#Jutujaht: Kuidas suhelda keeruliste inimestega

Peatükk. Viies

Tänupühade ajal rääkisid ikka veel kõik sellest. Ei möödunud päevagi, kui mõni pere poleks oma kurblooga uudistesaates esinenud. Loomulikult olid kõik need kadunud ja hukkunud maailma kõige paremad emad ja isad. Aktiivsed kogukonnaliikmed ja maailmaparandusaktivistid. Mitte ühtegi vägivaldset joodikut ega luuserit see õnnetus endale ei nõudnud. Ainult inglid said oma Taevase Isa juurde võetud. Klassika. Surnutest halba ei räägita. Patriciale meenus Ricki öeldud lause: isegi maailma kõige halvem ema oli parim ema oma lapsele. Kas ikka oli? Mõni inimene muutus heaks alles pärast seda, kui ta enam teiste inimeste elusid rikkuda ei saanud. Siis meenusid kõigile need tema suured heateod, mida ta elu ajal teinud oli ja kogu tema isiksus sai rüütatut uue õilsa kuuega, mis varjutas kõik inetused, alatused ja isekuse. Surm tegi kõik asjad paremaks. Õieti, kõik inimesed. Head inimesed olid pärast surma veelgi paremad, aga need, kes eluajal millegi positiivsega silma ei torganud, olid pärast surma ikkagi üllad ja suurepärased.



Huvitav, mõtles Patricia, kas Mike mõtleb nüüd sama moodi? Et Patricia oli hea naine ja hea ema? Kas nad esinevad ka kusagil kohalikus telekanalis ja räägivad temast ilustatud lugusid, rõhutades tema häid omadusi ning hoides teiste kohal suu kinni? Kas see on osa leinaprotsessist? Et sul on vaja õigustada seda tühjust mis jääb, toonitades kadunu väärtust, sest muidu oleks kaotusvalu põhjendamatu? Mida sa ikka taga igatsed seda, kes sind halvasti kohtles? Aga kui oli hea inimene, siis võib.

Mitte, et Patricia end eriliselt halvaks inimeseks oleks pidanud. Igas inimeses on nii head kui seda teist. Sõltub vaatenurgast ja taustainfost. Millega sa võrdled. Oma tööl oli Patricia kindlasti parem, kui kodus. Aga tööl oli ta ainult sellepärast parem, et kodus tema pingutust ei märgatud. Ja kui ei märgatud, siis kadus ka motivatsioon edasi punnitada. Kaua sa ikka jaksad tennisereketiga kaevust vett ammutada, ühel hetkel sa loobud. Loobud mitte selletõttu, et sul vett enam vaja poleks, loobud kurnatusest. Ja kui keegi sulle siis selle reketi asemel hoopis pudelivett ulatab, siis sa võtad vastu. Sest vett on vaja, selle päritolu ei oma nii suurt tähtsust. Inimene on selles osas väga kohanemisvõimeline.

Patricia oli lõpuks koos Eriniga linna sõitnud. Tal oli ju uusi dokumente vaja. Temast sai Sarah Morgan. Piisavalt tavapärane, et mitte meelde jääda, samas piisavalt eriline, et mitte kahtlusi äratada. Ta rääkis kohalikus politseijaoskonnas loo sellest, kuidas oli kõrval osariigist öösel oma mehe rusika alt põgenenud, seljas vaid riided, mis tal tol hetkel seljas ja kiiruga kaasahaaratud peotäis dollareid. Ta valetas end paar aastat nooremaks, aga sünnikuupäeva jättis samaks, kartes, et võib nõrkushetkel unustada, mis ta uus sünnipäev on ja ennast sisse rääkida. Näis et pensionipõlve igatsev šerif oli selliseid lugusid ennegi kuulnud ja teda need väga ei üllatanud. Küsis ainult, et kas naine soovib oma mehe vastu avaldust teha, aga kui Patricia selle peale pead raputas, toksis mees oma paksude sardellikujulise nimetissõrmega ükshaaval tähed andmebaasi ja väljastas ajutised dokumendid. Rõhutades, et need tuleb siiski mingil hetkel päris dokumentide vastu välja vahetada ja selleks on naisel vaja oma sünnitunnistust või mingit muud originaalset isikutunnistust. Informatsiooni edastamine interneti teel oli kanda kinnitamas, aga suur osa isikuandmeid polnud veel andmebaasidesse sisestatud ja oli kindlam, kui inimesed oma dokumente hoidsid. Patricia tänas politseiniku ja lubas, et tegeleb sellega nii pea kui võimalik.

