Mul on mitu head sõbrannat, kellega meid ühendab üks konkreetne staatus - vallalisus. Aegajalt keegi meist leiab midagi, armub, "sõbrustab", aga erinevatel põhjustel see asi vaibub ja edasi ollakse ikka vallaline.
Ja siis on mul teine grupp tuttavaid - suhtes. Need, kes on suhtes kadestavad neid, kes on vabad ja vastupidi. Abielus sõbrad räägivad sellest, kui hea on ikka enda peremees olla ja kui jube on olla kellestki sõltuv. Vallalised omakorda ütlevad, et jah, vabadus on tore, aga vahel tahaks, et keegi ka kaissu võtaks.
Miks keegi vallaline on, ei ole selle loo kontekstis oluline. Oluline on see, et üldiselt see pole asi, mida keegi soovib. Sellega võib leppida. Sellel on omad eelised. Aga seda ei taheta.
Kunagi peeti üksiolemist häbiväärseks. Olid alandavad nimetused, nagu vanatüdruk ja poissmees. Praegu seda enam pole. Ajad on muutunud ja suhtes olemine ei ole tingimata a must. Palju on räägitud ka mürgistest suhetest ja inimesed on üldiselt jõudnud arusaamisele, et parem on olla üksi, kui vale inimesega koos. Ka abielu, kui selline, näib oma väärtuse minetanud olevat. Enam pole vaja sõrmust sõrme, et nautida sugulist läbikäimist, pole vaja ka abielutunnistust, selleks, et lapsi sünnitada. Aina vähem vaadatakse viltu, kui keegi ei ela traditsioonilist pereelu. Surve selles osas on kindlasti vähenenud.
Aga üks asi on ühiskond ja hoopis teine asi on isiklikud tunded.
Ma ei hakka üldistama ja ütlema, et keegi ei taha. Kindlasti on ka selliseid, kes siiralt tahavadki. Aga antud hetkel ma räägin neist, kes ei taha. See pole teadlik valik ja otsus, see on olukorrast tingitud saatus. Ma ei arva, et suhtes olemine iseenesest on mingi võluvärav õnnemaailma. Olen palju kirjutanud õnnest ja rõõmust, ja arvan, et see mis olukorras me oleme ei saa määrata meie õnnetunnet. Kui me oleme õnnetud vallalisena, siis on hea võimalus, et oleme õnnetud ka suhtes. Seega, soovitaks esiteks leida see, mis sind õnnelikuks teeb, üksi olles. Alles siis võid otsida kedagi, kellega koos seda õnne jagada.
Aga nautida vallalisust - isegi nüüd, pärast kõiki neid aastaid, ma mitte ainult ei oska, ma ka ei taha. Jah, on eelised. Seesama eelmainitud vabadus näiteks. See on suur asi. Ja ma tunnistan, et inimene, kelle nimel ma olen valmis sellest vabadusest loobuma, peab olema vapustav. Ometi, ma loodan seda vapustavat inimest kohata.
Hiljuti vestlesin ühe tuttavaga, kes oli aastakümneid üksik, kui tema mees üheksakümnendatel kahtlastel asjaoludel maha lasti. Ta on üksi üles kasvatanud kolm last. Ja mõned aastad tagasi, läks ta uuesti mehele. Võiks öelda, et veel vanas eas. Ta rääkis, et teda köitis mehe puhul lahkus ja puhtus. Ei mingit suurt armastust, vastupandamatut kirge ja ühiseid hobisid. Lahkus ja puhtus.
See tuletas mulle meelde ütlust, mida kunagi lugesin - "ära abiellu sellega, kellega koos sa suudad elada. Abiellu sellega, kelleta elada sa ei suuda." Ja mina tahan just seda. Mitte lihtsalt lahket ja puhast. Ma tahan kedagi, kes hoiab mind öösiti üleval, kellele ma mõtlen ainult iga minut igas tunnis, kellele mõtlemine paneb mind totakalt irvitama. Kedagi, kes raputab minu maailma. Ma tahan uskuda, et see inimene on kusagil seal olemas. Ja ma tean, et minu sõbrannad, need vallalised, nemad tunnevad sama.
Vahel me kõik teeme suurest meeleheitest rumalaid tegusid. Läheme kaasa kellegagi, kes meile tegelikult väga ei meeldi, installime Tinderi äpi, armume ülepea kellessegi, kes meie olemasolu isegi ei teadvusta. Ja me teemegi seda kõike selletõttu, et me pole tegelikult vallalisusega leppinud, ei naudi seda, ega tunne sellest rõõmu. Mis loomulikult ei tähenda, et me oma Mustamäe pimedas korteris igal õhtul tatistades ning pisaraid valades "Sajandi Valitsejannat" vaataksime, nagu üks kena noormees hiljuti vallaliste elu kokkuvõtvalt kirjeldas.
*Pildistas Tatjana Siipan
Ja siis on mul teine grupp tuttavaid - suhtes. Need, kes on suhtes kadestavad neid, kes on vabad ja vastupidi. Abielus sõbrad räägivad sellest, kui hea on ikka enda peremees olla ja kui jube on olla kellestki sõltuv. Vallalised omakorda ütlevad, et jah, vabadus on tore, aga vahel tahaks, et keegi ka kaissu võtaks.
