või nii ta arvab. Aga milleks üldse siis joodikust mees? Mis pereelu see on sellisega? Kas see kõrgelt haritud naine, mida ta ise igal pool muudkui rõhutada armastab, siis aru ei saa, et kasvukeskkond on lapse arengu juures vaata et olulisemgi, kui DNA? Põhjendus, et lastel peab olema "terviklik, täisväärtuslik perekond", kõlab nii mage. Minu vanaema tahtis ka lapsi, mitte perekonda ega meest, ja saigi. Me tänapäeval arvame küll, et uhh-ahh, kuuekümnendatel olid kõik nii hirmus korralikud ja moraalsed, ja kõik said lapsi ainult pimedas ja teki all oma isikliku abikaasaga. Lollus kuubis! Ja polnud see suhtumine sohilastesse nii kohutav ka, kui meie praegu mõelda eelistame. Lahutus oli vist suurem patt, kui vallasemadus. Niisiis, minu loogika on, et kui sa nii hädasti neid lapsi tahad ja ühtegi sobivat mehekandidaati saadaval pole, siis tee oma lapsed endale valmis ja asi ants. Regina ei vajanud ju mehepoolset majanduslikku panust, kui mõnele on see määrava tähtsusega. Milleks sulle see joodik?

Mis mind edasi ärritas, oli see, et ka lapsi ei paistnud too naine väga soovivat. Esimesel võimalusel sokutas nad kellegi teise hoida ja jätkas niivõrd kui võimalik oma tavapärast elukorraldust. Palun selgitage mulle uuesti, mis kogu selle projekti mõte oli? Mitte olla hale ja üksildane vanatüdruk, nagu kõik tema kallid sõbrannad? Peaasi, et tanu all, vahet pole kuidas või kellega? Vallalisus on puue? Eriti naisele? Et siis sa tunned mingit ürgset kutset või pigem ühiskonna survet, täita oma eesmärki naisena - olla abikaasa ja ema. Mitte, et sul on seesmine sundus, vaid kuna sa ei oska oma eluga midagi paremat peale hakata.  

Silmakirjalikkus sel hetkel, kui ähvardas oht tema tegude päevavalgele ilmumine, oli muidugi tase omaette. "Oh, milline häbi, milline skandaal, oi appi-appi! Mida küll inimesed nüüd must mõtlevad? Kõik need sosistajad ja näpuga osutajad!" Aa sa nagu varem ei võinud sellele mõelda või? Enda jaoks olid kõik kenasti ära põhjendanud ja selgeks mõelnud, õigustanud ja argumenteerinud. Kui sa arvasid, et sinu käitumine on moraalselt õigustatud, siis mida sa põed? Või ei saanud sa tõesti enne aru kuivõrd amoraalne su toimimisviis on? Kõrgelt haritud naisterahvas ja puha. 

Mul oli kangelannale keeruline kaasa elada ja kaasa tunda. Kui ta oleks kõike seda teinud ja lõpuni endale kindlaks jäänud, et see ongi tema valik ja tema võimalus luua parem homne, siis oleks mul olnud kergem teda mõista ja ehk koguni samastuda. Aga nii... nõrk, selgrootu, pinnapealne naisterahvas.

Veel häiris mind ka kogu see joodikunüanss. Ma tean, et oli aeg, kus alkoholi peeti inimese kõige suuremaks vaenlaseks. Tilga võtad, oledki joodik elu lõpuni. Ainult matustel võisid pitsi tõsta, eelistatavalt enda omal. Kas asi oli tõesti selles, et alkoholi mõju organismile oli nii vähe uuritud või oli tegemist mingi propagandaga? Mäletan lugusid, kuidas vanaeided ähvardasid, et kui sa ka muidu olid karsklane, aga sugutegemise hetkel väikse auru all, siis tuli sul raudselt kolme silma ja sabaga järglane. Arvati tõsimeeli, et alkoholi poolt hävitatud ajurakud, ei taastu. Ja no loomulikult oli alkoholism iseloomulik just maakatele. Linnavurled olid kõik nii peened ja limpsisid keelega magusaid kokteile, samal ajal kui külamehed kleepuva põrandaga õlleurkas oma kaifi kätte said. Ma ei tea keda küll lollitada püüti?