#Jutujaht: Ma jätan järgmise vahele

Peatükk Üheksas

Talvine päike heitis kabinetti kahvatuid madalaid kiiri, mis ei valmistanud kellelegi rõõmu. Oli novembri lõpp ja lumi polnud veel maha tulnud. Õhk oli jäiselt niiske ja rõhuv. Tuleks ometi lumigi, see kataks kinni kogu mädaneva inetuse, mis sügis oli endast maha jätnud. Lumel oli see omadus. Kinni katta. Selle all võis olla kõik hirmus ja kohutav, aga puhas, kohev, pimestavalt valge lumevaip lõi koheselt õhu klaariks ning tekitas mulje, et midagi halba ja vastikut pole iialgi olemas olnud ega saa kunagi olema. Just sama tunnet käis Patricia kord nädalas psühholoogi kabinetis otsimas. Ta oli käinud juba kaheksa kuud, ent asjad ei olnud ikkagi päriselt sellised, nagu need olema pidid. Mitte kodus, mitte lapsega, mitte Mike’iga, vaid tema endaga. 

Alguse sai asi sellest, et ta ei saanud enam tööl hakkama. Kui tervis oli juba suurelt jaolt taastunud ja ta kodus endale tegevust ega kohta ei leidnudt, otsustas ta lõpuks tööle tagasi minna. Mike oli talle kinnitanud, et ta on tööl suurepärane, et teda hinnatakse tema kalkuleeriva pea ja emotsioonituse tõttu kõrgelt. Koht, kus depressioon ja selle raviks võetavate rohtude kõrvaltoime, reaalselt kasulik oli. Depressiooniravimeid Patricia ei võtnud. Need seisid kuulekalt vannitoakapis peegli taga, koos ülejäänud ravimitega, mis pidid tal aitama võidelda trauma tagajärgedega. Neid teisi ta võttis. Ärevuse vastu ja valu korral. Aga depressioonitabletid jäid. Ta ei tundnud end masendunult. Jah, ta oli segaduses, tundlik ja ärev, aga mitte melanhoolne või ebastabiilne. Mike’i jutust sai ta aru, et ka varem polnud ta neid ravimeid igapäevaselt tarvitanud, seega kõik oli korras. Ühel esmaspäeva hommikul sättis ta end valmis, tagasihoidlik jumestus, korrektne pükskostüüm, madalad sametkingad. Mike viis ta kohale. Saatis ta autost kontorihoonesse ja kallistas teda liftide ees. Lubas, et on telefonikõne kaugusel, kui Patricia peaks tundma, et ei suuda, valu on väljakannatamatu, või on kõik tema jaoks liiga palju, siis helistagu ainult ja mees tuleb ning viib ta koju. Naine oleks meeleldi kohe koos temaga koju tagasi sõitnud. Miski selles hoones ei mõjunud kutsuvalt või tuttavlikult. Sellest hoolimata jäi ta liftide ette ootama, et mõni neist roostevabast terasest surmalõksudest ta üles viiks ja ta saaks end jälle normaalsena tunda. 

Normaalsena. Viimase kahe kuu jooksul igatses ta ainult seda, normaalsust. Patricial oli pidevalt tunne, et ta toimetab mõnes alternatiivses dimensioonis. Ta tegutses selgeks õpitud stsenaariumi järele. Oli hea naine oma mehele, kes oli pidevalt üllatunud sellest, et Patricia ilmutas huvi koduste tegevuste vastu. Ta väitis, et ta ei teadnudki, et naine oskab nii hästi süüa teha või on huvitatud poja õppetegevusest. Naine tajus, et mees suhtub temasse reserveeritusega ja ootab, kui naine oma uuest rollist välja libiseb ning endised mängureeglid taastuvad. Elukorraldus oli uus neile kõigile. Mis iganes reeglid selles majas enne üheteistkümnendat septembrit kehtinud olid, need enam ei pädenud. Iga päev muutus elu selles majas naise jaoks omasemaks. Ta oli pisitasa muutnud seda maja kodusemaks. Väikesed detailid, peaaegu märkamatud. Linik seal, pildiraam siin, tugitooli nurk teine, lilled vaasis, õhuvärskendaja vannitoas, küünlad magamistoas. Pojaga oligi raske, just nii nagu Mike hoiatanud oli. Laps oli ema vastu viisakas, kuid külm. Nad vahetasid sõnu, aga mitte mõtteid. Poiss jättis tihti naise küsimustele vastamata ja reageeris alles siis, kui isa küsimust kordas. Ka siis vastas ta isale, mitte Patriciale. Kuueaastane laps oli juba sellevõrra välja kujunenud isiksus, et temaga ei saanud teeselda, et minevikku pole. Usalduslikud suhted tuli luua, mitte ülessoojendada. Ja see võttis aega. 