Miks keegi vallaline on, ei ole selle loo kontekstis oluline. Oluline on see, et üldiselt see pole asi, mida keegi soovib. Sellega võib leppida. Sellel on omad eelised. Aga seda ei taheta.
Kunagi peeti üksiolemist häbiväärseks. Olid alandavad nimetused, nagu vanatüdruk ja poissmees. Praegu seda enam pole. Ajad on muutunud ja suhtes olemine ei ole tingimata a must. Palju on räägitud ka mürgistest suhetest ja inimesed on üldiselt jõudnud arusaamisele, et parem on olla üksi, kui vale inimesega koos. Ka abielu, kui selline, näib oma väärtuse minetanud olevat. Enam pole vaja sõrmust sõrme, et nautida sugulist läbikäimist, pole vaja ka abielutunnistust, selleks, et lapsi sünnitada. Aina vähem vaadatakse viltu, kui keegi ei ela traditsioonilist pereelu. Surve selles osas on kindlasti vähenenud.
Aga üks asi on ühiskond ja hoopis teine asi on isiklikud tunded.
Ma ei hakka üldistama ja ütlema, et keegi ei taha. Kindlasti on ka selliseid, kes siiralt tahavadki. Aga antud hetkel ma räägin neist, kes ei taha. See pole teadlik valik ja otsus, see on olukorrast tingitud saatus. Ma ei arva, et suhtes olemine iseenesest on mingi võluvärav õnnemaailma. Olen palju kirjutanud õnnest ja rõõmust, ja arvan, et see mis olukorras me oleme ei saa määrata meie õnnetunnet. Kui me oleme õnnetud vallalisena, siis on hea võimalus, et oleme õnnetud ka suhtes. Seega, soovitaks esiteks leida see, mis sind õnnelikuks teeb, üksi olles. Alles siis võid otsida kedagi, kellega koos seda õnne jagada.
Aga nautida vallalisust - isegi nüüd, pärast kõiki neid aastaid, ma mitte ainult ei oska, ma ka ei taha. Jah, on eelised. Seesama eelmainitud vabadus näiteks. See on suur asi. Ja ma tunnistan, et inimene, kelle nimel ma olen valmis sellest vabadusest loobuma, peab olema vapustav. Ometi, ma loodan seda vapustavat inimest kohata.
Hiljuti vestlesin ühe tuttavaga, kes oli aastakümneid üksik, kui tema mees üheksakümnendatel kahtlastel asjaoludel maha lasti. Ta on üksi üles kasvatanud kolm last. Ja mõned aastad tagasi, läks ta uuesti mehele. Võiks öelda, et veel vanas eas. Ta rääkis, et teda köitis mehe puhul lahkus ja puhtus. Ei mingit suurt armastust, vastupandamatut kirge ja ühiseid hobisid. Lahkus ja puhtus.
See tuletas mulle meelde ütlust, mida kunagi lugesin - "ära abiellu sellega, kellega koos sa suudad elada. Abiellu sellega, kelleta elada sa ei suuda." Ja mina tahan just seda. Mitte lihtsalt lahket ja puhast. Ma tahan kedagi, kes hoiab mind öösiti üleval, kellele ma mõtlen ainult iga minut igas tunnis, kellele mõtlemine paneb mind totakalt irvitama. Kedagi, kes raputab minu maailma. Ma tahan uskuda, et see inimene on kusagil seal olemas. Ja ma tean, et minu sõbrannad, need vallalised, nemad tunnevad sama.
Vahel me kõik teeme suurest meeleheitest rumalaid tegusid. Läheme kaasa kellegagi, kes meile tegelikult väga ei meeldi, installime Tinderi äpi, armume ülepea kellessegi, kes meie olemasolu isegi ei teadvusta. Ja me teemegi seda kõike selletõttu, et me pole tegelikult vallalisusega leppinud, ei naudi seda, ega tunne sellest rõõmu. Mis loomulikult ei tähenda, et me oma Mustamäe pimedas korteris igal õhtul tatistades ning pisaraid valades "Sajandi Valitsejannat" vaataksime, nagu üks kena noormees hiljuti vallaliste elu kokkuvõtvalt kirjeldas.
*Pildistas Tatjana Siipan
Ma olen see veidrik, kes on suhtes ja tahab olla suhtes. Kindlasti valin alati stabiilsuse ja meeldiva rutiini, mitte vallalise elu. Samas, ma olen väga vähe aega enda täiskasvanuelust olnud vallaline. Nii et pole päris õige inimene hinnanguid andma. Öeldakse ju, et ükski äärmus pole hea.
VastaKustutaTead, ma ei arva, et Sa veidrik oled. Olin suhtes ja ka meeldis olla suhtes. Ei osanud kartagi, et nii kauaks üksi jään. Seega, minu meelest üldse mitte veidrik, vaid täiesti normaalne :). Üldistus oli ehk meelevaldne, aga nii on, et paljud nendest, kes on suhtes, räägivad, kuidas nad tahaksid üksi metsa kolida ja üldse mitte suhtes olla. Aga elu on näidanud, et sellised enamasti kuhugi metsa ei koli ja üksi nad ka ei jää :)
Kustuta