#jutujaht: Sinna on maad kaksteist miili

Ühekorraga oli kõik hall. Tuhk, kiviklibu, toss, sudu. Õhus lendlesid paberid, kõrvad kumisesid, midagi sadas pidevalt alla või siis alt üles, tema peale, tema sisse. Ja selle segaduse sees oli ta ühekorraga täiesti ärkvel ja absoluutselt selge. See oligi tema võimalus! Võimalus, mida ta oli oodanud aastaid. Võimalus põgeneda, kaduda maa pealt ja alustada kusagil uuesti. Kuigi kõik oli toimunud nii äkitselt, siis sai ta aru, et see jama siin kestab veel pikalt ja segaduse sees ikka juhtub, et inimesed kaovad. Teadmata. Kuhugi. Jääb alles ainult kahtlus, aga mitte tõend. Ja seda tal just vaja oligi. 


Patricia ei olnud tegelikult ilus naine. Ta ise ei arvanud endast midagi. Selline nägu, mis meelde ei jää. Aga meelde jäi ta inimestele ometi. Midagi temas oli, mis inimesi tõmbas. Oli omal ajal tõmmanud ka Mike'i. Naise meelest oli mees kõige kaunim olend, keda ta kunagi kohanud oli. Ilus nii seest kui väljast. Sügavad sinised silmad, mis sind vaadates tekitasid tunde, justkui oleks sa ainus inimene maal, kõik muu kadus. Nendesse silmadesse oligi ta armunud. Kiiresti ja põhjalikult. Ülejäänu tuli naturaalselt. Tuli flirt, tuli tõmme, tuli suudlus ja teadagi mis. Kõik toimus kiiresti aga loomulikult, sunduseta. Patricia lasi sel end kaasa tõmmata ja nautis seda tunnet. Adus küll, et roosad prillid, aga ta ei hoolinud. Küll hiljem siis muretseb ülejäänu pärast. Milleks hakata kohe halvimat eeldama? Äkki seekord tal siiski vedas, pidi ju lõpuks vedama ka, kaua võis mitte vedada? 

Ettepanek abielluda tuli kiiresti, pärast kaht tutvumiskuud. Neli kuud hiljem olid nad juba abielus ja ei läinud kaua, kui Patricia ühel hommikul kahe sinise triibuga tõtt vaatas. Nüüd oli ta küll veendunud, et tal oli vedanud. Kõik oli parem, kui ta iial oli julgenud unistada. Asjad laabusid justkui iseenesest, minimaalset pingutust nõudes. 

Poisike sündis ühel käredal veebruarikuu hommikul Minnesota väikelinna kohalikus haiglas kolmandal korrusel palatis number 309. Sünnitus oli raske, kestes kokku 18 tundi. Patricia oli omadega täiesti läbi, ta valutas üleni. Mike oli tema kõrval, toetav, lahke, abivalmis. Nii nagu ta alati oli olnud. Aga tita ei tahtnud sündida. Üks komplikatsioon ajas taga teist. Lõpuks ei jäänud arstidel muud üle, kui sooritada erakorraline keisrilõige. 

Tagantjärele analüüsides arvas Patricia, et sellest kõik algaski. Tunne, et ta pole päriselt ema. Et ta ei saa hakkama maailma kõige loomulikuma asjaga. Millegiga, millega naised olid aastatuhandeid ilusti toime tulnud. Ilma tänapäevase meditsiini abita ja tema ei saanud isegi nii hakkama. Pärast operatsiooni tekkisid tal tüsistused ja ta jäeti jälgimisele. Mike läks nende vastsündinuga koju. Alguses nad arutasid, et ehk on beebil emaga siiski parem, kuid arstid ütlesid, et kuna Patricial piima veel ei olnud ja ta ei saanud endadagi õieti hakkama, siis on kõigil parem, kui poiss ja isa lähevad koju. Kokku lamas Patricia haiglavoodis kümme päeva. Kümme päeva puhast agooniat. Arstid sehkendasid ta ümber ööpäeva ringselt, uurides kas tal on ikka mugav ja kas ta vajab uut valuvaigistavat süsti. Jah, ta vajas tuimestit. Aga mitte sellepärast, et ta keha oleks olnud valudes, kuigi seda see kahtlemata oli, vaid valu, mis halvas teda pojast eemaloleku ja enda ebaõnnestumise tõttu oli kordades hullem, kui füüsiline paine. 

Patricia nuttis kogu aeg. Arstid ütlesid, et see kõik on loomulik ja normaalne, hormoonid, ütlesid nad selle kohta. Keha on läbi teinud suure muutuse, alguses ongi natuke hell ja iga tunne võimsam. Aga asi polnud selles. Patricia teadis paremini. Tema keha polnud ju kõike seda läbi teinud. Tema keha ei saanud hakkama. Masendus ei olnud füüsiline ega keemiline, vaid emotsionaalne. 