Mõnel õhtul oma tagasihoidlikus toas und oodates, mõtles Patricia sellele, kui lihtne kõik oli olnud. Natuke liiga lihtne. Kas see oligi lihtne, või tal vedas, et riik oli muidu šokis ja see halvas inimeste muud tähelepanuvõimed? Kui sul on kuul jalas, siis hambavalu tundub selle kõrval tühine. Ja Ameerika oli saanud lasu unearterisse. Kaua see kesta ei saanud. Varem või hiljem inimesed toibuvad halvatusest ja elu läheb edasi. Inimene harjub kõigega. Ka kõige suurema kaotusega. Siis hakkavad nad uuesti märkama asju, mille suhtes vahepeal pimedad olid.

Näiteks seda keisrilõikearmi, mis jooksis Patricia kõhu peal. Kuna too oli kiirkorras tehtud, siis ei vaevunud keegi esteetikale mõtlemast. Nii see suur tume arm pikuti üle naise kõhu turritas. Erin oli seda märganud, kui nad koos Patriciale uusi riideid ostmas käisid. Patricia oli just riietuskabiinis üht pluusi üle pea venitamas, kui Erin ette teatamata sisse astus, et talle veel mõned leiud proovimiseks ulatada. Naise pilk peatus korraks armil, siis Patricial, ulatas talle hilbud ja taganes kabiinist sõnagi lausumata. Oli lootus, et naine ei saanud aru, mida ta nägi, aga isegi siis oli see vaid aja küsimus, millal ta tahab teada. Ja kui Patricia talle tõde tunnistab, tulevad teised küsimused. Kus on laps? Kui mees oli vägivaldne, miks siis Patricia põgenedes oma lapse tema juurde jättis?

Mõistagi võiks Patricia luuletada, et laps suri. Ta saaks seda veenvalt esitada, meenutades, millist valu koges, kui ta oli sunnitud enda ja Ricki armuviljast loobuma. Tagantjärele mõtles ta, et kui rumal ta olla võis. Kuna suhe Rickiga ei tähendanud talle mitte midagi, siis ei mõelnud ta kordagi sellele, et sellel afääril võivad olla ka tagajärjed. Kui ta siis üks hetk kahtlustama hakkas, et tema kehv enesetunne, pidev väsimus ja tundlikud rinnad võivad olla raseduse sümptomiks, valdasid teda emotsioonide-vikerkaare kõik varjundid. Ta oli elevil, sest ta tahtis ju teist võimalust olla ema; ta oli ärevil, sest kuidas selgitada Mike’ile et ta rase on, kui nad polnud kuude kaupa üksteist korralikult emmanudki, muust rääkimata; ta oli vihane, et selline asi juhtus; pettunud, et see on Ricki laps, mitte Mike’i oma. Ja kõige selle keskel oli ta sulnilt õnnelik. Universum oli andnud talle teise võimaluse olla hea ema. Nüüd ta teab paremini, kuidas vältida kõiki esimese sünnitusega kaasnevaid komplikatsioone, ta laseb endale kohe planeeritud keisri broneerida ja neelab kõik muud emotsioonid, mis sellega kaasa tahavad tulla, eos alla. Kuid näis, et sellist plaani Universumil Particiale siiski varuks ei olnud. Oli üks teine plaan. Nimelt taheti teda heade töötulemuste eest osakonnajuhiks edutada. Miski, mille nimel ta oli viimased kümme aastat töötanud. Ta teadis, et ta väärib seda ja on selleks tööks piisavalt kogemusi omandanud. Kui ta praegu lapse saaks, siis peaks ta sellest võimalusest taganema. Keegi ei hakka talle kohta hoidma, kuni ta kodus titega emadusrõõme naudib. Ja kui ta oleks ka uue beebi Mike hoolde jätnud, nii nagu Alexi, siis poleks see talle ju uus võimalus asju teisiti teha vaid sama stsenaariumi duubel. Kui see kõik talle raskelt peale vajus, sai ta aru, mida tegema peab. Ta pani endale naaberlinna naistekliinikus aja kirja ja lasi selle asja korda ajada. Mikeile ütles ta, et läheb töökaaslastega Vegasesse tüdrukuteõhtut veetma ja ärgu too teda nüüd paar päeva tülitagu. Mitte, et Mike’il oleks olnud komme teda tülitada, aga nii oli normaalne öelda. Mike siis naeratas õpitult ja manitses, et Patricia ei teeks Vegases midagi, mida Mike ei teeks. Patricia pilgutas vallatult silma ja vastas, et see, mis juhtub Vegases, see jääb Vegasesse. See, mis juhtus Arlingtonis, jäi Arlingtoni. Kui Patricia paar päeva hiljem koju naastes veidi uimane ja haiglane näis, aasis Mike teda kokteilidega liialdamise pärast. Patricia naeratas nõrgalt vastu ja kinnitas, et mees tunneb teda nii hästi, just selles asi ongi. Seda, kui halvasti naine ennast juhtunu tõttu tundma hakkas, ei osanud ta ette näha. Korraga oli terve linn lapseootel ja värskeid emasid täis. Nagu Boeing 747 oleks üle nende linnakese lennates kurekoloonia puurist vabaks lasknud. Eks me ikka märkame seda, millest ise puudust tunneme. Ja sellest oma sündimata lapsest tundis Patricia tohutult puudust. Imestades, et kuidas saab igatseda midagi, mida sul kunagi olnud pole. Aga see oli vist rohkem versioon temast, kui ideaalsest emast, mida ta taga igatses, mitte konkreetselt lapsest, kes oleks ta emaks teinud. Ta surus tookord need emotsioonid nii sügavale enda sisse kui kannatas ja kordas endale, et see kõik oli seda väärt. Nüüd saaks ta need tunded enda seest välja lasta ja avalikult leinata last, keda ta kunagi ei saanud, leinata ka ennast selle lapse emana. Kuid ta oleks eelistanud, et ei peaks seda tegema. Mälestus sellest lapsest oli talle omamoodi pühaks saanud ja talle tundus alatu seda mälestust hauaröövlina laastama asuda.

