"Üks päev minu ema elust"

"Üks päev minu ema elust. Autobiograafilisi lugusid"

Kärt Hellerma

Toimetanud Mari Klein

Kirjastus Hea Lugu, 2021

158 lk


Mida vanemaks ma saan, näib mulle, seda rohkem tunnen, et mind kõnetab kodumaine autor. Sel aastal kohe eriliselt. Pikaajaline lugeja juba teab, aga ma ei suuda kiusatusele vastu panna - ikkagi eestlane, tuleb välja. 

***

"Ja ometi - elu võib olla tavaline, aga mitte sa ise. Sa pead kandma oma valgust endas nagu lampi ja näitama teed ka neile, kes selle lambi endas on unustanud. Umbes nii ma talle vastasin. Ja nutsin natuke - pärast, omaette."

***

Teisipäeviti vist on uute raamatute päev raamatukogus. Või siis on minu koduraamatukogu pesa, kus käivad laenutajad, kes uuteni nii kiiresti ei jõua. Igatahes, just nii juhtus ka seekord, et uute riiulis vaatas mulle vastu Kärt Hellerma "Üks päev minu ema elust". See oli nii uus, et mina pole selle kohta kusagil mingit infot näinud ja ka Goodreadsis polnud temast ühtegi arvustust veel kirjutatud. Ja ma natuke pelgasin. Ta lamas mul öökapil täiesti vagusi, või noh, natuke ma näppisin teda, tegin pildid ära, sest pildile jäi ta nii armsalt, aga sellega kipubki tihti just nii olema, et need, kes on pealt ilusad on sisult tühjad. Hiljuti mulle öeldi, mitmest allikast, et vaadates mind, sisu ei oodata. Mis oli vist omamoodi kompliment. Enda meelest ma nüüd nii ilus pole, et saaks endale sisutust lubada, aga noh, jah. Igatahes, selle raamatuga oli kohe nii, et pildile jäi ta imeilus. Kohe esimesel katsel. Siis ma avastasin, kolm päeva hiljem, et ma ei saa neid ilusaid pilte kasutada, sest pildistamise ajal oli tee alustassile valgunud. Seega tuli oodata, nädal, et valgus oleks õige, ja tegin uued fotod. Sama ilusad kui esimesed. Ja nii, saate aru, süvenes mu eelarvamus, et nii ilus raamat, raudselt täiesti sisuvaba.

Aga polnud. Minu jaoks. Teksti palju pole. 158 lehte koos sissejuhatuse ja tiitellehega. Aga kui palju sisu! See oli taaskord üks neist raamatutest, mida Jõuluvana võiks mulle kuuse alla tuua, sest seda ma tahaks küll uuesti ja uuesti lugeda. 

***

"Kuu ja kased on suured sõbrad, küll ma juba tean. Kased salapäratsevad Kuuga, sosistavad talle oma saladusi. Kuu kuulab, muheleb ja paitab hellalt üle öiste kaselatvade. Kasemetsa kohal paistev Kuu võib viia ka mind rännakule, kinkida võimaluse näha maailma teistel aegadel elanud inimeste silmade läbi. Sest nii kased kui Kuu oskavad aja mõju leevendada. Nad justkui teavad, et inimesele antud aeg on kõige karmim ja koredam, seda on ka inimesel endal raske takuda. Inimese aeg on liiga toores, kihutab nii, et rabab jalust. Siis tulebki minna kaskede ja Kuu ligi."

***

Lugusid on erinevaid. On sügavalt traagilisi, aga ka kergeid ja helgeid. Ülemõistuse sümpaatne oli see, et kuigi mõned lood olid hinge lõikavalt valusad, siis neis puudus kibestumus. Kuidas ma loodan ühel päeval jõuda sinna, et ma oskaks kirjutada ka valusatest asjadest nii, et need poleks salvavad ja mürgised. Kas see tuleb eaga? Elutarkusega? Ajaga? Et sa lased lahti valust ja jääb mingi teistlaadi tunne, mis pole enam nii isiklik ja halvav? Ehk. 

