"Stockholmi sündroom"
Ketlin Priilinn
Kirjastus Hea Lugu, 2021
255 lk
Vist ei peaks üldse sõna võtma, pole need kerged suvised naistekad minule. Miks ma neid üldse siis laenutan ja loen? Noh, vahel on vaja ajule natuke teistsugust lugemist ette anda. Vähemalt ma ise tunnen, et kui olen just midagi sügavamat lugenud, siis ei taha kohe samasugust kraami peale, vaid midagi muud. Aga mina pole siiski sihtrühm selliste naiivsete armulugude jaoks. Ja asi pole selles, et ma poleks romantik. Olen küll, ja mitte vähe. Lihtsalt mul on vaja veidi rohkem, sügavust, reaalsust.
"Stockholmi sündroomi" juures häiris mind see, et autor ilmselgelt ei teadnud kuidas Tinder töötab. Nii palju möödarääkimisi äpi funktsioonide osas. Mind oleks see vähem häirinud, kui ta oleks lihtsalt kirjutanud "kohtingu äpp", sest eks neid ole ju erinevaid. Aga kui sa lähed seda teed ja ütled "Tinder", siis palun, tee oma kodutöö ära.
Siis ei saanud ma aru ka sellest, et kuidas kogu see Tinderi-lugu ülejäänud raamatusse puutus. Ise oleks selle teise poole raamatust hoopis teisiti lahendanud. Kuigi teine pool meeldis mulle rohkem. Seda kannatas isegi kaine peaga lugeda. Ja lõpplahendus oli ka armas. Aga jah, kuidas see raamatu esimese poolega kooskõlas pidi olema, sellest mina aru ei saanudki.
 |
Ja muidugi, mis on selliste raamatute puhul eriliselt suur nöök - nad jäävad piltidel nii ilusad! Tahaks kohe ilusa sisuka postituse teha, piltidega kaunistades, aga lõpuks lihtsalt halan ja vingun.
Kommentaarid
Postita kommentaar