"Oliver, kildhaaval"

"Unravelling Oliver"

Liz Nugent

Tõlkinud Jüri Kolk

Toimetanud Ivi Vinkler

Kirjastus Rahva Raamat, 2021

284 lk


Sellest, et Oliver tropp on, sellest saame aru kohe esimeses peatükis. Me teame seda, sest ta räägib üleolevalt oma abikaasast, õigustades end, et talle kolakat andis. Pole ta kõige meeldivam kuju ka teiste inimeste suhtes. Järgmised peatükid harutavad lugeja ees laiali lõuendi, nagu pusle - tükk tüki haaval, luues aina selgema pildi sellest, milline mees Oliver on ja kui sügavale tema pahelisus on juurdunud. 

Mõnus kerge, kiire ja põnev lugemine. Oli asju, mida ma nägin ette, aga oli ka pöördeid, mis rabasid jalust. Autor püüdis sisse tuua ka põhjuse, miks mees oli nii kalgiks ja jäigaks muutunud, aga minu jaoks jäi see veidi õõnsaks. Kuna autor ei jätnud muljet, et ta mehe tegusid raske lapsepõlve kraesse tahab kirjutada, siis see otseselt ei häirinud, arvestades et me kõik ju tahame teada, et aga miks ta ikkagi tegi nii nagu tegi.

"Sain aru asjast, mis oli mul viimased kolmkümmend aastat kahe silma vahele jäänud. Ei pea armastama inimest. Võid armastada kujutelma inimesest. Võid teda idealiseerida ja muuta ta selleks inimeseks, keda vajad. Alice armastas inimest, kelleks ta mind pidas. Nii või teisiti, siiani olen ma suutnud tappa kõik inimesed, kes on mind armastanud."

Kommentaarid