Mike käis teda iga päev mitu korda haiglas vaatamas. Koos beebiga. Nad püüdsid teda harjutada Patricia rinnaga, kuhu kolmandal päeva lõpuks ka veidi piima oli tekkinud, aga poiss ei tahtnud. Ta pööras oma näo eemale ja nuttis. Mike võttis ta Patricia käest oma sülle ning poisike rahunes kohe, kui Mike talle lutipudelist rinnapiimasegu pakkus. Nädala lõpuks hakkas Patricia neid külaskäike pelgama. Hea meelega oleks ta öelnud, et ärge parem tulge. Ta kaalus koguni seda, et räägiks oma raviarstiga või palatiõega, et need ütleksid Mikeile, et ta on liiga nõrk, et külastajaid vastu võtta. Ainult hirm, et teda mõistetakse selle eest hukka, et ta oma peret näha ei soovi, takistas teda. 

Koju jõudes ei läinud asjad paremaks. Patricia oli ikka veel väga nõrk ja Mike jätkas seda, millega oli juba harjuda jõudnud. Kõrvalt vaadates tundus see Patriciale nii kerge ja tore. Kuidas Mike mähkmeid vahetas, kuidas ta lutipudeli sisu temperatuuri kontrollis, kuidas ta lapsukest vannitas. Mike püüdis kõigesse sellesse jõudumööda ka Patriciat kaasata, aga titt hakkas iga kord lohutamatult nutma, kui Patricia teda süles hoidis, nii et lõpuks oli kõigil parem, kui Patricia eemale hoidis. 

Kui beebi, kellele nad olid lõpuks otsustanud Alexiks nimetada, kolmekuuseks sai, läks Patricia tagasi tööle. Raseduse ajal olid nad küll kokku leppinud, et Patricia jääb lapsega koju, sest nii ju emad teevad, aga arvestades seda, kuidas asjad lõpuks kujunesid, näis mõistlikum sellest plaanist loobuda ja rollid ümber mängida. Sugulastele ja sõpradele tegid nad nalja, et nad on äärmiselt feministliku ja soovõrdse tuleviku kujundajad, ning arvestades, et Patricia palk statistikaametis oli kõrgem, kui Mike'il autoremonditöökojas, siis on nii lihtsalt mõistlikum ja parem. Kumbki neist ei tahtnud, et keegi aimaks, mis kodus tegelikult toimus. Patricia nuttis ikka veel iga päev ja Mike hakkas väsima sellest, et peab lisaks vastsündinuga tegelemisele lohutama ka oma ebaratsionaalselt emotsionaalset kaasat. Kuigi Mike ei öelnud seda, tajus Patricia, et Mike mõtleb sama, mida ta isegi, et ta pole üks õige ema.

Töö viis Patricia mõtted kodustest pingetest eemale. Seal tundis ta end taas vajaliku ja olulisena. Inimesena, kes teadis, mida ta teeb ja kelle poole pöördutakse murede lahendamiseks. Tema päevad töö juures venisid, mitte alati seetõttu, et tööd oleks nii palju olnud, või tähtajad pressiksid peale, vaid ta vältis koju naasmist. Kodus ootasid teda kaks meest, keda ta üle kõige jumaldas, aga kes kumbki omal moel vaatas teda iga mööduva päevaga aina hukkamõistvama pilguga. Ja kuna see pilk oli tema enda sisetunde peegeldus, siis oli parem, seda mitte näha, sest siis sai teeselda, et seda pole olemas.

Umbes sel ajal, kui nad tähistasid Alexi esimest sünnipäeva, hakkas Patricia fantaseerima sellest, et ta kaob. Töö juures oli ta teinud statistikat sellest, kuidas igal aastal kaob Ameerikas sadu inimesi, keda kunagi ei leita. Inimene on, tal on elu, pere, töö, unistused, tulevikuplaanid ja ühel hetkel teda enam ei ole, justkui oleks ta Maa pealt alla kukkunud ja musta auku komistanud. See muutus talle kinnisideeks. Ta süvenes kadumisjuhtumitesse, uuris kogu infot, mida nende kohta saada oli, mida polnud kuigi palju. Arusaadavatel põhjustel. Ja ta hakkas mõtlema sellest, kuidas tal oleks võimalik jätta Mike koos pojaga ja ise lihtsalt nullist alustada. See oli ilus magus soovunelm, mis aitas tal mõistust säilitada, või nii ta endale kinnitas. Unistuseks see jäigi. Ta oli liiga suur argpüks, et seda plaani päriselt ellu viia. 

