#Jutujaht: Tehisintellekt võtab üle

Peatükk Kaheksas

Kas poleks tore, kui tehisintellekt üle võtaks? Lülitaks tunded välja ja toimetaks mõistusega, robotlikult, emotsioonitult. Tunded ei teinud elu paremaks, keerulisemaks ja segasemaks tegid. Kõigi jaoks. Vanad tunded, uued emotsioonid, allasurutud aistingud. Seda, kuidas ja millal nad ühtäkki mõistuse pantvangiks võtavad ja terroriseerima hakkavad, on võimatu ette ennustada. Nii vähe on vaja, et üles ehitatud ilus elu upakile lüüa.

Patricia jaoks sai otsustavaks heli. Reklaamikõll televiisorist. Vana, unustatud reklaam, mis kõlas möödaminnes noortekomöödias. Kaua see kesta võis? Paar sekundit, veelgi vähem? See lõikas hinge ja külm jutt jooksis naisel südame alt läbi, nagu keegi oleks ette teatamata välisukse lahti rebinud ja jäise tuuleiili otse naise põue lubanud. Tunne raputas teda nii tugevalt, et ta pidi tasakaalu säilitamise jaoks mööblilt tuge otsima. Öelge vee, et Tide’i reklaam ei mõjuta kedagi.

Kui ta lõpuks rääkida sai, oli juba hilja. Kõik olid veendunud selles, et tema on Mike’i naine, Alexi ema ja tal ei olnud tahtmist nende südant murda ning pihtima hakata, et tal endal on kõige selle osas tugevad kahtlused. Tugevate valuvaigistite all olles hakkas ta ise ka kahtlema, kas ta mitte polnud oma eelmist elu hoopis endale välja mõelnud või unes näinud. Tundus nii loomulik ja hea libiseda Patricia kingadesse. Võibolla ta oligi Patricia, lihtsalt ei mäletanud seda osa. Kõik oli ähmane, miski polnud kindel. Ta arvas, et elas teise mehega ja tal olid teised lapsed, aga kindel ta selles polnud. Ta kurtis segadust ka oma arstile, aga see kinnitas, et ta on üle elanud trauma ning aja jooksul asjad loksuvad paika. Inimkeha on nii arenenud, et suurte šokkidega toimetulemiseks jaotas see energia laiali, kuid päev päeva järel meenuvad eelnevad hetked ja elu läheb omasoodu edasi. No ja kui arst seda ütleb, siis järelikult nii ongi. Patricia ei olnud arst ja vastu vaielda ta ei osanud. Või mis ta ütlema pidi? Et tema sisetunne räägib talle muud juttu?

Kahekümnendal septembril kirjutati ta haiglast välja ja nad sõitsid Mike’iga koju. Tagasi. Nii ütles Mike – sõidame koju tagasi. Patricia lootis, et kodus olles hakkab eelnev meenuma ja saabub rahu. Kodu tähendas kahekorruselist puitelamut ilusas linnaosas. Muru niidetud ja selle ümber majavärviga kokkusobiv kuldkollane madal plankaed. Mike aitas Patricia taksost välja ja haaras taksojuhilt kaks kohvrit. Naine seisis lummatult paigal ja avas oma meeled. Kodu. Kas see on maja, kus ta võiks elada? Mike läks ees ja Patricia järgnes talle hillitsetult. Mees avas välisukse ja hüüdis majja: „Kallis, ma olen kodus!“ pöördus naise poole ja naeratas talle julgustavalt. Naine naeratas vastu ja astus üle ukseläve. Esimene asi, mida sa tunned on lõhn. Kodu lõhn. Lõhn, mis tervitab võõraid selle asunike olemasolust, harjumustest ja väärtustest. Patricia tõmbas kopsud selle maja lõhna täis. Ta tundis pesuvahendi õrna aroomi, mööblivaha pikantset lõhna, värskete astrite hõngu. Keegi oli koristanud ja vaeva näinud, et maja, kuhu naine astub, oleks võimalikult külalislahke ja kutsuv. Maja oligi meeldiv. Silmatorkamatu, minimalistlik. Mehe maja. Nii tundus Patriciale. Selles puudus naisekäe jälg. Polnud maale seintel ega pereliikmete fotosid kummutil. Kõik oli piinlikult korras, aga selles puudus soojus. See miski, mis tegi majast kodu. Kas see ikka oli maja, kus ta elaks? See tundus võõras.

