#Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

Peatükk. Teine

Kui ta oli kaks tundi tulemusteta maantee ääres hääletanud, sai ta lõpuks aru, et peab endaga midagi ette võtma, sest ta nägi välja, nagu oleks mõnest kinnisest asutusest pagenud. Jah, raha tal väga polnud, motell jäi seega ära. Või? Inimesed on kõik juhtunust šokis, no peavad olema. Ta võib ju proovida apellerida mõne õrnema hingega administraatori hingele, teeseldes, et on segaduses ja eksinud, traumas ja ei mäleta, kes ta on, kust tuleb ja kuhu läheb. Et ta vajab vaid tuba, korralikku ööund ning hommikul on tal kindlasti juba parem ja kui pole, siis võtab ühendust politseiga, kes aitab tal kindla peale selgusele jõuda, et kuhu edasi. 



Korraks mõtles, ta et läheb haiglasse ja räägib sama juttu, aga sai aru, et nemad ei ootaks hommikuni, vaid kutsuksid kohe kellegi, kes ta jutu üles kirjutaks ja kuna ta polnud ise veel päriselt otsustanud, millist elu, kellena ta tahab elada, siis jääks ta kindlasti õppinud ametnikule oma pooltõdede ja hämamisega vahele. Motellis olid võimalused paremad. Hommikul enne koristaja tulekut vaikselt toast minna ja jätkata eelmisel päeval loodud plaaniga. 

Ainult filmides on nii, et Ameerikas on kõik maantee ääred motelle täis tikitud. Päriselt on lihtsalt jupp tühja maad. Metsa, võsa, prügi, tanklaid. Nii et kui lõpuks midagi tekib, siis sa ei vali, vaid võtad esimese ja loodad parimat. Et hind on mõistlik, voodilinad vahetatud ja kraanist tuleb sooja vett. Patricia vajas ainult sooja vett. Et pesta ennast ja riideid. Närvid olid tal nagunii nii pingul, et kui voodis oleks olnud ka roosiõitega kaetud siidlinad, siis maganud poleks ta silmatäitki. 

Kell võis olla juba üks öösel, kui ta lõpuks eemalt üht rohelist kutsuvat silti silmas. Kell! Kella oleks ta pidanud ka sinna sillutisele jätma. See oli kingitus vanaemalt poja sünni puhul. Ilus art deco stiilis kullatud kell, mille tagaküljele oli graveeritud Alexi sünnikuupäev ja kiri "Patriciale vanaemalt". Kell oli ise juba sellevõrra haruldane, et ka graveeringuta oleks seda temaga seostatud, aga kiri muutis asja hullemaks. Spontaanselt tõstis Patricia oma vasaku randme kõrgemale ja kinnistas pilgu sihverplaadile. Klaas oli tolmune, kriibitud, aga näis, et kell töötas. Tal oli õigus, osutid näitasid 01.16. No nüüd oli tal see kell. Seda siia jätta tundus tobe. Ja osa temast ei tahtnud ka. Vanaema oli nii uhke olnud tema üle, kui Alex sündis. Oli talle öelnud, et nüüd on ta naine, kui on elu edasi andnud. Vanaema suri peagi pärast lapselapselapse sündi ja ei saanud kunagi teada, et Patriciast ei saanudki oma lapsele korralikku ema. Ega oma mehele väärilist naist. Ta oli põrunud kõige haledamal moel. Aga kell meenutas talle seda, et keegi uskus temasse. Ja ehk nüüd on tal võimalus oma elu korda saada. Puhtalt lehelt. Olla see naine ja ema, keda vanaema temas nägi. Ta oli ju veel võrdlemisi noor, kõigest 34-aastane. Saab veel lapsi saada ja neid kasvatada, neid armastada ja tunda nende armastust. Kell jääb, otsustas ta. Mõtleb mingi legendi sellele külge ja hoiab seda. Ta klõpsatas kinniti lahti ja libistas kella taskusse. Jah, ta hoiab kella alles, aga kandma seda ta ei hakka. Mitte nii kaua, kui on oht, et see võib tema plaani saboteerida. Ta oli vaadanud küll neid krimisaateid, kus kurjategijad mingi tobeda emotsionaalse pisiasja pärast uurijatele vahele jäid.

