"Me oleme kõik täiesti endast väljas"

"We Are All Completely Beside Ourselves"

Karen Joy Fowler

Tõlkinud Helen Rohtmets-Aasa

Toimetanud Kai Nurmik

Kirjastus Varrak, 2016

367 lk



***

"Kas tõesti ei olnud normaalseks tunnistamiseks vaja muud kui seda, et puuduksid tõendid, mis vastupidist kinnitaks?"

***

See oli selline raamat, mida ma poleks vist lugema hakanud, kui ma oleksin veidi eeltööd teinud ja süvenenud, et millest jutt on. Ja ma pean tunnistama, et väga hea, et ma seda ei teinud, sest muidu oleksin ma väga põnevast lugemiselamusest ilma jäänud. Väga kergesti loetav ja jälgitav lugu. Kuigi pole kirja pandud kronoloogilises järjes, siis teeb autor sageli vahemärkusi (ehk koguni tarbetult), mis aitavad kenasti ree peal püsida. 

***

"Kui toas on nähtamatu elevant, siis aeg-ajalt komistab ikka keegi tema londi otsa."

***

Lugu tavalisest Ameerika perekonnast, kus on ema ja isa, poeg ja kaks tütart. Aga siis juhtub midagi, millest keegi ei räägi ja esiteks kaob üks tütar ning siis põgeneb kodust ka poeg. Lugu jääb jutustama allesjäänud tütar. Ja nii, leht lehe haaval koorub lugu. Lugu kadunud tütrest, kes polnud päriselt tütar, vaid šimpans, keda kasvatati kui inimlast. Aga mis ometi juhtus, kuhu ta kadus? Ja miks? Seda läks uurima poeg ning kakskümmend aastat hiljem sai ka alles jäänud tütar teada, mis oli juhtunud.

***

"Me kutsume neid tunneteks, sest me tunneme neid. Nad ei teki meie peas, vaid meie kehas, oli emal kombeks öelda, suur materjalist Willian James selja taga noogutamas. See oli üks tema lastekasvatuse põhitõdesid - me ei saa muuta seda, mida me tunneme, aga me saame muuta oma tegusid. (Rääkida kõigile sellest, mida sa tunned, tähendas aga millegi tegemist. Eriti siis, kui sinu tunded olid väiklased ja madalad. Muidugi oli lapsepõlves see kõik minu jaoks suhteliselt tume maa.)"

***

Mõnusalt nüansirikas raamat. Oli lugu pärdikust, oli lugu plikast, oli lugu teadlasest isast, kes eksperimenteeris oma perekonnaga, oli lugu psühholoogist, oli lugu loomakaitsjatest, lugu sõprusest, lugu peresidemetest, oli lugu sellest, kuidas me kõik kasvame üles peres, mis tundub normaalne, kuni me saame suureks ja avastame, et pole seda teps mitte ja kui sa ei tea, kes on teie peres see veider tädi, kes pidudel käituda ei oska, siis oled see tõenäoliselt sina ise. Mõnusalt soe ja positiivne lugu. Ja mis mulle vist iseäranis meeldis, et see pole otseselt teema, millega ma väga palju kokku olen puutunud. Sain igal juhul päris palju mõtteainet. Usun, et see raamat jääb omal moel veel pikalt mu sisse omasoodu toimetama ja mu eluvalikuid kaudselt mõjutama. Ei, ei, ärge nüüd arvake, et ma taimetoitlaseks hakkan või midagi sellist, aga ilmselt hakkan edaspidi rohkem tähelepanu pöörama sellele, millist kosmeetikat ja milliseid lihatooteid koju ostan. 

***

"Tagantjärele võiks minu õppetund olla selles, et sinu saavutused ei pälvi iial sellist tähelepanu nagu sinu ebaõnnestumised."


Kommentaarid