Nagu ma juba millalgi suvel lubasin, siis siin on põhjalikum postitus Volli uutest kummikutest.
Muude autojullade osas on mul varasemast ikkagi kokkupuude olemas. Päris iseseisvalt oskan lõhnakuuske vahetada ja üllatuslikult sain isegi kojameeste paigaldamisega hakkama. Aga rehvidega on halvasti. Nimelt ei ole ma varem kunagi ühtegi rehvi ostma pidanud. Mitte sellepärast, et mees oleks sellega tegelenud, kuigi ilmselt ta tegeles, vaid kuna meil on alati olnud lamellrehvid. Lamellikad on sellised kavalad jubinad, et nendega saab nii suvel kui ka talvel sõita. Ja siis jääb see pidev edasi-tagasi peale-maha vahetus kaks korda aastas ära. Mugav, säästab aega ja raha. Mida ta aga säästa ei pruugi, on elu. Maanteel, musta jääga. Siis on naastrehv ikka palju turvalisem. Ja mina olen alati turvalisuse poolt.
Noh, kui naastrehv, siis naastrehv, kui raske see ikka olla saab? Njaa. Hakkab numbrite mäng. Laius, kõrgus ja läbimõõt. See on nagu arusaadav ja mõistetav. Siis ma saan aru, et tahetakse teada veel kiiruseindeksit. Nagu, mis asi see veel on ja kust ma seda teadma peaks? Boss seletab, et see ütleb mulle kui kiiresti antud rehviga sõita tohib. Ahah. Ma ei tulnud selle pealegi, et rehv määrab sõidukiiruse. Ma lollike kujutasin ette, et sõiduki võimsus ja seadusega määratud piirkiirus on ainukesed kriteeriumid. Või no olgu, tee ja ilmastikuolud ka. Aga rehv? Kus ma siiani olen elanud?
Kenake küll. Lähen siis rehvi juurde ja vaatan. No põle. Mingid muud arvud on. 91V. Ma olen küll kiiremini kui 91 kilomeetrit tunnis nendega vuranud. Lausa 110 kopikatega ja polnud häda kedagi. Loomulikult pole see nii must-valge. Väidetavalt tähendab 91V seda, et selle rehviga kannatab lausa 240 km/h kimada. Nurrmaalne. Me liky!
Hea küll. Suur töö tehtud ja interneedusesse valima. Sisestad numbrid ja jääd tulemusi ootama. Korraga sain ma aru kuidas mehed ennast tampooniriiuli ees tunnevad. Too many choices. Kõige odavamat nagu ei julge võtta ja samas kõige kallimat ka ei raatsi. Ja siis osad "naastrehvid" ei ole mitte naastrehvid (piltidelt saan aru, kuna seal pole läikivaid neete kummi sisse suratud) vaid "naastuvalmidusega" rehvid. Nagu mida veel? Hakkan ise õhtuti naelu kummi lööma või? Absurd.
Küsin siis kolleegilt nõu. See hakkas mulle veel taastatud rehvidest rääkima ja velgedest ja tasakaalustamisest. Et peab rehvi välja valima, võtma tootjakoodi ja tagasisidet lugema. Võrdlema teistega. Võrdlema eelmise aasta tagasisidega. Uurima mürataset. Ühesõnaga ei teinud asja paremaks. Näitan siis oma valikuid ülemusele. See vaatab, küsib, uurib. Ohkab siis südamest ja teatab: "Nii. Tähendab. Esiteks, pead sa endale mehe leidma."
No ei ole võimalik, et rehviost on see murdepunkt, kust ma üksi enam hakkama ei saa? Muidu saan elatud ka ilma meheta majas, aga rehvid määravad minu mehevajaduse? Päris tore.