Patricia seisis tühja pilguga esikus ja vaatas enda ümber. Kõhe ja tühi tunne hiilis tasahilju tema ärevasse hinge. See oli maja. Aga kodu see ei olnud. Nagu oleks näidismajja sisse astunud. Esmapilgul tundub kõik loomulik ja normaalne, kuid tunne pole õige. „Kas me kolisime siia alles hiljuti?“ uuris ta mehelt. See selgitaks asju. Äkki nad pole veel jõudnud korralikult sisse elada. „Kuus aastat tagasi, siis kui Alex sündis,“ vastas mees, silmis sama äraolev pilk, millega Patricia juba harjuda oli jõudnud. Midagi oli siin valesti. Selles majas, selles suhtes mehega. Kas nad olid tülitsenud enne Patricia New Yorki minekut? Oli see võõristus abikaasade vahel kestnud juba kaua või oli see tingitud Patricia õnnetusest ning asjaolust, et ta ei mäletanud eriti midagi ei Mike’ist, nende lapsest ega ühisest minevikust? Ta naeratas mehele julgustavalt, püüdes alla suruda kõhus kerkivat ebamugavust ja iiveldustunnet. „Vabandust, kõik on ikka veel väga udune,“ sõnas ta vabandavalt. Mees naeratas vastu, astus talle lähemale, võttis õlgade ümbert kinni ja sosistas, et kõik saab korda, ärgu ta muretsegu. Patricia hingas raskelt välja ja noogutas vaikides. Küll kõik korda saab.

Mees meeldis talle. Mike meeldis talle. Mike, ta pidi harjuma selle nimega. Mike. Mike oli meeldiv mees. Ta oli lahke, kannatlik, tähelepanelik. Tal olid ilusad sinised silmad ja Patricia märkas sageli, kuidas mees teda nende silmadega vaikides vaatleb. Kui mees nägi, et naisele vahele jäi, muigas ta, pööras pilgu eemale ja teeskles, et polnud äsja just oma naist salaja põrnitsenud. Kas ta sai ka aru, et asi pole õige? Üks kord oli naine Mike’ilt küsinud, et kas ta on väga erinev sellest, milline ta oli enne õnnetust. Mees oli võtnud mõtlemisaega, enne kui vastas, et jah, midagi on teisiti, aga ilmselt see tuleb valuvaigistitest, sest naine tundub kuidagi laialivalguv ja udus olevat. Aga välimuselt, uuris naine veel. Mees kissitas silmi ja vaatas nüüd varjamatult naise nägu põhjalikult. „Ma ei tea, minu meelest mitte,“ sõnas ta lõpuks. „Muidugi raske öelda, sul on ikkagi pool pead sidemetes ja nägu sinikaid täis ning paistes. Kui see kõik taastub, eks siis ole näha, aga ma ei saa praegu küll aru, et midagi väga teisiti oleks.“ Mees ei paistnud sellest eriti hoolivat. „Kuigi,“ ütles ta pärast mõttepausi, “kas sa käisid juuksuris? Juuksed on sul tumedamad, kui muidu. Aga see sobib sulle, sa peaksid järgmine kord ka tumedama värvi valima.“ Naine ei teadnud, kas ta oli juukseid värvinud või mitte. Ja peatraumaga voodis olles polnud ta juukseid pestagi saanud, ehk tundusid nad seetõttu mehele tumedamad. Kõik, mida mees talle tema ja nende ühise elu kohta rääkis, tundus loogiline ja normaalne. Patricia tajus, et midagi jätab mees ka rääkimata, aga eks jõuab. Naine tajus, et mees hoolib nende ühisest lapsest sügavalt ja rääkis temast palju. Järelikult hoolis mees ka temast. Nii need asjad tavaliselt olid.

