"Kuldne laps"
Birk Rohelend
Kirjastus Helios, 2018
304 lk
Goodreads punktid: 4,07
Minu punktid: 5
Ma ei hakka äraleierdatud lausetega internetti risustama. Teised on öelnud, et on hea. Mul pole vastuväiteid. Väga hea. Lugesin kunagi ka "Sa pead suudlema Silvat" ja seegi oli hea. Väga hea. See tüdruk oskab kirjutada. Ärritama ajavalt hästi oskab kirjutada.
Lugedes mõtlesin ainult, et uskumatu, et selle on kirjutanud eestlane. Ja nüüd võite muidugi mind lüüa kui tahate, aga ma siiski tuletan meelde, et ma suudan 95 kilost kangi tõmmata, nii et arvestage sellega, mõtlesin ka seda, et uskumatu, et naine on selle kirjutanud. See ilmselt minu enda piiratud maailmapilt. Analoogseid lugusid olen siiani vaid meesautoritelt trehvanud. Läbimõeldud, metoodiline, sünge. Ja need paar-kolm loogikaviga (sõna viga on siinkohal jutumärkides), on sellised mida eeldaks mehelt. (Okei, fain, ma ei kaitse ennast, tulge lööma.) No esiteks roosad crocksid, eks ole. Miks kõigil küla naistel on kodus justnimelt roosad crocksid? Ja üldse - crocksid? Külas? Kaloss peaks selle nimi olema. Teiseks kirjeldades pikkade kunstripsmetega naist ja paar lehekülge hiljem öelda tema kohta, et tal hommikul ripsmetušš laiali. Mkm. Ma olen ise ka kunagi kunstripsmeid kasutanud ja las ma ütlen teile, et need, kellel on kunstripsmed, tuššiga sinna kallale naljalt ei lähe. See nimelt rikub neid. Kolmandaks oli mul veidi keeruline uskuda, et kusagil Kapa-Kohilas sai 90nendatel üks pigem vaene pere lubada endale arvutit (okei, see kingiti), aga internetti? Kas te mäletate kui kallis oli alles millenniumi alguses internetis käimine? See käis tol ajal läbi telefoniliinide ja oli lisaks kõigele veel über-super-mega aeglane. Nii, et ma ei tea, raske uskuda. Aga see kõik pisiasi, lugu ennast see ei muuda.
Ühele asjale mõtlesin lugedes veel. Nimelt, et mis ometi toimub inimese peas, kes nii jõhkraid lugusid genereerib? Ma siin ise oma romaanikese kallal nikerdades kaon täielikult selle sisse. Piir reaalsuse ja väljamõeldise vahel lookleb nähtamatu niidina päris mina ja selle mina vahel, kellest kirjutan. Ma saan nüüd aru küll, miks Mae mind hoiatas, et pikema teksti kirjutamine võib pärast blogijupikeste loomist, parajaks väljakutseks osutuda. Blogi on midagi, mida teed muuseas. Romaani nii ei kirjuta. See tõmbab sind nagu vesiliiv enda sisse ja sealt välja tulemine on omaette kunst. Sellepärast ma mõtlesingi, et kuidas noor, kena, habras naisterahvas suudab sünnitada sellist õudust? Ma ei tahaks siin võrdlusi tuua, aga tooks ikka. Pautsi krimiromaanid on võrreldes Silva Stökeli lugudega nagu "Karupoeg Puhh" võrreldes "Lohetätoveeringuga tüdrukuga". Pautsi pärast ma väga ei muretsenud, ta ei lange detailidesse. Mis teebki ju Rohelennu romaanid paremaks - detailid, sügavus. Natuke õudne. Aga hea, väga hea.
Mina andsin Goodreadsis maks punktid. Nii väga meeldis. Võite nüüd omakorda mind diagnoosima hakata.
*Foto Heliose kodulehelt. Ei, ma seekord ei rikkunud kaant ära, pole jõudnud pilti teha.