Mehega oli lihtsam. Nad magasid kõrvuti ühes voodis ja veetsid tunde omavahel vesteldes. Õieti küll rääkis pigem mees ja Patricia küsis temalt pisteliselt suunavaid küsimusi, need jutuajamised lähendasid neid. Mida rohkem nad rääkisid, seda vabamalt mees ennast tundis ja rääkis ka teemadel, mida ta naise haiglas viibimise nädalate jooksul vältinud oli. Ta jutustas naisele ümber nende tutvumis ja armumisloo, kuidas nad olid üksteise järele arust ära olnud ega suutnud käsi üksteisest eemal hoida ja kuidas siis raske sünnitus oli kõike seda muutnud. Muutnud mitte ainult naise ajukeemiat, vaid ka suhteid mehe ja naise vahel. Ja kuidas nad olles noored ja oma isiklikust valust nii halvatud, et ei osanud enam omavahel rääkida, ega ka kellegi poole pöörduda, kes oleks neid selles aidanud. Nii koguneski lõpuks ütlemata sõnu ja väljendamata tundeid liiga palju, et endistest kallimatest oleks saanud üksteist toetavaid abikaasad ja lapsevanemad. Armastus otsa ei saanud, see oli ikka veel kusagil olemas, kuid kumbki ei julgenud enam esimest sammu astuda, ja kui vahel tekkiski võimalus, et võiks, siis oli hirm haiget saamise ja järjekordse tõrjumise ees liiga suur, et seda sammu astutud oleks. Naine kuulas mehe lugusid ja kuulis valu nende taga. Puhtalt kaastundest ligimese vastu, embas ta ühel õhtul meest ja too lasi end kallistada. Nad lamasid seal vaikselt, lastes mehe poolt öeldul rippuda nende kohal. Nende hingamine leidis sama rütmi, südamelöögid ühtlustusid ja mehe huuled otsisid pimeduses naise omi. Patricia lasi end suudelda ja tundis kuidas soe kiindumuslaine üle tema voolas. Ta suudles vastu, meest kes ikka veel ei olnud päris tema mees, aga kelle osas tal olid tunded tekkinud. 

Tol esimesel õhtul nad suudlemisega piirdusid. Käed liikusid küll mööda üksteise kehasid ja naise alakõhus ärkas pinge, mis muutis ta jalgevahe soojaks ja kutsuvaks. Aga kuna mees ei üritanudki enamat, siis nii jäigi. Järgmisel hommikul oli naine see, kes ise meest suudlusega äratas ja liibus tihkelt ta vastu. Mehe keha reageeris nii, nagu meeste kehad hommikuti reageerivad, on siis naine nende kõrval või mitte. Mike suudles naist ja tema peopesad ja sõrmed liikusid mööda Patricia selga tuharateni, haaras neist kinni ja tõmbas neid enda poole, nii et niuded olid tihedalt teineteise vastu surutud. Mees suudles teda, lükkas ta juuksed näo pealt eemale ja jättis oma käe naise õlale. Ta lükkas naise külje pealt selili ja asus öösärki üle pea tõmbama, vaatas veel enne naist ja küsis, kas see on ikka okei. Naine noogutas sõnatult ja naeratas leebelt. Mike sikutas särgi üle ta pea ja kummardus naist suudlema, samal ajal põlvedega tema reite vahel teed rajades. Naine ahmis vaikselt sõõmu õhku, kui mees temasse sisenes. „Ega sul valus pole,“ kohkus Mike ja peatus. Patricia võttis peopesadega Mike’i näo ümbert kinni, suudles teda huultele ja sosistas vaikselt kõrva „mul on kõik suurepärane“. Mike oli õrn armastaja. Ta ei kiirustanud ega rapsinud. Ta käsitles naist hellalt ja kindlalt. Patricia tundis end mehe käes turvaliselt ning ihaldatuna. Ta sulges silmad ja lasi mehel juhtida, tulles kaasa mehe valitud tempole, ta ei puigelnud ega tõrkunud. Ta tundis, kuidas ta keha avaneb mehe liigutustele ja kuidas temas ärkavad ürgsed, salajased tunded. 