Kurjategija. Imelik, et ta ennast kriminaalidega seostas. Mis seadusi ta siis õieti rikkus? Kas on keelatud oma elu elada, tunda õnne, olla vaba? No jah, moraalselt oli see ju vale. Oma pere hüljata ja teeselda, et sind pole, kui sa tegelikult oled elu ja tervise juures, lihtsalt sa arvad, et sul on üksi parem ja neil on parem sinuta. Normaalne inimene lahutaks. Aga see pole nii lihtne. Ta tundis niigi, et on emana põrunud, kui ta lahutaks, siis saaks sellest kogu maailm teada. Nii teadis seda ainult tema. No ja Mike.

Alex. Poiss oli nii väike alles, ilmselt ta oma ema peale ei mõtle. Vähemalt ei analüüsi, kas too on hea või halb ema. See tuleb hiljem, seda teadis Patricia kindlalt. Ta ise oli ka alles täiskasvanuna aru saanud, et tema lapsepõlv ei olnud päris see, mida inimesed klassikaliselt heaks lapsepõlveks kutsuvad. Ema oli. Ta polnud vägivaldne, ta ei joonud. Ta lihtsalt oli kauge. Külm. Patriciale tundus sageli, et lausa ükskõikne. Ema tegeles oma hobidega, veinitas sõbrannadega, tõi koju erinevaid mehi. Üsna varajases nooruses sai Patricia aru, et tal on parem olla nähtamatu. Nii ei seganud ta oma ema. Ema ei öelnud küll kunagi otseselt, et tütar teda segaks või oleks tal jalus, aga tüdruk tajus seda kergendusest, mida nägi ema keha läbivat, kui ta hakkas aina rohkem aega vanaema juures veetma. Vahel, kui ema üksi olles jõi, mida ei juhtunud kuigi sageli, sest enamasti oli tal mõni naabrinaine, töökaaslane või meesterahvas seltsiks, muutus ta härdaks, kutsus tütre enda kõrvale sohvale, silitas ta maasikablonde juukseid ja rääkis, kui ilus ja hea tütar tal on ja kui uhke ta tema üle on. Neil kordadel jäi Patriciale tunne, et ema on uhke eelkõige selle üle, et tütar saab ise endaga hakkama ja tülitab ema oma muredega haruharva. Ja just selline tütar ta püüdiski olla. Ta õppis ise oma muresid lahendama ja ema pärimistele, kuidas läheb, vastas ta ikka, et hästi läheb. Ema naeratas oma nukrat naeratust ja rohkem ei küsinud. 

Vanaema küsis vahel, et mis teil seal kodus toimub, et sa pidevalt siin tolkned? Vanaema märkas ka seda, kui Patricia oma riietest välja kasvas, kui tal kuupuhastus algas, kui tal koolis mõne õpetajaga sõnelemist esines. Vanaema ka ei uurinud. Aga ta märkas ja reageeris. Muretses talle uusi riideid, väiteks, et tal sõbranna oli pakkunud, kelle lapselaps on umbes samas vanuses, aga kellele need riided on väikseks jäänud. Patricia nägi küll, et osadel nendest riietest olid hinnasildid alles küljes ja tegumoe poolest olid need ka pigem vanaema kui mõne teismelise tütarlapse maitse, aga ta ei pirtsutanud, võttis riided tänulikult vastu ja teeskles, et usub vanaema juttu, paludes sõbrannat tema poolt kingituse eest tänada. Samal viisil hoolitses vanaema ka selle eest, et neiul oleks alati piisavalt korralik varu hügieenitooteid, luisates, et ta kappe koristades oli leidnud ja et kuna tal neid enam ju vaja pole, siis oleks tobe neid hoida, aga et kui äkki Patricial on vaja, siis oleks hea ära kasutada, sest raiskamist vanaema ei seedinud. Mõlemad tegid nägu, et usuvad seda juttu, kuidas vanaema aastate viisi muudkui kappidest tampoone ja sidemeid leiab. Nii oli mõlemale parem. Üks ei tundnud, et tungib teise privaatsusse, mida too kangekaelselt hoida püüdis ja teine austas vanaema taktitunnet ning loomingulist lähenemist asju vaikselt klaarida. 

