"Ema saladus"

"The Secrets She Keeps"

Michael Robotham

Tõlkinud Kadri Pettai

Toimetaja Anu Parnabas

Kirjastus Petrone Print, 2019

376 lk

"Igaüks, kes ütleb, et ausus on parim valik, elab Tupsumaal. Või pole ta kunagi olnud abielus või pole tal lapsi. Vanemad valetavad oma lastele kogu aeg: seksi, narkootikumide, surma ja sadade muude asjade kohta. Me valetame neile, keda armastame, et kaitsta nende tundeid. Me valetame, sest just seda armastus tähendabki, kuna kontrollimatu ausus on julm ja äärmine eneseimetlus."

***

Raamat, mida ma ise poleks endale valinud. Mitte miski selles ei kõneta mind. Kaas pole kutsuv, kirjeldus on nõrgavõitu ja jätab mulje, et tegemist on järjekordse imala ma-püüan-hullult-tõsine-ja-salakaval-olla romaanikesega. Ja siis, esimestest peatükkidest alates tõmbab ta ennast sinu sisse, kerib ja kerib sind enda ümber. Pinge kasvab isegi siis, kui sa oled juba täiesti viimasele piirile viidud. Kõlab klišee, aga see oli raamat, mida ma ei suutnud käest panna. Kahjuks venitasin ma selle lugemise alustamisega pühapäeva õhtuni, mis tähendas, et mul tuli ta vastumeelselt käest panna, kuna boss arvas millegipärast, et põnev raamat pole piisavalt mõjuv põhjus töölt puududa. Kui ta vaid teaks! 

Raamat oskab kenasti panna arutlema selle üle, et kuidas sünnib koletis. Vaatasin hiljuti Netflixi pealt veidi üht Donald Trumpi dokumentaali. Poeg vaatas mind eemalt ja küsis, et miks ma seda jura vaatan. Noh, sest ma tahan mõista. Ma pole kunagi lõpuni aru saanud sellest, et kuidas juhtus, et see mees sai maailma kõige võimsama riigi valitsejaks. Muidugi on lihtne käega rühmata ja öelda midagi stiilis, et "ah, kõik ameeriklased on lollid!" või et "raha eest saab kõike!", aga sellised lihtsad lahendused ei rahulda mind. Ma tahan aru saada, millega see mees võitis oma riigi kodanike südamed. Ja üldse, kuidas temast sai see, kes ta on. Mis juhtus? Keegi ei sünni ju koletiseks. On ju? Noh, tegelikult on nii, et sünnivad küll. Kahetuhandetate alguses oli moodne uskuda, et kriminaalne käitumine on tingitud keskkonna mõjust - vägivaldsed videomängud, rokkmuusika ja Quentin Tarantino. Uuringud on siiski tõestanud seda, et keskkond mõjutab inimese käitumist suhteliselt vähe. Mõjutab neid, kellel on juba kalduvus ebamoraalsele käitumisele. Teate küll seda indiaanlaste lugu kahest hundist meie südames. Võidab see, keda me toidame. 

Kuidas siis on - kas hülgab Jumal meid enne, kui meie tema? Kas ta jätab meid maha, sest näeb seda kurja hunti meie südames, keda me kaldume toitma ja loobub meid Kuradi kasuks, sest tema silmis oleme juba maha kantud ja tagasiteed tema rüppe enam pole? Paneb mõtlema, kas pole? Et miks juhtuvad halvad asjad heade inimestega? Miks tehakse kurje tegusid religiooni varjus? Kui Jumal on kõikvõimas, nagu usklikud väidavad, siis miks ta laseb sellel kõigel juhtuda, miks ta vahele ei astu?

Igatahes, võimas raamat. Etteaimatav, seda küll, aga ikkagi suurepäraselt arendatud ja kütkestav. Paneb kaasa tundma kõigile osapooltele. Kaasa tundma ja samas ka neid veidi põlgama. Tundma, et ehk nad on vähemalt murdosa sellest jamast kuidagi ise endale välja teeninud. 

Ühe tillukese märkuse soovin teha tõlke kohta. Kuigi ma saan aru, et ma norin siin. Ja suhteliselt mõttetu on ka seda mainida, sest see läheb kuhugi avakosmosesse, kuna väheusutav, et tähtsad ja olulised tõlkijad ning filoloogid seesinast blogi üldse lugemas käivad, aga noh, endale. Inglise keelne sõna "dumb" ei tähenda "lolli". Või vähemalt mitte ainult seda. Ja eriti ei tähenda see "lolli" vaegkuuljate kontekstist kõneldes. Sõna, mida tõlkija siinkohal otsis on "tumm".  

Suur tänu Petrone Prindile raamatu eest! Tõesti, südamest, ise poleks seda kunagi riiulist valinud ja suurepärasest elamusest ilma jäänud.