Pärast vahekorda olid nad lamanud üksteise embuses. Mees selili ja naine küljel lesides, pea toetumas küünarnukile ja sõrmedega mehe rinnakarvu sasides, jalg üle mehe reie. Ta keha oli lõdvestunud piirini, mida võiks lausa halvatuseks nimetada. Kui sel hetkel oleks maja leekidesse lahvatanud, poleks ta suutnud ka parima tahtmise juures voodist tõusta ja jalgu üksteise ette asetada. Mees ta kõrval hingas raskelt ja tema silmad olid suletud. Tema huulil topakas naeratus. Kas see oli alati nii hea olnud ja ta lihtsalt ei mäletanud, või on ta pärast traumat tundlikum, ka sellest kohast? Ta oleks soovinud Mike’ilt küsida, et kuidas neil varem oli olnud, aga talle tundus, et praegu pole selleks õige aeg ega koht. Õnneliku pereelu saladus oli see, et teatud asjadest ei räägita. 

Tööl asjad Patricia jaoks nii sujuvalt ei laabunud. Kõik olid abivalmis ja sõbralikud, mõistvad ja vastutulelikud, aga seda, mida ta tööl täpselt tegema peab, ta aru ei saanudki. Kogu info oli uus ja seda oli palju. Ta tegi oma parima, aga oli näha, et sellest ei piisa. Kolm nädalat olid inimesed temaga kannatlikud, aga üha tihedamini hakkas Patricia märkama, et inimesed pööritavad tema küsimuste ja abipalvete peale silmi, elav vestlus kohvinurgas vaibus, kui tema oma „Maailma parim emme“ kruusiga ruumi astus. Talle naeratati, tema vastu oldi viisakad, aga tunne, et asjad pole õiged, kasvas Patricias aina tugevamaks. Mike soovitas tal oma töökaaslastega mõnel õhtul pärast tööd väiksed napsud teha ja ehk aitab see lähedust taasluua, välja selgitada, mis täpselt valesti on ja ehk asju siluda. 

Nii sattuski Patricia ühel reedesel hilisel pärastlõunal koos töökaaslastega karaookebaari, tähistamaks kvartali lõppu ja ühtlasi ühe kolleegi kihlumist. Noor, õhetavate põskedega pruut, demonstreeris oma tagasihoidlikku kihlasõrmust ja lõi aina klaase kokku. Huvitav, mõtles Patricia, miks tähistatakse ainult naise kihlumist, kus on peigmees, miks tema pole kutsutud ja kas mehe töökohal tähistatakse sama ülevoolavalt peatset abieluranda sõudmist? Või on kihlus naistele reserveeritud tähistamistvääriv sündmus, umbes et „tubli tüdruk, said kutile päitsed pähe!“?

„Vaene ullike, kui ta teaks, mis elu teda ees ootab, siis ta nii väga ei rõõmustaks siin oma odava sõrmusega,“ märkis keskealine naine Patricia kõrval. 

„Kuidas palun?“ küsis Patricia vastu. 

„Noh, noored naised arvavad, et saavad oma printsi kätte ja edasi elavad nagu kuninga kassid, kus mees neile sametvoodisse viigimarju ja kokteile serveerib. Kui tegelikult tähendab see seda, et mees saab endale tasuta majaorja, kes tema eest kõik kodused toimetused ära teeb, tema lapsi sünnitab ja kasvatab, kus mees tema kallal ainult vingub, et naine on ennast käest lasknud ja miks tal üldse nii palju raha vetsupaberi peale kulub, et kuidas ta ikka majandada ei oska ning pajaroog on tal ka maitsetu ja kuiv.“

Patricia turtsatas tahtmatult. „Üsna spetsiifiline kirjeldus,“ kostis ta. „Tead, kõik abielud ei ole sellised…“ 

„Jaa-jaa, tean printsess, sinu mees on ingel, oleme kõik seda kuulnud,“ vastas naine tülpinult ja silmi pööritades. „Mõni on tõesti sündinud hõbelusikas suus ja kõik tema elus sujub,“ jätkas ta pahuralt. „Aga tead, enamik nii siiski ei ela. See, mida mina sulle kirjeldasin on päris elu. Ja sinul on kas hullupööra vedanud, või sa lihtsalt teeskled, et su elu nii ideaalne on.“ Naise silmis kihvatas, ta avas suu, et midagi lisada, raputas siis korraks pead, justkui end ümber veendes, et see pole hea mõte ja võttis tubli sõõmu oma õllekruusist. 