Birk Rohelend
Kirjastus Helios, 2018
304 lk
Goodreads punktid: 4,07
Minu punktid: 5
Ma ei hakka äraleierdatud lausetega internetti risustama. Teised on öelnud, et on hea. Mul pole vastuväiteid. Väga hea. Lugesin kunagi ka "Sa pead suudlema Silvat" ja seegi oli hea. Väga hea. See tüdruk oskab kirjutada. Ärritama ajavalt hästi oskab kirjutada.
Lugedes mõtlesin ainult, et uskumatu, et selle on kirjutanud eestlane. Ja nüüd võite muidugi mind lüüa kui tahate, aga ma siiski tuletan meelde, et ma suudan 95 kilost kangi tõmmata, nii et arvestage sellega, mõtlesin ka seda, et uskumatu, et naine on selle kirjutanud. See ilmselt minu enda piiratud maailmapilt. Analoogseid lugusid olen siiani vaid meesautoritelt trehvanud. Läbimõeldud, metoodiline, sünge. Ja need paar-kolm loogikaviga (sõna viga on siinkohal jutumärkides), on sellised mida eeldaks mehelt. (Okei, fain, ma ei kaitse ennast, tulge lööma.) No esiteks roosad crocksid, eks ole. Miks kõigil küla naistel on kodus justnimelt roosad crocksid? Ja üldse - crocksid? Külas? Kaloss peaks selle nimi olema. Teiseks kirjeldades pikkade kunstripsmetega naist ja paar lehekülge hiljem öelda tema kohta, et tal hommikul ripsmetušš laiali. Mkm. Ma olen ise ka kunagi kunstripsmeid kasutanud ja las ma ütlen teile, et need, kellel on kunstripsmed, tuššiga sinna kallale naljalt ei lähe. See nimelt rikub neid. Kolmandaks oli mul veidi keeruline uskuda, et kusagil Kapa-Kohilas sai 90nendatel üks pigem vaene pere lubada endale arvutit (okei, see kingiti), aga internetti? Kas te mäletate kui kallis oli alles millenniumi alguses internetis käimine? See käis tol ajal läbi telefoniliinide ja oli lisaks kõigele veel über-super-mega aeglane. Nii, et ma ei tea, raske uskuda. Aga see kõik pisiasi, lugu ennast see ei muuda.
Ühele asjale mõtlesin lugedes veel. Nimelt, et mis ometi toimub inimese peas, kes nii jõhkraid lugusid genereerib? Ma siin ise oma romaanikese kallal nikerdades kaon täielikult selle sisse. Piir reaalsuse ja väljamõeldise vahel lookleb nähtamatu niidina päris mina ja selle mina vahel, kellest kirjutan. Ma saan nüüd aru küll, miks Mae mind hoiatas, et pikema teksti kirjutamine võib pärast blogijupikeste loomist, parajaks väljakutseks osutuda. Blogi on midagi, mida teed muuseas. Romaani nii ei kirjuta. See tõmbab sind nagu vesiliiv enda sisse ja sealt välja tulemine on omaette kunst. Sellepärast ma mõtlesingi, et kuidas noor, kena, habras naisterahvas suudab sünnitada sellist õudust? Ma ei tahaks siin võrdlusi tuua, aga tooks ikka. Pautsi krimiromaanid on võrreldes Silva Stökeli lugudega nagu "Karupoeg Puhh" võrreldes "Lohetätoveeringuga tüdrukuga". Pautsi pärast ma väga ei muretsenud, ta ei lange detailidesse. Mis teebki ju Rohelennu romaanid paremaks - detailid, sügavus. Natuke õudne. Aga hea, väga hea.
Mina andsin Goodreadsis maks punktid. Nii väga meeldis. Võite nüüd omakorda mind diagnoosima hakata.
*Foto Heliose kodulehelt. Ei, ma seekord ei rikkunud kaant ära, pole jõudnud pilti teha.
Kommentaarid
Postita kommentaar