Vanaemagi heldis vahel. Aga mitte nii nagu ema. Vanaema meenutas oma nooruspõlve ja tunnistas, et põhjus, miks ta tütretütre eest nii palju hoolt kannab, tuleb tegelikult süütundest oma lapse vastu. "Ma ei olnud su emale hea ema," ütles ta siis, silmis hägune pilk aega, mida ta meenutada ei soovinud. "Ma arvan, et ma olin liiga karm ja eemalolev. Ma armastasin teda nii väga, et ma kartsin, et see armastus pimestab mind ja ma muutun tema suhtes liiga leebeks ja paljulubavaks. Seega ma valisin teise äärmuse. Olin nii karm, et ta ei julgenud kunagi ühtegi valet sammu teha ega vastu vaielda. Armastus on üks imelik loom, tead, ta võtab su üle ja sa käitud instinktide baasil. Su südames võib see armastus olla suur, soe, pehme ja imeline, aga kui see lõpuks su seest välja tuleb, siis võib see olla vihane, ärrituv, kuri ja karm." "Aga miks?" küsis Patricia. "Sest sa kardad. Koos armastusega tuleb ka hirm oma kallimast ilma jääda. Ja see hirm muudabki armastuse nägu. Alles hiljem saad sa aru, et poleks vaja olnud. Aga siis on juba liiga hilja." 

Liiga hilja Patricia ema jaoks, aga õnneks mitte liiga hilja Patricia jaoks. Vanaema oli oma lapselapsele see ema, kes ta oleks pidanud olema oma tütrele. Paraku sellest ei piisanud. Muidugi armastas Patricia oma vanaema, aga ta igatses siiski oma ema helluse järele. Miski ei asenda emaarmastust. Lapsed, kes kasvavad ilma selleta jäävad terve elu otsima aseainet sellele mujalt. Patricia oli noorena otsustanud, et kui tema kunagi emaks saab, siis armastab ta oma lapsi nii, nagu oleks soovinud olla armastatud, nii nagu armastas teda memm. 

Sellist võimalust talle ei avanenud. Ja kui ta lõpuks, Mike'i pealekäimisel, oli otsustanud "kellegagi rääkida", sai ta aru, et tema suutmatus armastada oma last, oli lapsepõlve jäänuk. Instinktiivselt käitus ta oma lapsega tõrjuvalt ja eemalolevalt, kuigi armastus poja vastu võttis tal vahel silmanägemise ära. Just nii nagu vanaema oli öelnud. Armastus on üks imelik loom. 

Kell jääb. 

Patricia jõudis motelli parklasse ja uuris turvakaamerate olemasolu. Ta polnud päris kindel, millised need olla võiks, aga arvestas igaks juhuks, et need on. Seetõttu tuuseldas ta ennast. Võttis jalast ühe kinga ja murdis selle kontsa, silus juuksed kõrvade taha, et need ei meenutakse tema ilusaid lopsakat soengut, mida ta muidu kandis, võttis maast kivi ja hõõrus sellega nägu ja käsi, et veidi verd näidata, punnitas silmist natuke pisaraid ja ninast tatti - ta pidi ju maksimaalselt armetu välja nägema. Ta hakkas komberdama juba eemalt, eeldades, et kaamerad on ja lindistavad, praegu ei saanud hooletust endale lubada. Longates üht jalga ja hoides kätega enda ümbert kinni, nagu ta oli Manhattenilt põgenedes üht naist tegemas näinud, liikus ta motelli registratuuri poole. Kaamerad siiski vist olid, sest tal jäi välisukseni veel mõned meetrid, kui uks lahti paiskus ja ööadministraator prouatades tema poole tormas. "Proua, kas teiega on kõik korras? Proua? Kas te olete viga saanud? Kas ma kutsun kedagi, proua?" Ta oli alati seda prouatamist vihanud. Võlts meelitus, mis sisus midagi ei tähendanud. Inimestele meeldis prouat ette ja taha toppida, iseäranis siis, kui nad tegelikult sind solvama hakkasid. Aga kuna see oli näiliselt viisakalt presenteeritud, siis ei saanud ju sa nende silmakirjalikkust neile enam ette heita, muidu oleksid ise küüniline ja kibestunud näinud. Ometi üllatus ta ise, kui kähiseva häälega filmidiivalikult vastas: "Proua oli minu ema! Mina olen preili!" 

