Soovin Sulle head

On jäänud üks vana võlg. Vana-vana. Ma loodan, et Sa intressi ei arvesta, muidu oleks ma puhta hädas selle pärast. Asi sai alguse sellest, et ma korrastasin veidi oma lugusid, kuna mul tekkis hullumeelne soov parimad palad kokku koguda ja kaante vahele panna. Ei, ära muretse, mitte trükki, nii heal arvamusel ma endast pole. Piisab sellest, et need internetis on kõigile lugemiseks, pole vaja metsi maha võtta. Nii suur see meie lugu ju polnud. Igatahes, lugesin neid oma mõtteid ja mu meel sai nii tõstetud! Tean, et Sa polnud kunagi kuigi õnnelik selle üle, et Su "laulu sisse kirjutasin", aga mul on selle üle küll hea meel, kohe väga. Eriti praegu, eemalt vaadates. Nüüd kui tunded pole nii teravad, nurgad on maha kulunud ja ei torgi valusalt. Ma olin Su vastu nii ebaõiglane, nüüd alles saan sellest aru. Polnud Sa üldse julm minuga, ega mänginud mu südamega. Ma ei teagi ju täpselt palju Sa ise kogu sellest loost haiget said. Mu enda äng tegi mind kõige muu osas kurdiks ja pimedaks. Aga nüüd ma näen.



Oskad Sa üldse ette kujutada, kui õnnelikuks Sa mind tegid? Neid kordi, kus mu süda voolas üle, on raske vist kokkugi lugeda. Kui väga ma Sind tahtsin ja kättesaamatuks pidasin. Arvasin kogu aeg, et oled liiga hea minu jaoks. Lõpuks aga käitusin nii, nagu oleksin liiga hea Sulle. Ja ma mõtlen, et... kui teisiti kõik võinuks olla. Praegu olekski. Samas, võibolla poleks.

Aga see Sinu "Uuuu...", see rabas mind ikka totaalselt. Samas, nüüd ma näen, et märgid olid ju õhus. Kõik need neetud märgid, mida ma lugeda ei osanud, sest ma uskusin seda, et kui Sa mind tahaks, ma ei peaks märke otsima ju lugema. Kui ma mõtlen, kui raske Sul võis olla... mu süda murdub natuke, selle raisatud võimaluse pärast. Sa ju otsisid mind, minu lähedust. Kirjutasid mulle iga päev. Juba kell seitse hommikul kirjutasid. Isegi siis kirjutasid, kui Sul põhjust polnud. Lugesid kõiki mu postitusi 5 minutit peale avaldamist ja kommenteerisid neid. Saatsid mulle uudislinke ja memesid. Vastasid kõigile minu sõnumitele, ka siis kui mu peale kuri olid. Ka siis, kui olid juba koos selle tüdrukuga. Kuidas ma ometi nii pime olin ja seda ei näinud? Mina, suur ülemõtlejate kuninganna! Ja nii pime selle suhtes, mis toimus mu oma akna all. Sõna otseses mõttes. Mu õde oli see, kes mulle pidevalt meelde tuletas, et kas ma ikka saan aru, kui väga Sa mind ihaldad. Mina ise ei näinud midagi.

Et see "Uuu..." siis, eks ole. Praegugi mõtlen sellele, kuidas ma tummalt toda sõnumit vaatasin. Lihtsalt hoidsin telefoni peos, vaatasin ja olin täiesti sõnatu, halvatud. Eelmisel päeval olin Sind hommikul näinud, kui Sa tööle sõitsid. Sul oli reibas samm ja ma nägin, et olid oma sinisele pintsakule kinnitanud rinnamärgi, mis ma Sulle kevadel kinkisin. Mu jumal, kui tobedalt ma ennast tundsin siis, kui selle Sulle andsin. See oli ju siis, kui Sa selle blondiga koos olid. Suudlesid teda minu nina all ja mul oli see märk, mille ma tahtsin anda, sest ma teadsin, et Sulle meeldiks see. Mu süda tilkus verd, aga ma andsin ikkagi. Ja Sa olid nii liigutatud, Sa ei osanud midagi sellist oodata. Huvitav, kas see on Sul veel alles, või viskasid ära? Igatahes, ma märkasin seda rinnamärki tol reedesel hommikul. Ja see rõõmustas mind, sest ma nägin, et see oli rõõmustanud Sind. Õhtul, kui ma koju tulin ja autost oste sisse tassisin, tundsin, et Sa mind aknast jälgid. Sadas sooja suvist vihma ja mul oli auto pagas toidukaste täis, käisin vist kolm-neli korda sealt asju võtmas, mu riided said päris märjaks. Ja ma tundsin, kuidas sa seisad oma köögiaknal, rüüpad midagi, äkki gini toonikuga, ning vaatad, kuidas ma käin, kummardun kastide järele, võtan need sülle ja lähen oma trepikotta. Öösel Sa olidki minu järele igatsenud. Ma ütlen, märgid olid, ja siiski olin ma keeletu. Mitte, et varem poleks selliseid sõnumeid saadetud, ikka oli, lihtsalt mitte Sinult. Siiani olid Sa igati viisakaks jäänud. Ja nüüd siis nii.

