"Lohejooksja"

"The Kite Runner"

Khaled Hosseini

Tõlkinud Helje Heinoja

Toimetanud Anu Rooseniit

Eesti Ekspressi Kirjastuse AS, 2008

243 lk

Nii nagu pole peresid, keda poleks küüditamine puudutanud, nii on keeruline leida ka perekondi, kellest oleks afgaani sõda mööda läinud. Minu onu oli Afganistanis. Kui kaua täpselt, ma ei oska öelda. Olin siis laps ja mulle näis et ikka kaua. Mäletan seda, et ta viibis seal olles haiglas, kollatõvega. Vist lausa kahel korral. Mis seal juhtus, sellest ta ei rääkinud. Meestel on selline komme, et nad ei räägi ju. Siis alles räägivad, kui sellest on juba sada aastat möödas, teiste meestega oma vahel. Siis kui see asi enam haiget ei tee, kui sellest on saanud humoorikas seiklus. Kui räägitakse rohkem sellest, milliseid idamaiseid jooke ja narkootikume sai manustatud ja milliseid lollusi omavahel tehtud. Mitte sellest, kuidas paarikümne meetri kaugusel sõbramehi täis veok miini otsa sõitis, või kuidas mägede vahel liikudes kuulid üle peade vihisesid. Nagu ka "Lohejooksjas" välja tuuakse, siis "Arvan, et mõnda lugu polegi vaja rääkida". 

Raamat räägib Afganistanist enne afgaani sõda. Elukorraldusest, kahest poisist, nende omavahelistest suhetest ja suhetest teistega. Räägib kadedusest ja argusest, räägib lojaalsusest ja aust. Lugu areneb ja viib meid Afganistanist Ameerikasse. Sealgi käituvad inimesed nii nagu on harjunud, nagu on kombeks nende kodumaal, traditsioonidest on keeruline lahti lasta. Ameerikas peategelane kasvab, kasvab meheks ja õpib oma iseloomu arendama. Ja nagu ühes heas romaanis ikka, avaneb tal võimalus oma mineviku tegemata jäänud teod ja lunastamata jäänud patud tasa teha. Kas ta seda võimalust kasutab, või jääbki oma sissejuurdunud mustreid kordama? 

"Lohejooksja" on suurepäraselt kirjutatud, südamlik ja ootamatuid pöördeid täis romaan. Jah, mõni nüanss on ehk veidi üle pakutud, aga see ei häiri, üldmulje on siiski harmooniline ja hea. Peategelane on ääretult inimlik, ütleks, et isegi kohati ebameeldiv karakter. Aga on näha, kuidas ta aja jooksul areneb ja empaatia ning iseloom temas kasvab.

Romaan pani mõtlema sellele, kui palju meid mõjutab rahvuslik uhkus või ka klassikuuluvustunne. Minu lugejad on ilmselt selle põlvkonna inimesed, kes mäletavad veel hästi aega, kui kellelgi polnud midagi ja kõik olid "võrdsed", aga viimaste aastakümnetega on ka siin hakanud välja kujunema kõrgklass. Suhtumine, et mõni rahvus või ühiskonna kiht on ülem kui teine, hakkab mõjutama juba väga noori. See on õpitud käitumine. Olen sellest palju ka varem juba kirjutanud, aga mainin veel, et sageli on koolikius mitte laste poolt, vaid õpetajatelt. Lapsed püüavad selle õhust kinni, kuidas mõni vanem ja autoriteetsem suhtub ning sealt hakkavad asjad arenema. Meie ühiskonna viga on see, et tegeletakse tagajärgedega, mitte põhjustega. Aga see on vist igal pool nii.