Maarja kirjutas hiljuti sellest, kuidas enda sisemine pahameel väljendub teiste peale ärritudes. Seda tunnengi. Olen endaga kuidagi ummikus ja kõik käib närvidele. Miks ma endaga pahuksis olen, ei tea, ausalt. Mul on kõik hästi. Mul on töö, mis elatab. Mul on sõbrad, kes lohutavad ja julgustavad. Tervis korras. Lastega hästi. Kodu olemas. Auto sõidab. Sporti teen. Raamatuid loen. Mul on kõik hästi. On ju?
Mingi uss ikkagi närib. Hinge seest.
Ühel päeval sõitsin Selverisse ja minu ees tiksus punane Nissan. Las tiksub, mõtlesin, kohe vahetub fooris tuli ja küll ta siis gaasipedaali üles leiab. Tuli vahetus, pedaal jäi leidmata. Vasakpööret sooritas. Mina kohe tema järel. Seal Selveri ees see foor polegi teab mis närviline. Tavaliselt ikka kohe päris 6+ autot jõuab ära sooritada oma manöövri. Tol päeval olin mina teine auto, kui foor juba tilkus kollase peale. Pikalt lasin signaali. Kolm sekundit - üks Mississippi, kaks Mississippi, kolm Mississippi. Ei aidanud, muidu. Nagu tatt südatalvel venis edasi. Jubedalt vihastusin. No miks sa ronid liiklema, kui sa ei julge sõita!?! Palun, mine bussiga, võta takso, telli kuller. Sa sead teised liiklejad oma venimisega ohtlikusse olukorda. Ammu kindlaks tehtud, et need, kes kiirust ületavad põhjustavad vähem liiklusohtlikke olukord, kui jokutajad. Ja siis mu kõrval istub mu 13aastane ja ütleb elutargalt: "Ta on ju lihtsalt vana". Jah. Lihtsalt vana. Midagi, mille eest mina ka ei pääse. Ilmselt ma istun ise ka mõnekümne aasta pärast roolis ja ei saa aru, kuidas ma teisi ärritan ja häirin. Mul on siis aega küll oodata fooride taga ja pöördeid sooritada nagu homset pole, sest homset ei pruugigi minu jaoks olla.
Vananemine on üks asi, mis mulle aina rohkem valu teeb. Mul on tekkinud loll mood endast iga päev pilte teha, sest mulle tundub, et ma silmnähtavalt vananen. Avastan, et mul on kortsud kohtades, kus neid eile polnud. Tunnen, et mu nahk on õhuke ja habras, nagu siidipaber. Mu käed on krobelised ja kortsus. Mu silmad ei sära. Ma ei teadnudki seda enda kohta, et ma oma välimusest nii palju hoolin.
Hiljuti üks mees küsis mult, et millist meest ma tahan. Vastasin, et suure südamega. "Ei, aga nagu välimuselt," uuris ta. Ma ei tea, ma pole kunagi sellele mõelnud. Mul on olnud nii brünette, blonde, kiilakaid, habemega ja siledaid, prillidega ja patsiga, õllekõhuga ja six packiga. Ma ei näe välimust. Meeldiv peab olema. Kui süda on suur, siis mees ongi minu silmis ilus. Ainuke ühine füüsiline nimetaja mu meestel on olnud pikkus. Mul pole olnud ühtegi meest, kes oleks olnud lühem kui 185cm. Aga seegi pole teadlik valik, lihtsalt nii on kuidagi juhtunud.
Kaal on teine asi, mis hingerahu ei anna. Ikka on teda liiga palju.
Kaal ja kortsud võrdub inetus. Ilus saab olla ainult siis, kui oled sile ja sale. Ma ei arva nii, muide. Lihtsalt mulle näib, et see on sõnum, mida ma peaks uskuma. Teatud kortsud on minu meelest kaunistuseks. Täiesti kortsuvaba nägu on teatud vanuses kuidagi kohatu. Ei tee kandjat kaunimaks. Muidugi käib see teiste kohta, ise tahaks ikka vähem kortse, sest enda omad tunduvad kõige hullemad. Sama on kaaluga. Teiste peal on lisakilod talutavad, ma ütleks, et koguni kaunid. Enda küljes tahaks aga turritavaid randluid ja eenduvaid ribisid näha. Lollakas!
Ta on ju lihtsalt vana. Seesama minu armas Kärbes küsis alles nädalapäevad tagasi, et kas ma kümne aasta pärast veel elan. Kavandas matuseid ja jagas kinnisvara. Oma mõtetes. Küsisin, kas ta oleks väga kurb, kehitas õlgu - vast ikka.
Järgmisel päeval olin trennis ja tuli koristaja mu juurde. Küsis, et kas ma üksi trennis, poisita. Ütlesin, et poeg on rühmatrennis. Kiitis, et ilus suur poiss ja noor ema. No jah, kümne aasta pärast söövad mind vaglakesed... Aga ütle veel, et inimesed ei märka. Kõike näevad. See on muidu tore koristaja. Me ükskord natuke riidlesime temaga. Hiljem leppisime. Ma alati lepin. Mul ka suur süda tegelikult. No peab olema, kauaks seda ilu enam jagub?
Ta on ju lihtsalt vana. Ma arvan, et üks põhjus, miks ma vananemist kardan on see, et ma tunnen, et olen oma elu ära raisanud. Raisanud valede valikute, valede otsuste, valede armukeste ja valede raamatute peale. Ja nüüd, vigade paranduseks pole enam aega. Ma olen ju lihtsalt vana.
Kommentaarid
Postita kommentaar