Ja nüüd nad olid siin, nende ühises kodus. Patricia võttis õhukese poolvillase mantli seljast ja riputas selle nagisse. Jälgides mehe eeskuju, eemaldas ta kingad jalast ja lükkas karvased sussid varvaste otsa. Ta järgnes tummalt mehele, uurides uudishimulikult ümbrust. Nad läksid elutuppa ja mees laiutas käega üle toa – elutuba. Edasi suundusid nad kööki ja esimest korda tundis naine, et on siin varem olnud. Puuviljavaagen lõhnas koduselt ja ta haaras sellest ühe Granny Smithi rohelise õuna, lõi hambad sisse ja tundis kuidas tuttav magushapukas maitse ta suu täitis. Mike naeratas ja puudutas peopesaga naise põske. „Näed, ma ju ütlesin, sinu lemmikud. Oled alati eelistanud neid veidi hapukaid õunu teistele.“ Jah, nii oli, maitse lohutas Patriciat ja ta tundis end mugavamalt. Mees vaatas kella ja teatas, et peab pojale kooli järele minema, aga enne veel viib ta kohvrid üles magamistuppa ja naine võiks talle järgneda ning ehk pikali visata, kuni mees ära on, kuna reis oli väsitav ja Patricia ikka veel taastub. Naine järgnes mehele kuulekalt mööda vaibaga kaetud treppi teisele korrusele ja astus tema järel tumeda mööbliga sisustatud magamistuppa. Kaheinimese voodi oli ülestehtud, kummalgi voodipoolel öökapp, millel seisis kupliga lugemislamp. Voodipooled olid identsed, võimatu järeldada, kumb kuulus mehele, kumb naisele. Mike asetas kohvrid voodi otsas olevale pingile, suudles naist õrnalt põsele ja lubas, et tuleb kohe tagasi, naine aga puhaku kindlasti pisut. Patricia noogutas ja lubas, et püüab. Ta istus voodi äärele ja kuulas, kuidas mees trepist alla läks, jope selga ajas, kingad jalga tõmbas ja kuidas uks ta selja taga kinni langes.

Patricia tõusis püsti ja hakkas ümbrusega tutvuma. Ta katsus kardinakanga tekstuuri, avas sahtleid, kapiuksi, libistas sõrmedega üle kapis rippuvate riiete, avas kreemitopsikute kaasi, nuusutas nende lõhnu, silitas ehtekarbis korralikult ritta seatud prosse, pärleid ja kõrvarõngaid. Ta astus magamistoast heledasse vannituppa ja vaatas seal kahhelplaatide vahel ringi. Vaatas dušinurgas riiulil olevaid dušigeele, šampoone, raseerimisvahtu. Kraanikausi kohal oli seinale kinnitatud kaks klaasist topsi, ühes sinine, teises roosa hambahari. Selge, parempoolne oli siis tema oma. Võibolla tähendas see, et ka voodis oli parem pool naisele? Ta seisatas vannitoas peegli ees ja vaatas end uurivalt. Kes sa oled Patricia? Kust sa tuled? Mida sa kardad, mida loodad, millest unistad? Paistis, et ta oli naine, kes hoolis oma välimusest. Kosmeetikat oli palju ning see tundus kallis. Riided oli hooldatud ja kvaliteetsed. Ta vaatas end uuesti. Naine, kes talle peeglist vastu vaatas, ei jätnud sellist muljet, et kõik see väline toredus talle korda võiks minna. Juukseotsad lõhki, kulmud kitkumata, küüned hooldamata. Mõistagi oli ta alles õnnetusest räsitud, aga võõras näis see naine, kelle elu ta elama pidi hakkama. Ometi oli sellel naisel mees ja laps, see oli midagi, millega ta samastuda oskas. Perekond.

Ta jättis magamistoa nii nagu see oli ja liikus majas edasi. Üle kitsa koridori oli lapse magamistuba. Poisi. Alex oli poiss. Ta teadis seda juba Mike’i juttudest, aga milline poiss, seda püüdis ta nüüd lapse tuba silmitsedes ära arvata. Näis, et talle meeldisid kosmosevidinad ja Legod. Naine avas kummutisahtli, võttis sealt välja ühe triibulise polosärgi, tõstis selle üles ja nuusutas seda. Nii nagu olid võõrad tema enda kreemid, ehted ja rõivad, nii oli võõras ka lõhn, mida ta tundis. Võib-olla ta lihtsalt ei tunne neid lõhnu, mida tundma peaks, sest ta hingas sisse mürgiseid ehitustolmuosi, kui meelemärkuseta linnatänaval lamas? Aja jooksul peaks kõik tema loomulikud reaktsioonid taastuma ning ehk meenuvad siis ka lõhnad, mida ta mäletama peaks.