Küsisin Sult, et kas igatsesid mind öösel. Ja Sa ütlesid, et igatsesid. Ja mina teadsin, et Sa ei valetanud, sest siis hakkasin ma ju märkidest ka õigesti aru saama. Veel küsisin, et kas nüüd kaineks saades ja välja magades on igatsus ka üle läinud ja Sinul oli nii palju mehisust, et öelda, et ikka igatsed, et see polnud vaid purjus inimese mööduv tšurr. Ma ütlen, armas, jumal tänatud, et mul südamega on kõik hästi, sest selle avalduse peale jäi ikka mitu lööki vahele. Sel päeval me vist rohkem ei rääkinudki. Polnudki ju enam midagi öelda. Kõik oli selge. Kõik oli öeldud.

Kaua selleni aega läks, kui ma ennast Sulle nahaalselt külla pressisin? Nädal, kaks, rohkem? September oli igatahes, nii palju ma mäletan. Tulin, jõime veini, rääkisime. Järgmine päev oli veel tööpäev, seega üheksa paiku hakkasin ennast koju sättima. Tõusin püsti, seisin Su ees, embasin Sind ja suudlesin Su huuli. Sa kohkusid, tõmbasid mu endast eemale ja küsisid, et kas see ei muuda asju keeruliseks. Vastasin, et minu meelest teeb see asjad hoopis lihtsaks ja et mul oli algusest peale selline kavatsus, juba siis kui see "Uuu..." tuli. Sa kummardusid alla, suudlesid mind lõpuks ometi korralikult, tõstsid mind puusadest üles, ma sidusin oma jalad ümber Su niute ja Sa viisid mind tagasi diivanile, panid mu selili, minu jalad tugevalt ümber Sinu, ja vajusid mu peale. Ma olin neli aastat seda suudlust oodanud. Ja see oli just nii hea, kui ma olin ette kujutanud. Ei, luiskan, parem. Loomulikult oli parem! Nalja teed või? See kirg, mida tundsin Su vastu, see meeletu, tohutu, ebamaine tõmme. Sinu huuled minu huultel, Sinu habe pehmelt mu põskede vastas, Sinu juuksed minu sõrmede all, Sinu käed katmas mu keha, Sinu raskus minu peal. Kõik muu kadus, kõik helid, kõik lõhnad, aeg kadus, ruum kadus, olid ainult Sina minu peal ja mina Sinu võimuses.

Ei teagi, kaua me nii seal olime, kui Sa lõpuks mu pealt tõusid ja mu kaksiratsa enda sülle tõmbasid. Siis me lõpuks rääkisime. Ma mõtlen päriselt. Mitte nii nagu varem, kus meie jututeemad keerlesid kalorite, rasvaprotsentide, mikorode-makrode, trennistiilide ja korteriühistu ümber. Muuhulgas küsisin Sult ka seda, et mis siis ikkagi tookord juhtus, mis sai takistuseks, miks meil pärast kino midagi ei arenenud. Küsisin, et kas mu usk oli see, mis Sind eemal hoidis ja Sa noogutasid vaikides. Ja ma arvan, et ma tol hetkel sain vist orgasmi, sest see oli kõige seksikam asi, mida mulle on kunagi öeldud. Ma tean, ma tean, ma olen peast põrunud! Aga see üks häbelik noogutus Sinu poolt, see oli vastus kõigile mu küsimustele, kõigile kahtlustele. Sest see näitas Sinu tegelikke tundeid mu vastu. Et Sa hoolisid minu heaolust nii palju, et Sa ei kasutanud ära seda, et ma olin Sinu järele arust ära, vaid Sul oli nii suur austus minu usu vastu, kuigi Sa ise sellest midagi ei arvanud ja seda vist veidi põlgasid, et Sa ei pannud mind võimatu valiku ette, kus ma oleks pidanud valima oma Jumala ja Sinu vahel. Ja nii, mu armas, pole veel keegi mind armastanud.

Ehk mängis see ka lõpuks oma osa. Minu otsuses, ma mõtlen. Sest Sa polnud ju esimene, kellest ma pidin loobuma, kuna mu usk ei lubanud semmida kellegagi, kes ei olnud selle liige. Sa polnud ka viimane. Aga Sa olid see, kelle pärast ma valutasin kõige rohkem. Sa olid see, keda ma poleks tohtinud kaotada. Mõttetu, kasutu raiskamine. Mitte, et ma teaks, kas meist oleks head paari saanud. Ega me enam teada ei saagi. Aga raiskamine ometi.

Aga mis sellest enam. Sa leidsid kellegi, keda armastada ja mina leidsin samuti. Ma loodan, et ta teeb Su õnnelikuks, nii õnnelikuks, nagu Sina tegid mind. Ma ei tea, kas Sa käid siin enam lugemas mu mõtteid, aga ma loodan, et need jõuavad Sinuni, ühel või teisel viisil. Aitäh Sulle, armas, kõigi ilusate mälestuste eest ja tea, et ma soovin Sulle head, kus iganes Sa oled, kellega iganes.


*Lauri Räpp "Lihtsate asjade tähtsus"

Kommentaarid