Ressurssidest

Intsident hullunud kliendiga leidis aset esmaspäeval.

Teisipäeval helistati mulle politseist. Slaaviaktsendiga noormees tutvustas end, et ta on piirkonna konstaabel ja soovib küsida küsimusi ühe meie rentniku kohta.

Kui te nüüd arvate, nii nagu mina arvasin, et juttu tuleb eelmisel päeval kõvasti furoori tekitanud kliendist, siis te eksite. Selgus nimelt, et meie Britt-Marie polnud Päästeameti vastusega rahule jäänud, et meil kõik suitsuandurid töökorras, ja oli teinud politseisse avalduse. Tema meelest on hoones suitsetamine kriminaalasi. 

Ausalt, ma pole vist nii kursis seadusandlusega, et ma ei oska isegi kommenteerida, kas on siis või mitte. 

Igatahes. Selgitasin siis kenale konstaablile, et tegemist ongi sellise keerulise kliendiga ja et ma ei oska ka rohkem midagi teha, kui me juba teinud oleme. Noormees tänas mind ja asi sellega lõppes.

Või nii ma arvasin.

Loomulikult rääkisin ma sündmustest ka ülemusega, kes arvas, et Britt-Marie võiks meile kohvile tulla, istume maha, vaatame üksteisele sügavalt silma ja selgitame välja, mis meetodil on kõige valutum see ora sealt istumisalusest polsterdusest välja sikutada. 

Paar tundi hiljem helistas mulle kena konstaabel tagasi. Selgus, et meie kullakallis Britt-Marie olla ka politseisse jõudnud juba teatada, et me ta kohvile kutsusime. Noormees täitsa mures, et ta ei teagi, et mida teha selle uue kirjasõbraga, meiliboks juba umbes, koli või Whatsupi chatti üle temaga. No ma soovitasin oma meetodit, et kui käib liialt pinda, siis on mõistlik kirjadele enam mitte vastata, muidu see asi ei lõppegi. Rääkisin ajaloost ka, et klient pole vist päriselt aru saanud, millises kultuuriruumis ta elab ja et kui teised üürnikud ei naerata talle, pole tegelikult vägivallaakt. Politseitöötaja naeris südamest.

Kui ma inimese olin juba naerma suutnud ajada - minu supervõime - siis otsustasin, et võin talle oma möödunud päeva üleelamisi ka pihtida ja välja selgitada, et kuidas neil seal ressurssidega lood on. Et miks on okei ühel inimesel päev otsa kirju vahetada oletatava suitsetamise osas, aga kui mul on päriselt vaja kedagi joobes inimest rahustama saada, siis pean ma tund aega patrulli ootama ja selle tunni jooksul helistatakse mulle häirekeskusest veel tagasi ka ja küsitakse, et aga mida politsei tegema peab? No ja siis ta rääkis mulle, et tema on piirkonna konstaabel ja tema hoole all on 10 000 inimest, et enne oli neid piirkonna peale 5 inimest, aga kõik teised koondati ja tema üksi jäi järele selle pruunollusega tegelema. 

Ausalt, ma ei saa aru miks inimesed mulle kõik oma mured hinge pealt ära usaldavad? See oli retooriline küsimus, nüüd ma pean sulle ka veel kaasa tundma! 

Tema soovitus oli, et kui ma järgmine kord politseid vajan, siis dramatiseerigu täiega üle, noh, kui vähegi võimalik, siis hüsteeritseda, nutta ja kirjeldada detailselt kui suures ohus ma olen ja hirmul oma elu pärast. Päris pikalt jutustasime temaga telefoni teel. Lõpuks palus ta mul talle isiklikult helistada, kui meie Britt-Marie meie käest enam ruume ei rendi. 

Sõnaga, mul on nüüd vist uus sõber.