Ma hõikan koopast ja annan märku, et olen elus ja terve. Ei pea veel laibaautot ukse taha saatma.
Sügis on raske. Mõni sügis on raskem, kui mõni teine. Mõni sügis on kohe väga, väga raske. Juba oktoobrist olen ringi liikunud lahtise haavana - nakkusohtlik, põletikuline ja immitsev. Ei juhtunudki midagi hirmsat ja kohutavat. Juhe jooksis lühisesse ja pildus sädemeid. Püüdsin seda isoleeriga paigata, aga see oli ajutine lahendus. Tegelikult oli tarvis kilbist vool välja lükata ja juhtmed ära vahetada. Meie, blogijad, meie oleme ju haprakesed.
Nüüdsel ajal on standard, et inimesed lähevad kodust välja. Neil on midagi puudu või üle ja kodus nad ei leia seda rahu, õnne või armastust, mille järgi isu. Siis nad pakivad oma kohvrid ja lendavad. Sööma, palvetama ja armastama. Nad täidavad kodus tekkinud tühimiku kõrgepingega. Kui ikka püssirohi paugub ja ilutulestikku saab, siis võib korraks unustada ja teeselda, et kodus pistikupesad surisevad ja korgid ei pea. Tullakse rändelt koju tagasi ja mõnda aega lepitakse jälle nõrkade juhtmetega.
Ära on ka hea. Aga ära ei lahenda probleemi. Mõni leiab, ära olles, puuduvad ühendused ja saab oma juhtmed terveks. Teine näeb, et mujal elavad inimesed üldse ilma elektrita ja ta mõistab, et parem vahelduvvool, kui üldse mitte mingit. Aga enamus tuleb tagasi ja ei muuda midagi. Kolivad uude majja, vahetavad kodutehnikat, aga probleemid jäävad. Enamasti. Need ei pruugi kohe ilmneda, aga aja jooksul siiski.
Igatahes, tegelesin elektritöödega. Vahetasin pistikupesasid, vedasin juhtmeid ja varusin pimedaks ajaks peotäie LED pirne. Mõne küünlajupi, tikke ja taskulambi soetasin ka. Pimedus mu sees oli nii sünge, et väljast tulevad valgusvihud ei aidanud. Tunneli lõpus polnud mingit valgust. See vähene hõõguv süsi, mis veel hingitses septembris, oli ammu juba kustunud ja külmaks tõmmanud. Ei olnud valgust, mitte mingisugust. Kõik oma valguse olin ma ära andnud ja minu klaviatuurilt sündis vaid pimedust.
Kui valgus, mis on sinus, on tegelikult pimedus, kui pilkane siis küll on see pimedus?
Sügis on raske. Mõni sügis on raskem, kui mõni teine. Mõni sügis on kohe väga, väga raske. Juba oktoobrist olen ringi liikunud lahtise haavana - nakkusohtlik, põletikuline ja immitsev. Ei juhtunudki midagi hirmsat ja kohutavat. Juhe jooksis lühisesse ja pildus sädemeid. Püüdsin seda isoleeriga paigata, aga see oli ajutine lahendus. Tegelikult oli tarvis kilbist vool välja lükata ja juhtmed ära vahetada. Meie, blogijad, meie oleme ju haprakesed.
Nüüdsel ajal on standard, et inimesed lähevad kodust välja. Neil on midagi puudu või üle ja kodus nad ei leia seda rahu, õnne või armastust, mille järgi isu. Siis nad pakivad oma kohvrid ja lendavad. Sööma, palvetama ja armastama. Nad täidavad kodus tekkinud tühimiku kõrgepingega. Kui ikka püssirohi paugub ja ilutulestikku saab, siis võib korraks unustada ja teeselda, et kodus pistikupesad surisevad ja korgid ei pea. Tullakse rändelt koju tagasi ja mõnda aega lepitakse jälle nõrkade juhtmetega.
Ära on ka hea. Aga ära ei lahenda probleemi. Mõni leiab, ära olles, puuduvad ühendused ja saab oma juhtmed terveks. Teine näeb, et mujal elavad inimesed üldse ilma elektrita ja ta mõistab, et parem vahelduvvool, kui üldse mitte mingit. Aga enamus tuleb tagasi ja ei muuda midagi. Kolivad uude majja, vahetavad kodutehnikat, aga probleemid jäävad. Enamasti. Need ei pruugi kohe ilmneda, aga aja jooksul siiski.
 |
| Foto internetist. |
Igatahes, tegelesin elektritöödega. Vahetasin pistikupesasid, vedasin juhtmeid ja varusin pimedaks ajaks peotäie LED pirne. Mõne küünlajupi, tikke ja taskulambi soetasin ka. Pimedus mu sees oli nii sünge, et väljast tulevad valgusvihud ei aidanud. Tunneli lõpus polnud mingit valgust. See vähene hõõguv süsi, mis veel hingitses septembris, oli ammu juba kustunud ja külmaks tõmmanud. Ei olnud valgust, mitte mingisugust. Kõik oma valguse olin ma ära andnud ja minu klaviatuurilt sündis vaid pimedust.
Kui valgus, mis on sinus, on tegelikult pimedus, kui pilkane siis küll on see pimedus?
Kommentaarid
Postita kommentaar