Ta oli leitud poole miili kaugusel kokku varisenud Kaksiktornidest. Oli lamanud tänava peal meelemärkuseta, keegi täpselt ei tea, kui kaua. Tema ümber oli teisigi samas seisus inimesi, mürgised osakesed olid niitnud inimesi tänaval nagu loogu. Tema kõrvalt leiti telefon ja rahatasku, selle järgi nad teadsidki, kes ta on. Mõne päeva jooksul oli tema isik tuvastatud ja tema mehega ühendust võetud.

Ja nüüd siis oli ta siin. Kodus. Majas, mis pidi olema tema kodu. Kus kõik oli võõras ja vale. Või oli hoopis tema vale? Mees näis teda tundvat, tema harjumusi ja eelistusi. Patricia tundis end lapsena, kes kuulab mehe jutte ajast, mida ta ise meenutada ei suuda. Naerab naljade üle, mida ta väidetavalt rääkinud oli, noogutab kaasa mälestustele, mida ta justkui loonud on. Mälu on huvitav fenomen. Me ei mäleta ju tegelikke sündmusi, vaid seda, mida me viimati mõtlesime ja tundsime, kui see mälestus meil meeles mõlkus. Iga kord, kui me meenutame mõnd sündmust oma elust, kirjutame oma mälestuse üle. Kord me võimendame teatud tundeid, siis jälle pisendame. Kaks inimest ei mäleta kunagi ühte ja sama sündmust täpselt ühel moel. Me märkame nüansse, mis on olulised meile ja ignoreerime neid, mis meie jaoks midagi ei tähenda. Nii et isegi kui Mike lahkelt Patricia mälupanka täitis, polnud need ikkagi naise mälestused, need olid Mike’i mälestuste peegeldus. Aga tal polnud mehele midagi ette heita. Ilmselt polnud see ka talle kuigi lihtne.

Patricia läks tagasi nende magamistuppa ja heitis voodile. Ta püüdis teha seda, mida oli mehele lubanud, puhata. Ta lamas voodil, suletud silmadega ja püüdis lõdvestuda. Tänavalt kostus mööduvate autode hääli, eemal klähvis kellegi koer, lapsed sõitsid ratastega nende akende alt mööda. Õhus oli tunda saabuva sügise lõhna. Langenud lehtede kõdunemist ja muda. Kuidas ta tundis neid lõhnu, aga oma lapse lõhn oli võõras? Aga õunalõhna ta ometi ju tundis, ja see oli juba eemalt tuttav. Kuidas ta siis oma enda lapse lõhna ära ei tunne? Ta tundis, kuidas pingest ja ärevusest hakkas taas pea tuikama ja ta otsustas, et ei mõtle sellele. Viimastel nädalatel oligi tema lemmikmõtteks kujunenud kurikuulus fraas „Tuulest viidust“, kus ahastuses kaunitar otsustab oma muredele mõelda alles homme, sest homne on uus päev. Paraku polnud sellest Patriciale eriti palju abi olnud. Uus päev ei toonud temale kaasa kergendust vaid uusi muresid ja aina kasvavat ängistustunnet.