Selle asemel võttis ta endale töö juures noore armukese, kes ta mõtteid pere juurest eemale viis. Ja kui mõni aasta hiljem Mike talle ühe Alexi õpetajaga vahele jäi, oli tal ka sellest ükskõik. Kõik inimesed ju väärivad, et neid armastataks. Tore, et Mike kellegi leidis, kes täidaks tühimikku, mille Patricia eemalolek, nii füüsiliselt kui hingeliselt, sinna tekitanud oli. 

Alex oli tol sügisel kolmandasse klassi läinud. Täitsa suur poiss juba. Oma isa väike koopia. Samasugused imelised sinised silmad, vaevuaimatavad põselohud naeratades. Mike tegeles poja kooliasjadega, nii nagu ta oli tegelenud kõige muuga. Ja Patricia sõitis septembri alguses New Yorki konverentsile. Ei, see polnud otseselt vajalik, aga see oli võimalus kodust eemale saada. 

Tol hommikul oli ta ärganud varem. Uni oli läinud ja ta mõtles, et läheb ning tuulutab end enne kui igavasse loengusse kopitama suundub. New York oli talle alati meeldinud. Teda, kui väikelinna tüdrukut, ei hirmutanud rahvamassid ja liiklus üldsegi nii, nagu oleks võinud eeldada. Anonüümsus, mis linnas valitses, köitis teda, kinkis enneolematu vabadusetunde. "Siia võiks ennast iga kell ära kaotada!" mõtles ta. Patricia ostis kioskist kaasa kohvi ja jalutas mööda Manhattenit. Inimesed kiirustasid temast mööda, keegi ei vaadanud talle otsa, lihtsalt temast läbi, nagu ta oleks õhk. 

Seda, kuidas esimene lennuk Kaksiktorni riivas, ta ise ei näinud. Kuulis ainult ohkeid ja kriiskeid. Esialgu ei saanud ta arugi, et mingi katastroof oleks juhtunud. Suur linn, ikka on rohkem hääli, ega ei jõua kõike märgata ja tõsiselt võtta. Ta rüüpas oma lahjavõitu kohvi edasi ning lonkis mööda tänavaid, imestades aegajalt, et linna oleks justkui mingi vaip katnud. Mingi kummaline aegluubis sudu võttis üle kõik inimesed, kogu liikumise. Teist lennukit ta juba nägi. Ja tardus. Istus lihtsalt tänavale maha oma kohvijoogiga, mis oli ammu juba jahtunud ja lihtsalt vaatas, kuidas inimesed jooksevad, kukuvad, komistavad, kuidas saabuvad tuletõrje ja politseiautod. Ta tõstis pilgu üles taevasse. Oli olnud nii ilus sügisene päev. Soe ja päikesline. Nüüd ei olnud seda tunda ega näha. Taevas oli ühtlaselt tumehall. 

Kui tornid kokku kukkusid, lõi kõik selgeks. See oli tema võimalus! Võimalus kaduda maamunalt. Kõik ju teadsid, et ta on New Yorgis sellel konverentsil. Ta võib oma rahakoti koos dokumentidega siiasamasse sillutisele poetada, sularaha kaasa võtta, üle Brooklyni silla linnast välja kõndida ja kaduda. Kaugel see linnapiir siit ikka olla saab? Kaksteist miili? Sokutada end mõne rekka peale ja alustada kusagil uuesti. 

Ta tõusis püsti, rapsis riided tolmust, tuhast, kivikestest puhtamaks, libistas rahakoti maha, pärast seda, kui oli sealt kolmsada dollarit rinnahoidja vahele pistnud. Samasse jättis ta ka oma mobiiltelefoni. Ja läks. Kõndis nii kiiresti, kui sai. Aegajalt komistades ja koperdades. Korrutades nagu mantrat: "sinna on maad kaksteist miili, sinna on maad kaksteist miili."



Kommentaarid

  1. Nii kurb lugu :( Loodetavasti oli uus algus mujal õnnelikum. Ma loodan, et järgmine teema võimaldab jätkata ..:)

    VastaKustuta
  2. Kurb, aga peategelase jaks mitte lõplik.
    Aga inimesed, räägitakse, komistavad oma valikute otsa uuesti ja uuesti.
    Ka siis kui need justkui polegi nende valikud.
    Mõnusalt loetav, voolav tekst.

    VastaKustuta
  3. Päris karm lugu... ja huvitavalt kirjutatud. Loeks kohe edasi ;)

    VastaKustuta

Postita kommentaar