Varem või hiljem hakkavad inimesed nagunii küsimusi esitama. Kus oli tema, kui Kaksiktornid kokku kukkusid. Seda küsimust oli ta kuulnud klientide poolt omavahelistes vestlustes esitamas. Päev, kui sündis uus ilm, kus olid sina, kui see ilmavalgust nägi? Patricia oli kuulnud oma sõbrannade ja kolleegide sünnituslugusid. Vahet pole, kas naisel oli üks laps või tosin, iga sünnilugu oli mälestus omaette ja kui mõnel koosviibimisel üks ema jutuotsa lahti tegi, siis tulid ülejäänud oma lugudega kaasa. Sama fenomen näis vallanduvat ka Kaksiktornide katastroof. Kus keegi parasjagu oli, mida sõi, kellega telefoni teel rääkis, millal uudist nägi, mis tal tol päeval seljas oli ja kellele esimesena helistas, et uudist jagada. Need lood ühendasid rahvast. Oldi kogetud midagi sama, kuigi erineval moel, aga siiski sarnaselt. Samamoodi, nagu sünnituslood. Minu valu on sinu valu ja jagatud valu on pool valu. Ega sa muidu ei saagi rahvana aru, et kuulud samasse ühiskonda, kui sul pole mõnd jagatud katastroofi. No ja viimasest Ühendriike siduvast katastroofist oli juba aega möödas. Noorem põlvkond ei pidanud seda enda katastroofiks, see kuulus nende vanemate põlvkonnale. See uus aga ühendas nii vanemaid kui noori, vaeseid kui rikkaid, musti ja valgeid. Katastroofid ühendavad rohkem, kui miski muu. Teistel sündmustel on reeglina ikka ühed teiste vastu, aga õnnetuste puhul on kõik kaotajad. Surm muudab kõik asjad paremaks.

Tänupühad on Ameerikas suurem püha, kui jõulud. See on miski, mis on omane vaid Ameerikas sündinud ameeriklastele. Sel aastal tulid tänupühad paljudele peredele teisiti. Üle kogu riigi istuvad ühise õhtusöögilaua taha perekonnad, kes ei saa enam kunagi terveks. Mille eest nad sel aastal tänulikkust väljendavad? Mille eest on tänulik tema pere, mõtles Patricia klientidele praemuna ja peekonit serveerides. Kas nad on juba mälestusteenistuse tema eest korraldanud, või loodavad veel, et ta välja ilmub? Kas tema dokumendid ja telefon leiti või mattus see nii sügava tolmukihi alla, et tänavakoristus autod selle enda sisse imesid ja nii ei jäänud temast New Yorki märkigi maha? Mõned korrad oli ta koju helistanud. Nõrkushetkeil, kui igatus Mike hääle järele kõik ettevaatusabinõud tähtsusetuks muutis. Ainult kord õnnestus tal Mike kodust kätte saada, teistel kordadel kuulis ta vaid enda häält automaatvastajas. Kus käis Mike nendel õhtutel, kui ta kodus ei olnud? Kas käis otsimas oma naist? Või sai kokku oma silmarõõmuga?

Mehed ei ole oma afääre sõlmides kunagi nii hoolsad, kui naised. Selles oli Patricia veendunud. Rickiga olid nad igas kuus paar-kolm korda kohtunud ja Mike isegi ei kahtlustanud midagi. Patricia oli olnud ettevaatlik. Kaua Mike’i suhe kestis, seda ta täpselt öelda ei osanud, aga ilmselt mitte pikalt, enne kui mees talle vahele jäi. Iseasi, kas Mike niiväga püüdiski seda asjaolu abikaasa eest varjata. Naine oli kaalunud ka seda varianti, et Mike meelega polnud varjamisele erilist rõhku pannud. Ehk ta lootis, et naine ei anna andeks ja lõpetab abielu, et ta saaks siis teise naisega kokku kolida. Aga Patricia ei kavatsenudki lahutada. See, et neil omavahel ammu juba normaalseid abikaasade vahelisi suhteid polnud, ei muutnud tema meelest midagi. Talle oli oluline olla mehe naine, abielus. See oli staatuse küsimus. Oma ema pealt oli ta näinud, mida lahutus naisele tähendas ja ta ei kavatsenud seda üle elada. Lahutades langes naise staatus ühiskonnas vallalise omast madalamale. Vallaline võis olla ise sellise elu valinud, aga lahutus tähendas ebaõnnestumist. Sa olid proovinud ja põrunud. Kui sa ei saanud sellega hakkama, siis millega sa veel mööda paned? Kas sind saab üldse usaldada? Naisel oli üks ülesanne, või olgu, kaks: hoida oma mees kodus õnnelik ja olla hea ema oma lastele. Kui sa polnud üht või teist, siis polnud sa kas ülesandest aru saanud, või mis veel hullem, aru saanud, aga mitte täitnud. Ei teagi, kumb hullem oli. Seda, et Patricia mingi musterema pole, see oli niigi teada. Kuigi nad Mike’iga koduseid asju kiivalt enda teada hoidsid, siis asjaolu, et Patricia tööl käis ja kodus oma lapsega ei olnud, oli juba piisav, et kõik teaksid, mis sorti ema ta on. Aga ta oli vähemalt abielus. Nii jäi talle vähemalt see. See, et abielu polnud õnnelik ja mõlemad üksteist petsid, see polnud tähtis. Palju neid tõeliselt õnnelike abielusid ikka oli? Õnnelikud abielud olid inimestel klantsajakirja kaanel ja armastusromaanides. Kõik teised abielud olid õnnetud, igaüks ise moel. Eemalt ainult paistsid õnnelikud, aga korgi üks lisa vein reede õhtul lahti ja kõik need õnnelikud abielud on ühekorraga üks kannatuste jada. Kui õnnetuse põhjuseks ei ole kaasad, siis on probleemid rahadega; kui pole küsimus rahas, on mure lastega, kas neid on liiga palju või liiga vähe või ei oska nad õigesti käituda; kui lastega on hästi, siis on ilmtingimata jamad ämmaga ja kui ämmaga ka saadakse läbi, siis on alati võimalus, et su mees jääb varem või hiljem oma tennisepartneriga hullates vahele, kui sa pühapäevaselt missalt peavalu tõttu pisut varem koju tagasi jõudsid. Patricia oli tänulik, et Mike’il oli tema vastu vähemalt nii palju austust, et oma lehtsaba nende ühisesse koju ei toonud, vaid mehe autos randevuutasid. Nii Mike vahele jäigi, et ühel hommikul tööle kiirustades Patricia sedaan ei startinud ja mees laenas talle oma maasturit, kingitus abikaasalt. Istet enda järgi paika sättides sattus naise sõrmede vahele kasutatud preservatiiv. Miks see seal oli ja polnud ära visatud, seda võis Patricia ainult aimata. Osa temast kahtlustas, et see võis olla ka meelega talle leidmiseks jäetud, kuigi naine haruharva mehe autot laenas, aga seda, mida süütundes vaevlev emotsionaalne inimene alateadlikult teha otsustab, seda on keeruline ka õppinud psühholoogidel ennustada, saati siis ühel numbreid inimestele eelistaval analüütikul.