Administraator aitas ta sisse plasttoolile istuma ja ulatas talle papptopsist leiget imeliku maitsega vett. Vinniline, rasvaste juustega noormees värises teda vaadates ja ei teadnud kuhu oma pilku pista, jäsemetest rääkimata. Ta lihtsalt vaatas eemalt ja vappus, juskui oleks tema just mõne katastroofi üle elanud, mitte Patricia. Seda, kas ta tegelikult vinniline ja pesemata peaga oli, seda Patricia ei märganud. Ta eeldas. Kui seal oleks olnud kasvõi Brad Pitt, siis teda see ei huvitanud. Tal jooksid mõtted ainult selles suunas, et kuidas ennast mugavalt sisse sättida, nii et võimalikult vähe küsimusi esitataks ja ta saaks ühe voodiga toa, kus ennast puhtaks saada, et järgmisel päeval mõni rekkajuht talle halastaks ja küüti pakuks. 

Noormees läks lõpuks oma laua taha ja hakkas telefoninumbrit valima. Patricia vaatas teda tuimalt, pea ühele küljele viltu, suutmata midagi teha. Jäine hirm oli teda vallanud. Ta kuulis läbi udu, kuidas poiss politseiga rääkis, seletades midagi prouast, kes on just tema motelli jõudnud ja kes kindlasti abi vajab. Ta vastas operaatori küsimustele kord "jah", siis "ei" aga põhiliselt "ei tea". Kui ta oma igavikuna tunduva telefonikõne lõpetas, vaatas ta haletsedes Patriciat, võttis seina pealt ühe võtme ja tuli laua tagant Patricia ette. "Proua, tulge palun minuga, leiame teile voodi, kus te saate puhata täna öösel. New Yorgis juhtus täna õnnetus ja politsei on sellega hõivatud, neil pole praegu kedagi siia saata. Jõuavad kohale järgmisel päeval. Teie puhake seni siin ja vaatame homme, kuidas saame teid aidata."

Patricia lasi noormehel enda ümbert kinni võtta ja motellitoa poole talutada. Kui nad lõpuks ühe ukse ette seisma jäid ja administraator ukse avas ning naise oma haardest vabastas, tundus talle silmanurgast, et nägi naise näos võidurõõmsat naeratust. 

*Vabandust, ma saan aru, et ma rikun reegleid, kasutan esimest pealkirja loo teise peatükina ja pealegi jäin oma "töö esitamisega" miljon aastat hiljaks. Ja see on täiesti okei, kui mind seetõttu diskvalifitseeritakse, aga mul oli nii tore seda esimest lugu kirjutada, et teine tuli kohe otsa ja kuna see oli ainuke pealkiri, mis saadaval oli, siis ma mugandasin. Palun kergemat karistust. 🙏 Aga kui nii ei tohi, siis ma võtan hästägid maha ja teen mingit oma asja. Aga ausalt, see pole sellepärast, et ma hirmsasti tahan eriline olla või midagi, lihtsalt ma olen pika taibuga. 

Kommentaarid

  1. Eiei, ei mingit diskvalifitseerimist, tegu on stiihilise kirjutamisanarhiaga ja nii lahe, et see on kuidagi...ei oskagi öelda... plahvatanud oleks vist õige sõna!
    Aitäh!
    (ja ma süvenen sellesse loose tiba hiljem, praegu oleks peaaegu nutma hakanud "Koos armastusega tuleb ka hirm oma kallimast ilma jääda. Ja see hirm muudabki armastuse nägu" peale.)

    VastaKustuta
  2. Sa oledki Eriline ja õigusega :) Hea lugu ja mul on hea meel, et kirjutasid, sest eelmise lõpp jäi ju kripeldama...:)

    VastaKustuta
  3. Sündmustik on põnev, loo ülesehitus loogiline, jutustamisviis ladus. Ilmselgelt osa pikemast raamatust ;)
    Kehvast raamatust loed jupi ja edasisi sündmusi uurida ei taha, ei kisu kaasa. Selle loo järge ootan innukalt.

    VastaKustuta

Postita kommentaar