"Kõik mu mured mannetud"

"All My Puny Sorrows"

Miriam Toews

Tõlkinud Triinu Tael

Toimetanud Linda Liblikas

Kirjastus "Hea Lugu", 2021

278 lk



Ma ilmselt ei peaks üldse siin mingit arvamust kirjutama. Ma nimelt ei lugenudki seda raamatut lõpuni. Ma püüdsin küll, tõesti püüdsin. Ja asi polnud tekstis. Hästi kirjutatud ja teema ka parajalt intrigeeriv. Aga no praegusel eluhetkel üldse mitte minule. Ehk oleksin suutnud ka lõpuni end läbi närida, kui oleks sundinud, aga ma ei tahtnud. Lõpuks enam ei tahtnud. Jätan selle raamatu meelde ja kunagi tulevikus vaatan uuesti, siis kui tunnen, et on õige aeg.

Aga raamat (see pool, mis ma lugesin) räägib ühest omapärasest perest ja õest, kes on kaunis ning geniaalne, kuid sellele vaatamata ei taha elada. Ning kuidas teised kõik - pere ja sõbrad, võhivõõrad koguni, - teevad üliinimlikke pingutusi selle nimel, et inimest, kes endas kuidagi elutahet ei leia, väevõimuga elu juures hoida. Ja ma mõtlen, et kas tõesti peab elu hoidma iga hinna eest? Jah, loomulikult on elu kingitus ja suur vedamine ning õnn, aga no kui inimene ei taha, siis milleks? Hästi palju olen sel teemal endamisi arutanud ka riskiraseduste ja enneaegsete laste puhul. Jah, ma ise ei teeks aborti, tõenäoliselt. Õnneks pole mul olnud hetke elus, kus ma peaks seda kaaluma ja nüüd enam ei tule ka. Aga samas ma arvan, et kõiki rasedusi pole vaja lõpuni kanda ja kõiki vastsündinuid kõikvõimalike vahenditega elu juures hoida. Sest mõni elu, olgem ausad, pole teinud maailma paremaks paigaks. 

Ja kui beebide puhul veel kuidagi ma mõistan seda, et säilitatakse. Aga kui täiskasvanu ei leia enam endas elutahet, kas siis tõesti peab teda hoidma? Las ta siis läheb. Ju tema sisemine ängistus on kasvanud nii suureks, et iga hingetõmme valmistab piina. Kui inimene on füüsilistes valudes, siis mõnes riigis on ju abistatud enesetapp tänasel päeval aktsepteeritav väljapääs, miks siis ei võiks sama suhtumine olla emotsionaalse valu puhul? Oli aeg, kus depressioon ei olnud haigus. Praegu tunnistab enamik, et kuigi masendust ei näe nii nagu luumurdu, ei tähenda see, et see haiget ei või teha ja inimese normaalset elurütmi ei segaks. 

Muidugi tuleb siin vahet teha, kas tegemist on tõesti sooviga surra, või on see appikarje. Usun, et enamik inimesi on vahel tundnud soovi asjale punkt panna. Olen ise sildade peal jalutanud ja arutlenud, et kas see on ikka piisavalt kõrge, sest jääda halvatuks ja kellelegi koormaks ma ei taha. Tavaliselt järgneb sellele mõte, et see oleks minust väga isekas. Keegi peab seda laipa sealt kokku kraapima ja puusärki kühveldama, keegi peab organiseerima mingit matust, võimalik et koguni ärasaatmist. Mida arvavad allesjäänud? Kas see jääb neile hingele koormaks? "Sina oledki selle draamakuninganna poeg! Oh sind vaesekest!" Lisaks kõik juriidilised küsimused, mis tuleb lahendada, kui päranditeema esile kerkib. Ühesõnaga, mul on vastutustundlikum edasi elada.

***

"Tunnen hirmu lõhna ja taipan, et see tuleb mu enda küljest. Mul poleks nagu piisavalt nahka, need osad minust, mis peaksid kaetud olema, oleksid nagu paljad."

***

Aga jah, nagu öeldud, siis tegelikult on mu praegune elu kõigest sellest nii kaugel kui üldse olla saab. Ei mingeid sildasid ega tabletipurke. Ja raamat ise vist sobibki paremini neile, kes aegajalt leiavad end elu mõttekuse üle arutlemas. Et nad näeks seda teist poolt. Tajuks, mida mõtlevad ja tunnevad need, kes on nende ümber, kui väsitav see neile on, kui traumeeriv. Võibolla paneb see neid elu veidi rohkem hindama. Ja noh, kui ei pane... 

Kommentaarid