Ma nautisin selle raamatu lugemist üleni. Lugesin loo ära, vahel juba keset lugu, panin raamatu korraks kõrvale, ja lasin loetul endasse siseneda. 

Eriliselt puudutas mind Kärdi mõttekäik vaikusest. See jooksis tal nii mõnestki loost ühe ja teise näoga läbi. Kui palju eestlased ise naeravad selle vaikuse üle, mis meid iseloomustab. Kuidas meie filmides karakterid ei ütle midagi, aga kõik justkui teavad ja saavad aru, millest jutt. Aga nii ongi ju. Paus kannab. Kannab endas palju rohkem, kui sõnad kannaks. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et meie emakeel pole nii rikas, kui idanaabritel või Vanas Maailmas, aga eestlase vaikus on sageli palju kõnekam, kui mis iganes sõnad. Me ei oska paljusõnalisi esitlusi tõe pähe võttagi. Me naerame selle üle, mõnitame seda, et kus nüüd alles ütles. Vaikuse eest me põgeneme vahel, täidame end lärmaka taustamüraga, aga otsime seda siis taas rabajärvedel, metsade vahel, kivide juurest ja merekaldalt. Miks asuvad eestlaste talud üksteisest hajuli, nii et sa ei tea, mis naabri juures toimub? Mitte sellepärast, et eestlane ei hooli, muidugi hoolib, me oleme ju südamega rahvas, lihtsalt meil on vaja seda vaikust. Ja vaikust minnakse suurlinnadest taludesse otsima ikka ja taas, iga uus põlvkond leiab end mingit sorti vaikusest ümbritsetuna. Aga niivõrd, kui vaikus meid lummab, see hukutab meid ka. Sest vahel muutub vaikus kõrvulukustavalt valjuks. Ja kui see juhtub, siis ei aita enam sõnad ka.


***

"Vaikusesse suubusid vastuseta küsimused, lahendamata mured. Vaikuse pinge kattis suurt osa meie elust. Vaikuses küdes ka armastus. Mõnikord oli see higist ja vaevast märgitud, aga enamasti ikkagi helge, uuenemisest, lootusest kantud armastus. Küllap tulenes arusaamast, et elus tuleb jätta palju asju välja ütlemata, sest liigne suupruukimine ei too kunagi head, ka mu hilisemat elu määranud kujutlem, et inimesed mõistavad üksteist vaikuse kaudu. Et vaikuses kulgeb tegelik, tõeline, kommunikatsioon. et on asju, millest ei ole kombeks rääkida, aga mida kõik nagunii teavad. Ka siis, kui kirjutama hakkasin, pidasin kigepealt silmas vaikust. Arvasin, et vaikus on sõnadest olulisem. See tähendas, et sõnu tuli kasutada väga ettevaatlikult ja väga vähe. Panna paus kandma oli mu peamine eesmärk. Sõnad olid vaid vihjed millelegi nende taga olevale. Tegelik suhtlus kulges inimeste vahel ju vaikuses - sfääris, mis on kõigile ühine ja mida kõik tingimata mõistavad. Miks ma niimoodi mõtlesin? Kirjanik, kes ei oska end sõnadega maksma panna, vaid arvab, et paus teeb seda tema eest, on ilmsesti algaja või diletant. Ometi on vaikus eeldus, kui ollakse teel suuremate universaalide poole, nende mõistmise ja väljendamise poole. Vaikus on sõnade häll, nende ookean. Sealt nad kerkivad - tulevad nagu vee alt. Vaikus on ka nende taevas. Sealt nad langevad, järjest - sõnad, mis vaikust ei lõhu, mis pole vaikusest raskemad."

***

Kui ma pean paralleeli tõmbama, siis oli veidi Mudlumit ja Veronika Kivisilda. Ja tõesti, mind liigutas väga. 


Kommentaarid