Aga ärge kartke, lõpuks sain ma ikkagi hakkama. Ise. Kas nad nüüd maailma kõige vingemad rehvid on, seda ilmselt mitte, aga ehk saab mõned talved hakkama.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Muude autojullade osas on mul varasemast ikkagi kokkupuude olemas. Päris iseseisvalt oskan lõhnakuuske vahetada ja üllatuslikult sain isegi kojameeste paigaldamisega hakkama. Aga rehvidega on halvasti. Nimelt ei ole ma varem kunagi ühtegi rehvi ostma pidanud. Mitte sellepärast, et mees oleks sellega tegelenud, kuigi ilmselt ta tegeles, vaid kuna meil on alati olnud lamellrehvid. Lamellikad on sellised kavalad jubinad, et nendega saab nii suvel kui ka talvel sõita. Ja siis jääb see pidev edasi-tagasi peale-maha vahetus kaks korda aastas ära. Mugav, säästab aega ja raha. Mida ta aga säästa ei pruugi, on elu. Maanteel, musta jääga. Siis on naastrehv ikka palju turvalisem. Ja mina olen alati turvalisuse poolt.
Noh, kui naastrehv, siis naastrehv, kui raske see ikka olla saab? Njaa. Hakkab numbrite mäng. Laius, kõrgus ja läbimõõt. See on nagu arusaadav ja mõistetav. Siis ma saan aru, et tahetakse teada veel kiiruseindeksit. Nagu, mis asi see veel on ja kust ma seda teadma peaks? Boss seletab, et see ütleb mulle kui kiiresti antud rehviga sõita tohib. Ahah. Ma ei tulnud selle pealegi, et rehv määrab sõidukiiruse. Ma lollike kujutasin ette, et sõiduki võimsus ja seadusega määratud piirkiirus on ainukesed kriteeriumid. Või no olgu, tee ja ilmastikuolud ka. Aga rehv? Kus ma siiani olen elanud?
Kenake küll. Lähen siis rehvi juurde ja vaatan. No põle. Mingid muud arvud on. 91V. Ma olen küll kiiremini kui 91 kilomeetrit tunnis nendega vuranud. Lausa 110 kopikatega ja polnud häda kedagi. Loomulikult pole see nii must-valge. Väidetavalt tähendab 91V seda, et selle rehviga kannatab lausa 240 km/h kimada. Nurrmaalne. Me liky!
Hea küll. Suur töö tehtud ja interneedusesse valima. Sisestad numbrid ja jääd tulemusi ootama. Korraga sain ma aru kuidas mehed ennast tampooniriiuli ees tunnevad. Too many choices. Kõige odavamat nagu ei julge võtta ja samas kõige kallimat ka ei raatsi. Ja siis osad "naastrehvid" ei ole mitte naastrehvid (piltidelt saan aru, kuna seal pole läikivaid neete kummi sisse suratud) vaid "naastuvalmidusega" rehvid. Nagu mida veel? Hakkan ise õhtuti naelu kummi lööma või? Absurd.
Küsin siis kolleegilt nõu. See hakkas mulle veel taastatud rehvidest rääkima ja velgedest ja tasakaalustamisest. Et peab rehvi välja valima, võtma tootjakoodi ja tagasisidet lugema. Võrdlema teistega. Võrdlema eelmise aasta tagasisidega. Uurima mürataset. Ühesõnaga ei teinud asja paremaks. Näitan siis oma valikuid ülemusele. See vaatab, küsib, uurib. Ohkab siis südamest ja teatab: "Nii. Tähendab. Esiteks, pead sa endale mehe leidma."
No ei ole võimalik, et rehviost on see murdepunkt, kust ma üksi enam hakkama ei saa? Muidu saan elatud ka ilma meheta majas, aga rehvid määravad minu mehevajaduse? Päris tore.
Aga ärge kartke, lõpuks sain ma ikkagi hakkama. Ise. Kas nad nüüd maailma kõige vingemad rehvid on, seda ilmselt mitte, aga ehk saab mõned talved hakkama.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar