#jutujaht: Loodame, et nii siiski ei lähe

"Ja kuhu tütarlaps läheb?" uuris rääsunud vurrudega rõõmsa näo ja vilavate silmadega, ruudulises flanellsärgis närimistubakat lutsutav sõidukijuht. No jah, eks sellega pidi leppima. Need, kes elavad teiste armuandidest, need ei saa olla pirtsakad. Patricia surus alla iiveldustunde ja naeratas oma kõige võluvamat tütarlapselikku naeratust. "Koju!" hüüatas ta rõhutatud lõunaosariikide aktsendiga. Riskantne oli, kas ta suudab selle välja vedada ja end ei reeda, lootis, et nii siiski ei lähe. Praegu polnud aega sellele keskenduda. Üks samm korraga. Hetkel oli tähtis auto peale saada, mis ta siit eemale viiks, võimalikult kaugele, küll ta käigu pealt välja mõtleb, kuidas edasi. "Kodukandi plika ma võtan iga kell peale", osutas mees rõõmsalt tema pea kohal lehvivale konföderatsiooni lipukesele. 

Patricia upitas ennast meelalt naeratades juhi kõrvale ja lasi tollel üle naise küünitades raske kaubikuukse kinni tõmmata. Naine sai aru küll, et see oli tehtud ainult selleks, et näiliselt juhuslikult naise pehmet rinda riivata, aga ta kinnitas endale, et olgu kuidas on, kui kusagil veel härrasmehi leidub, siis just lõunas. Lootus on, et see ongi kõige räigem külge löömine, mida mees endale lubab. Naisena ollakse sellega harjunud. Juba väga noorest peast. Et iga mehepässakas saab tulla ja teismelise neiu tissi krabades rõvedalt kommenteerida, et näe, midagi sul juba on rinnahoidjasse pista. Kõige mõistlikum oli sellest mitte eriti suurt numbrit teha, teeselda, et sa ei saanud aru või vahetada teemat. Patricia oli näinud ka neid naisi, kes meestele vastu hakkasid ja neid eemale tõukasid, kui nood oma kätel liiga vabalt lasid käia. Omal moel ta kadestas neid, et nad nii julged olid, aga seda, mis sõnadega mehed neid sõimasid ja kuidas sookaaslased neid hukka mõistsid, ta ei kadestanud. Poisid jäävad poisteks, pole vaja endale liigselt tähelepanu tõmmata. Liigse tähelepanu üle Patricia ei kurtnud ka. Jah, ta oli omal moel armsake, aga kindlasti mitte mõni silmipimestav kaunitar. Kui mõni mees teda juhtuski veidi liiga agaralt käperdama, siis osaliselt oli see Patricia jaoks ka kompliment, vähemalt sai aru, et ma olen naine. 


End naisena hakkas ta tundma noore personaliosakonna assistendiga. Rick oli ta nimi. Mitte Dick, nagu tavaliselt Richardit lühendati, toonitas ta ise. Nii nagu Patricia, nii polnud ka Rick välimuselt teab mis vaatamisväärsus. Kandilise kehaehitusega, lühikese kaela ja vaatamata oma noorusele juba pealaelt hõrenevate juustega. No ei vea kõigil geeniloteriiga. Aga poiss oli lahke, hea huumorimeelega, abivalmis ja tähelepanelik. Just selline inimene, kes armastab inimesi ja sobib seetõttu personaliosakonda nagu valatult. Igapäevaselt nad kokku ei puutunud, aga olid üksteise olemasolust teadlikud. Naeratasid üksteisele hommikul lifti oodates ja pööritasid kõrvuti kontori jõulupeol napsuga liialdanud kolleegide peale silmi. 

Päriselt märkama hakkasid nad teineteist pärast seda, kui Rick kogemata pealt kuulis üht telefonivestlust, mis Patricia oma mehega pidas. Patricia oli harjunud sellega, et Mike tegeleb kõigi Alexi kooliasjadega, et unustas Halloweeni peoks kõrvitsamuffineid küpsetada. Mike helistas talle keset tööpäeva, just kvartali aruannete esitamise tähtajal, ja karjus ta peale. Süüdistas teda hoolimatuses ja ükskõisuses, "mis ema sa selline oled, et unustad oma lapsele muffineid kaasa panna? Ma ei räägi sellest, et sa neid ei küpsetanud, seda ma teadsin, et sa unustad niigi. Palusin su emal küpsetada, öeldes, et sa armastad tema retsepti, aga sul endal pole aega. Aga need olid hommikul köögisaarel, karpide sees. Jätsin need sinna meelega, et sa näeksid ja saaksid lapsele kaasa panna. Aga ei! Sa ei suuda isegi seda teha!" Patricia lihtsalt kuulas vaikides. Ta ei püüdnud isegi õigustada end. Tal oli nii kohutavalt piinlik. Häbi Mike'i ees, et see eeldas, et ta nagunii ei mäleta ja teeb kõik temast oleneva, et vähemalt lapsele jääks mulje, et ema mäletab ja teeb. Häbi Alexi ees, kes kindlasti piinlikust tundis, et kooli tühjade kätega läks. Häbi oma ema ees, kes ilmselt vaikival moel teda hukka mõisitis, et too ei leia tunnikest aega, et oma lapsele muffineid küpsetada. Muffineid! Maailma kõige lihtsamini valmivaid küpsetisi. Lisaks oli tal häbi ka kõigi kolleegide ees, kes päris kindlasti seda vestlust pealt kuulsid ja nüüd temast mööda hiilisid teeseldes, et nemad ei märganud midagi. See oli vist kõige hullem. Kuigi poleks pidanud olema. Perekond on ju tähtsam, kui töökaaslased. Või nii peaks olema. Aga Patriciale olid kolleegid see perekond, kes talle midagigi tähendasid. Kodus oli ta võõrkeha, tööl austatud eriala spetsialist. Töökaaslased teadsid temast rohkem, kui oma liha ja veri. Seetõttu oligi nende ees oma läbikukkumist emana tunnistada Patriciale hullem, kui kodustele. 

"Mida sa tahad ma teen?" küsis Patricia lõpuks, kui Mike räuskamisse hingetõmbepausi tegi. "Tahad ma käin kodust läbi ja viin talle need muffinid?" Kõik tema sees põles, aga ta sundis end rahulikuks ja rääkis tasase ning malbe häälega, et meest rahustada. Kuni mees vaikis, meenus Patriciale aruannete esitamise tähtaeg, ta hingas sisse ja hakkas midagi ütlema, kui Mike teda katkestas: "Las ma arvan, sulle just koitis, et sul ei ole aega seda teha, aga sa mõtled midagi välja?" Kui Patricia ei vastanud, jätkas mees: "Ära näe vaeva!" ja lõpetas ühenduse. Patricia seisis hetke tummalt ja vaatas telefoni oma peos. Sel hetkel astus Rick ta juurde, ulatas kohvikruusi, millele oli roosade kõverate tähtedega peale kirjutatud: "Maailma parim emme", emadepäeva kingitus Alexilt. Patricia põrnitses tassi, vaatas siis otsa Rickile ja hakkas hüsteeriliselt naerma. Mugandades "Casablancast" tuntud Humphrey Bogarti fraasi, lausus ta kuulsa intonatsiooniga: "Kõikidest maailma tassidest, kruusidest ja klaasidest, juhtusid sa koperdama just minu oma otsa?" Nad naersid mõlemad, nukrat, rõõmuta naeru. Patricia võttis kohvi vastu, naeratas ja läks tagasi oma aruannete juurde. Numbrid ei tunne häbi ja nad ei mõista hukka, sellepärast Patricia neid nii väga armastaski. 

Nädal hiljem seisid nad parasjagu snäkiautomaadi juures, kohvitassid peos. "Maailma parima ema" kruusi oli Patricia silma alt ära pannud, sahtli põhja, aruannete alla. See võis üks kord naljakas olla, aga teist korda poleks välja venitanud. Rick libistas pilgu üle Patricia kruusi, tema vasak kulm tõusis paar millimeetrit, peaaegu märkamatult ja küsis, kas kodus on rahulikum. Isiklik taktitu küsimus oli nii ootamatu, et Patricia vastas spontaanselt, et "tead ju küll, kuidas sellega on. Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad." Rick noogutas vaikides ja näis uurivat oma kohvikruusi sisu. Patricia kasutas seda võimalust ära ja vaatas poissi esimest korda päriselt. Tema heledaid ripsmeid ja tedretähne ninajuurel. Sellise suure kere kohta oli tal veidralt naiselik ja õrnade joontega nägu. Kui noormees pilgu tõstis ja oma helehallide silmadega naisele otsa vaatas, pööras Patricia automaatselt pilgu kõrvale ja hakkas end minekule sättima, kui poiss tal pehmelt küünarnukist kinni võttis ja peaaegu sosistades sõnas: "Iga ema on oma lapsele parim. Isegi maailma kõige halvem ema." Pööras ringi ja läks minema, jättes Patricia endale järele vaatama. 

Kaks nädalat hiljem algas nende armusuhe. 

See polnud planeeritud, see lihtsalt juhtus. Kumbki ei arvanud, et see midagi tõsist on. Olgu, Patricia ei arvanud, et see midagi tõsist on. Poiss tekitas temas hea tunde ja see oligi kõik. Oma peret ja kodu ta tema pärast lõhkuda ei kavatsenud. Noormees ei palunud ka. Nii nagu ta oli olnud mõistev ja toetav töö juures, selline oli ta ka armukesena. Oli olemas, õrn ja hell, liigseid küsimusi pärimata, nõudmisi esitamata. Afäär polnud kirglik, see oli mugav. Polnud nii, et Patricia oleks topakalt armunud Ricki, temast unistanud või tundnud liblikaid kõhus. Mees oli olemas, ta tegi oma asja ja see oligi kõik, mida Patricia vajas. Olla naine. 

Seda, miks Rick sellise korraldusega leppis, Patricia ei analüüsinud. Temale sobisid numbrid, mitte inimtunded. Inimesed olid keerulised, etteaimamatud, muutuvad. Nende peale ei saanud loota. Vahel ta mõtles, et mis siis saab, kui Rick armub kellessegi ja nende salasuhte lõpetab, aga kuna seda ei juhtunud ja see neil omavahel kunagi ka jutuks ei tulnud, siis Patricia väga ei muretsenud. Paljugi mis, äkki Rick ei soovigi traditsioonilist pereelu? Ikkagi noor alles, kolledž pooleli. Seetõttu ta ju assistendina töötaski, mitte personalijuhina, kelleks õppis. 

Armastajana polnud kumbki neist kuigi kogenud. Enne Mike'i oli Patricial olnud kõigest kaks tõsisemat poiss-sõpra ja seks nendega oli kohmakas ja piinlik. Noorte värk, keegi täpselt ei tea, mida tegema peab, mis kuhu käib ja kuhu need käed pannakse. Mike'iga oli neil aga kohe hästi klappima hakanud ja kuni raseduse kuuenda kuuni olid nad armurõõme üsna agaralt nautinud. Raseduse kulgedes läks hea poosi leidmine keeruliseks ja nad otsustasid sellega uuesti peale lapse sündi tegelema hakata. Mõned korrad proovisid nad ka, kui Alex oli juba neljakuune ja Patricia arvas, et on pärast sünnitust piisavalt taastunud, aga endist naudingut neil enam taasluua ei õnnestunud. Isegi kui vahel näis, et nüüd juba peaagu hakkab minema, ärkas Alex lastetoas suure nutuga üles ja Mike tormas pisipoja juurde. Pärast mõnda ebaõnnestunud korda, lakkasid nad proovimast. Isegi kui soov oleks selleks olnud, oli omavahel pingeid nii palju õhus, et mingist normaalsest intiimsusest ei saanud juttugi olla. 

Naljakas, mõtles Patricia neil kordadel, kui igatsus oma mehe keha järele kõrvulukustavaks kasvas, et osad naised arvavad, et laste saamine võib nende suhte päästa, kui oli ju ilmselge, et laste saamine hoopis rikkus suhteid. Oli rikkunud ka Patricia ema ja isa suhte. Kuidas täpselt, seda Patricia ei teadnud, aga vanaema oli mõned korrad pead vangutades tõdenud, et nii noored ja armunud, aga ei saanud argipäevaga hakkama. Isa oligi lõpuks ühel päikeselisel kevadpäeval ühe kohvritäie riideid ja kasti vinüülplaate oma roostes Fordi tahaistmele tõstnud, tütre korraks sülle haaranud ja teda kõvasti kallistanud ning ühe kuuma suudluse tema kaelale surunud, enne kui autosse istus ja autoga sõiduteele tagurdas. Ühtegi sõna isa talle ei öelnud. Kõik sõnad olid nad emaga omavahel tol hommikul üksteise pihta ära röökinud. Millest nad rääkisid, seda ei saanudki Patricia teada. Täiskasvanud teevad vahel arusaamatuid asju.

Nii et jah, lapsed ei päästa suhteid. Ainult tugevad suhted elavad laste saamise üle.

Patricia ja Rick ei olnud suhtes. See oli lihtsalt seks. Ja mitte kuigi hea. Aga nagu Patricia teadis, siis need, kes elavad teiste armust, ei saa nõudlikud olla. Võiks arvata, et selle elutõe õppis ta oma vanaemalt, kuid tegelikult õpetas seda talle ema. Mitte sõnade, vaid oma tegudega. Ema põlgas oma tööd ja kolleege, aga töökohta ei vahetanud. Ema ei sallinud eriti ka oma sõbrannasid, kuid veetis nendega ometi lõputult tunde klatšides ühiseid tuttavaid ja arutades naabrite tegemisi. Näis, et ema ei olnud erilises vaimustuses ka oma meessõpradest, vahetades neid sagedamini kui elutoas kardinaid. Ainsad, kes pikemalt pidama jäid, olid mehed, kes temaga halvasti ümber käisid, teda ära kasutasid või olid mõne tema sõbrannaga abielus. Ema oleks nagu karistanud end mingite vaid talle teadaolevate pattude eest. Õpetades tütrele, et paremat ta ei väärigi ning tuleb olla tänulik selle eest, mis sulle teiste laualt pudeneb. Parem hallitanud leivakoorik, kui absoluutne nälg.

Selle põhimõtte oli Patricia kaasa võtnud oma armusuhtesse. Parem saamatu armastaja, kui täiesti ilma. Kord korra järel tema oskused küll paranesid, aga ta ei küündinud kunagi selle lähedalegi, mis neil oli olnud Mike'iga. See polnudki otseselt seks, mida Patricia igatses, vaid sellega kaasnev intiimsus. Ja seda Rick oskas pakkuda. Kui nad olid oma kohustusliku osa ära teinud ning hämaras hotellitoas üksteise kõrval lamasid, nautis naine seda, kui mees suudles hellalt ta pealage, tõmbas ninaga läbi ta juuste hingates sisse naise lõhna. Kuidas ta libistas oma käe üle naise puusade nagu puusepp, kes on oma tööle viimast lihvi andmas ja jätab hüvasti oma projektiga. Patricia nautis neid vaikseid hetki. Neid helisid, mida toovad kaks keha, kes üksteise kõrval lebavad, hingamiserütmi ühtlustamist, vaikseid südametukseid. Talle meeldisid ka muud seigad, mis paratamatult seksiga kaasnevad, kuid mida tavaliselt kuigi ilusaks ei peeta. Ahned oiged, mis olid vahel lausa loomalikud, urisevad ja lõrisevad. Lõhnad, mis tekkisid kahe niiske keha vahel ja lõhn, mis levis pärast mehe lõpule jõudmist. Talle meeldis mõte, et ta suudab ühes mehes kõiki neid füüsilisi reaktsioone esile kutsuda. Sellest teadmisest sai ta suurema laksu, kui enda orgasmist. Mida, tuleb tunnistada, liiga sageli ei juhtunud niigi.

Ta oli loobunud intiimsusest armastatud mehega, loobunud orgasmidest, aga tal oli vähemalt midagi. Lohutusauhind. Plastikust trofee kohale ilmumise eest. Ta polnud pirtsakas. Ta teadis, need kes elavad sotsiaalrahadest, ei saa jahu sees olevate ussikeste peale nina kirtsutada.

Autojuht ei olnud pealetükkiv. Pisut tüütu oma küsimustega, millele Patricia vastata ei osanud, sest tal polnud oma lugu veel lõpuni viimistlenud. Kui aga naine mehe küsimused temale tagasi põrgatas, leidis mees oma lemmikteema - tema enda, ning jahus tundide kaupa oma lapsepõlvest, kodukandist, lastest, koerast ja kiigest tammesalus. Naine pidi ainult õigete pauside juures oskama naeratada, tunnustavalt mühatada või imestust teesklema. Selles osas on suur osa inimesi sarnased, nad võivad iseendast lõputult plärada. Tavaliselt ütlevad need inimesed pärast vestluse lõppu, et sa oled nii huvitav inimene, sind on nii mõnus kuulata, märkamata, et terve see aeg kuulasid nad iseenda tuttavat häält. 

Kommentaarid

  1. See jutt kulgeb nagu pahupidi - iga järgmine lugu, mis kõneleb ajaliselt järgmisest sündmusest põimub aina tugevamalt minevikumeenutustega. Otsad liiguvad teineteisele aina lähemale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võib-olla tõesti. Ma ise ei juhi seda lugu üldse, istun kõrvalistmel ja vaatan, kuhu me lõpuks välja jõuame. 😊

      Kustuta

Postita kommentaar