Seda, et Patricia kadumine Mike’i suhtele hoogu juurde annab, arvas naine ometi. Isegi kui see neil mingi tõsine asi ei olnud, siis õnnetus ühendab. Mees vajab lohutust ja kui mehel poleks enne afääri olnud, siis värske lesk, on väikelinna naistele nagu mesi kärbestele. Mike oli lisaks sellele, et ta oli vaba, ka hea partii. Ta oli nägus, heade kommetega ja oma pojale hea isa. Peavõit. Väike trauma kadunud naise näol, oli veel kirsiks suurepärasel, tummisel ja tihkel šokolaaditordil.

Kohvi serveerimine, mille maitse oli pärast Patricia palkamist mõnevõrra paranenud, oli nende paari kuuga naisele muutunud väljakannatamatult tüütuks ja üksluiseks. Ta teadis küll, kuidas suhelda keeruliste inimestega, aga see ei pakkunud talle piisavalt väljakutset. Kui su aju on treenitud töötama probleemide ja analüüside kallal, siis pikale veninud jõudeaeg ajab aju stressi. Ta oli püüdnud ennast töövälisel ajal raamatute lugemisega lõbustada, ristsõnu lahendada ja koguni hiina keelt iseseisvalt õppida, aga sellest ei piisanud. Ta tundis rahutust endas kasvamas, mis otsis väljundit.

Kui ta siis järjekordse kliendi juurde menüüga suundus, pidi ta äärepealt kannal ringi pöörama ja minema tormama, kui too talle otsa vaatas. Needsamad rääsunud vurrud ja väikesed seasilmad lihavas näos, kolm kuud tagasi jõudis ta neid pika autosõidu ajal küllalt vaadata, et need talle meelde jääks. „Ohoo, kes meil siin siis on!“ hüüatas mees lõbustatult. Patricia tardus ja ootas, mis edasi hakkab juhtuma. Kas ta suudab mingi loo välja mõelda, või on parem kohe igaks juhuks põgeneda. „Ma vaatan, et Oscar on hakanud aina ilusamaid tütarlapsi siia tööle võtma,“ ta kummardus naisele lähemale, pilgutas silma ja jätkas: „eks ikka selle oma legendaarse kohvi kompenseerimiseks.“ Patricia naeratas, aga ei suutnud ikka veel midagi öelda. „Kuule,“ kissitas mees nüüd korraga silmi, „sa oled kuidagi jube tuttava näoga, kas me oleme varem juba kohtunud?“ uuris ta. Patricia lõi pea selga ja flirtis häbitult vastu: „Ma olen kindel, et sa ütled seda kõikidele tüdrukutele 59ndal maanteel!“ Mees müristas naerda ja teatas, et jäi vahele. Patricia serveeris talle kohvi ja jättis mehele menüü lauda. Läks näiliselt krapsaka sammuga tagaruumi ja vajus suure külmkapi taha kössi. Vedas! Mees jäi usukuma, et nad pole kohtunud. Praegu. Aga küll talle meelde tuleb. Vahel on nii vähe vaja selleks, et alateadvus protsessid käivitaks ning meelde tuletaks asjad, mida unustada püütakse, inimesed, kes sooviksid unustusse jääda. Ta peab siit esimesel võimalusel jalga laskma. Tal olid küll ainult ajutised dokumendid, aga natuke raha kõrvale pandud ja nüüd juba parem väljaõpe pooltõdede esitamiseks. Ta teadis nüüd paremini, kuidas Ameerika bürokraatia hammasrattad pöörlevad ning mõistis, et suuremas linnas on tal ellujäämiseks paremad võimalused, kui unises kohvikus.


Kommentaarid

  1. Nii-nii, nüüd läheb põnevamaks....
    Siit peab tulema mingi pööre!

    VastaKustuta

Postita kommentaar