Ta oli vaatamata kõigele siiski unne suigatanud, sest ta ärkas ukse sulgemise heli peale. Alt korruselt kostsid mehe ja lapse hääled. Elutoas lülitati sisse televiisor ja kõlasid lustlikud helid, mis on eripärased lastesaadetele. Mõne hetke möödudes kuulis naine, kuidas mees pikkade sammudega, kahte astet korraga võttes, üles tuli ja magamistoa ukse taga seisatas. Ta paotas ust ja piilus sisse. Patricia naeratas talle vastu. „Kas said natuke puhata,“ uuris mees. Patricia noogutas. „Ma lubasin Alexil natuke telekat vaadata enne õhtusööki. Loodetavasti ei äratanud me sind.“ Mike oli tõesti ääretult hooliv. Huvitav, kas ta on alati selline, või on see tingitud naise vajadusest suurema hoolitsuse järele? Ta raputas naeratades pead, ei äratanud. Ta ajas end voodil istukile, et mehega koos alla minna ning oma last tervitada. „Patrica,“ pöördus Mike tema poole ja istus voodiservale, „vaata, kuidas sulle nüüd öelda, aga sul polnud poisiga enne õnnetust kuigi soojad suhted. Ma ütlen seda sulle praegu, et sa ei ehmuks, kui ta sinu tuleku üle kuigi elevil pole ja ütleb asju, mida sa kuulda ei taha.“ No nii, lõpuks ometi info, millest võib ka kasu olla. Kuigi mitte küll see, mida Patricia oodanud oleks. Valusööst läbis ta südame ja ta tundis, kuidas õlad läksid pingesse, kui ta sisse hingas. Ta oli vait ja lootis, et mees jätkab. Mike vaatas teda ja püüdis otsustada, kas jätkata, või piisab esialgu sellest infost. Kuna Patricia tardus ja vaatas teda uskumatust täis pilgul, siis ta jätkas. „Sul oli raskekujuline sünnitusjärgne depressioon, millest sa vist päriselt välja ei tulnudki. Ja sinu suhted pojaga olid sünnist saadik keerulised. Või õigem oleks vist öelda, et olematud. Sa pühendasid end tööle ja selles olid sa tõeliselt hea. Kõik kodune jäi minu kanda.“ Selge, see selgitas niimõndagi. Aga ei selgitanud valu, mida naine tundis. Kui tal olid pojaga nii halvad suhted, siis miks ta tundis sees iiveldamaajavat rahutust? Midagi ei klappinud. Ta uskus meest, miks ta ei peaks, aga midagi oli siin ikkagi valesti. Ta ei olnud naine, kes oleks vaikselt leppinud sellega, et ta oma poeg ei taha temaga läbi saada. Seda ta teadis. Ta võis olla naine, kes hoolib oma välimusest ja kes määrib näkku sadu dollareid väärt kreeme ning losjoone, aga ta polnud naine, kes oli halb ema. Ja kui see nii ka oli, siis ei pidanud see nii jääma. „Mida sa arvad, et ma peaksin tegema,“ küsis ta Mike’ilt. Mees naeratas nõrgalt, kehitas õlgu ja ütles, et ta ei tea. „Aga lähme alla ja saame tuttavaks,“ ütles ta mõnevõrra reipamalt. Patricia tõusis püsti, hingas mõned korras raskelt sisse-välja ja noogutas mehele, selle märgiks et on valmis.

