Väärtuslik elu

Oma ellu olen ma suhtunud, kui millessegi, mis on. Ehk tuleb see sellest, et ma pole pidanud oma elu pärast kunagi võitlust pidama. Pigem on elu mind seganud, mul ees olnud. Kingitus küll, jah, eriline, aga see nagu ei sobi mulle hästi. Umbes nagu vanatädi Maali kingib mingi hirmkoleda, aga hinnalise ennemuistse vasest samovari. Jah, ma saan aru, et väärtuslik ja perekonna reliikvia ning õiges keskkonnas koguni kaunis ja kasulik, aga minu koju ei sobi. Eluga on mul sama suhe. Ta on mul olemas, aga silma alt ära, ma ei pea temale väga mõtlema, ja kui röövlid peakski sisse murdma ja selle varastama, siis üleliigseid pisaraid ma tema pärast ei valaks.


Ainult, et valju häälega sellest rääkida ei kõlba. Sest enamik teisi leiavad, et mu suhtumine on kohutavalt vale ja eriti, kuna ma olen ka lapsed saanud, siis on see lausa kriminaalne, et ma oma elust rohkem ei hooli ja selle säilitamise nimel rohkem vaeva ei näe.*

Ja ma hakkasin mõtlema, et mis see teiste asi on muidu? Sünnihetkest alates, või juba enne seda, hakkab keegi teine otsustama, et mis on mulle parim. Milliseid vitamiine ma pean saama, milliseid vaktsiine, millises lasteaias käima, millise kallakuga koolis, milliseid spordialasid harrastama, milliseid hobisid, millise haridustee endale valima, millist karjääri edendama, millise partei poolt hääletama, millise kaaslasega kokku heitma, millise elukoha valima, kuidas selle sisustama, palju sääste koguma, mitu last saama, kuidas neid kasvatama, millist toitu neile pakkuma, millise hariduse neile tagama, millist meelelahutust neile pakkuma, milliseid tenniseid neile soetama ja millise tordi sünnipäevaks küpsetama. Iga asja kohta on kellelgi mingi arvamus ja kobisemine. Ja siis, kui ma olen aastakümneid laveerinud kusagil selle vahel, mis on ühiskondlikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt aktsepteeritav ning püüdnud seda tasakaalustada oma isikliku õnne ning saavutusvajadusega, siis leiab keegi, et kui ma olen saanud nii vanaks, et võiks hakata mõtlema siit ilmast lahkumisele, peaksin ma ka selle osa oma elust kellegagi kooskõlastama. Kas isegi mu surm peab olema teiste poolt heaks kiidetud, elust ei piisanud?

*Ma igaks juhuks märgin ära, et ma ei tegele ekstreemspordiga ega põe ka salaja mingit haigust, mis mu elu peaks lähiajal lõpetama, ma hüpoteetiliselt siin.

Kommentaarid