Nad läksid koos trepist alla, mõlemad hõivatud omaenda mõtetega. Telerist tulevad helid muutusid valjemaks ja ootamatult vahetas Alex kanalit. Nurga tagant kostusid komöödiale omased sunnitud naerupahvakud ja seal see oligi, see reeturlik Tide’i reklaamikõll, mis Patricia teadvust raputas. Mälupilt sellest, kuidas ta oli seda kuulnud, kui oli vaadanud saadet uljastest noortest koos oma mehe ja kahe pojaga – Maxi ja Ralfiga. Ta haaras esiku kummutist, et mitte istuli kukkuda ja Mike püüdis ta kinni. „Mul on kaks poega,“ sosistas ta vaevukuuldavalt. Mike seisis ta ees, hoidis teda tugevas haardes ja oli Patriciale väga lähedal. Mees vaatas oma läbitungivate siniste silmadega otse naise hinge, või nii talle vähemalt näis, ja mehe pilgust kumas kirjeldamatu valu. „Ma tean,“ ütles ta huultega, kuigi häält ei tulnud, „sa olid mind lisanud oma kontaktisikuks, kui sa käisid aborti tegemas ja ütlesid mulle, et olid sõbrannadega Las Vegases. Kliinikust helistati mulle kaks kuud hiljem, sest nad ei saanud sind telefoni teel kätte. Sa olid unustanud mingeid andmeid kuhugi lisamast ja nad eeldasid, et kuna meil on sama perekonnanimi, siis ma tean.“ Patricia oli sõnatu. Ta võttis instinktiivselt peast kinni, justkui ta saaks kätega leevendada pinget, mis ajus tekkis, kuna infot oli viimase viie minuti jooksul tulnud rohkem, kui ta aju suutis vastu võtta. Ta oli aborti teinud? Salaja? Ja mees teadis. Kui kaua ta juba teadis? Ja see ei muutnud ju seda, et tal oli kaks poega. Elavat poega, kellega ta vaatas koguperesaateid. Või oli see ka mälestus millestki, mis ei olnud tema elu? Kellegi teise oma? Nii eredalt ja kõhklusi tekitamata tema kasutusel? Kas see võis nii olla? Kas ta eksis ikkagi? Ta seisis mehe ees, mõtted peas ringi traavimas nagu metsikud mustangid, mehe valu oli nii suur, et ta enda äng näis selle kõrval kui iluduskuninganna, kelle kulmud on ekslikult pruuni asemel tumepruuniks maalitud, vaevalt märkimist väärt. Ta võttis mehe ümbert kinni, surus end kogu kehaga tema vastu ja sosistas: „Anna andeks.“ Mees ei öelnud midagi. Ta seisis paigal, hoidis naise ümbert kinni ja lasi ennast hoida. Ta surus oma näo naise juustesse ja Patricia tajus, kuidas mees neelas alla kõik pisarad, mis olid kogunenud ta hinge. Nad seisid seal, mõõtmatult pika hetke, hoides üksteisest kinni, tundmas üksteise valu. Mees tundmas naise valu, kelle laps teda tunda ei taha ja naine tundmas mehe valu, kes oli kaotanud oma naise ja võimaluse olla isa lapsele, kellest talle räägitudki poldud. Kas see oligi pere, jagatud valu?

Esimesena eemaldus mees. Ta köhatas ja muutus jäigaks. Naine vabastas oma käed tema ümbert ja astus sammu tagasi. Mehe silmis ei olnud enam seda valu, mis ennist, nüüd oli ta pilk läbitungimatu ja kalk. Ta astus elutoa poole ja kõnetas kergel toonil tumedapäist poisikest, kes vaatas klaasistunud pilgul teleriekraanil toimuvat melu.

Kõik oleks olnud palju lihtsam, kui poleks olnud neid tülikaid emotsioone. Nüüd olid mängus mitte ainult naise tunded, vaid ka mehe tunded. Mehe, kes oli viimase paari nädalaga olnud ainus inimene, kellega Patricia oli saanud rääkida, kes oli temast hoolinud, kes oli teinud kõik selleks, et tal oleks võimalikult mugav ja hea. Ja see mees kannatas. Kirjeldamatut valu, mida ta oli endas kandnud, ja millest keegi teine ei teadnud. Kui suur oli ometi selle mehe süda! Teada, et su naine on kandnud last ja sellest lapsest loobunud, ja ometi armastada teda nii, nagu midagi poleks juhtunud, nagu ta poleks sind reetnud. Mis ometi ajendas seda meest jääma selle naise kõrvale? Kas tõesti poja pärast või oli temas veel säilinud ka armastus naise vastu? Ja kui nii, siis kuidas sai Patricia murda selle mehe südame ja öelda, et ta pole naine, kelleks mees teda peab, keda ta armastab. See mees vääris paremat. Vääris, et teda armastataks. Tehisintellekt. See oleks võinud asjad üle võtta. Aga tunded. Nii palju, nii erinevad, nii värvikirevad ja rõhuvad. Need tegid kõik asjad keeruliseks. Kõigi jaoks keeruliseks. Nende, kes tundeid tundsid, kui nende, kelle vastu tundeid tunti. Keegi ei pääsenud sellest.

Patricia kogus end ja astus üle elutoa läve. Naeratas kergelt nii mehele kui ka ilusate siniste silmadega poisile. See võiks olla tema elu. Ja see võiks olla tema kodu.

Kommentaarid