„Mis?“ küsis Patricia. Ta tundis, kuidas tema sees keeras, peopesad higistasid ja süda kloppis kõrvulukustavalt. „Sa tahtsid midagi lisada, ütle, mis see on?“ uuris Patricia kolleegilt. 

„Tead, mis, ma võiks, aga see pole minu asi,“ kehitas naine õlgu ja pööras oma pilgu eemale. Patricia arvas, et ta läheb minema, aga naine jäi. Ehk ta siiski tahtis rääkida, aga vajas lisajulgustust. 

„Kas ma teen sulle veel ühe õlle välja või võtad pigem midagi kangemat? Ma ise võtaks hea meelega ühe tekiila shoti, aga arst soovitas veel hoiduda, kuni mu peavalud enam nii sagedased pole. Aga sa võid minu eest ka võtta?“ Viimane lause kõlas küsimusena ja Patricia naeratas ulakalt. 

Naine vaatas oma pooltühja õlleklaasi, tõstis häguse pilgu Patriciale, vidutas silmi ja kehitas õlgu. Nad mõlemad said aru, millega tegu. Ostu-müügi leping. Paari tekiila eest võis naine oma kaarte avada küll, aga see ei tähendanud, et nad nüüd mingid südamesõbrannad on. 

Patricia tellis veel ühe õlle, neli tekiilashoti ja endale ühe Virgin Mohito. Baaridaam lubas selle neile lauda tuua. Nad leidsid ühe kahese laua, mis oli suuremast möllust pisut eemal. Laud oli küll eelmistest klientidest veidi kleepuv, aga ega nad siia pikalt heietama ei kavatsenudki jääda. Leekivpunaste lokkis juuste ja ähvardava kaelatätoveeringuga, aga lahkete hirvesilmadega baarineiu, tõi nende joogid ja tõmbas ühtlasi laua ka paari osava liigutusega puhtamaks. „Nautige, daamid!“ pilgutas ta paremat silma ja lahkus järgmiste klientide soove täitma.

„Väga piinlik, tead, aga ma pean su nime küsima. Ilmselt ma peaksin seda teadma, aga tead küll…“

„Ja-jah, trauma ja kõik jutud,“ katkestas naine Patricia vabandust. „Maggie!“

Patricia tõstis oma helerohelise hapukasmagusa joogi ja hoidis seda õhus, andmaks märku, et soovib Maggiega klaase tutvuse terviseks kokku lüüa.

„Et mis, uute tutvuste terviseks või?“ irvitas Maggie madala kähiseva häälega. „No hea küll, ilmselt sul ongi keeruline aasta olnud. Esiteks see jama mehega, siis skandaal Rickiga, kõige selle tipuks veel ka 9/11, sa oled ära teeninud pehmema kohtlemise. Teeme siis terviseks! Uute ja vanade tutvuste!“ Maggie kõlksas õrnalt Patricia klaasi oma tekiilapitsiga, vaatas talle uurivalt silma ja viivitas hetke enne oma joogi kummutamisega. Ta jõi joogi ühe hooga ära, limpsas keelega käeseljalt soola ja pistis laimiviilu põske. 

„Uhh! On üks rõve asi välja mõeldud! Miks ma lasin endale tekiilat tellida, kõikidest mõeldavatest jookidest?“ naeris Maggie ja Patricia märkas, et naine tundis end märkimisväärselt vabamalt. Patricia ise oli aga kuhugi haihtunud, tema klaas hõljus ikka veel õhus ja ta aju töötas Maggie öeldu kallal. Jamad mehega? Skandaal Rickiga? Mis jamad, mis skandaal? Millise Rickiga? Selle noore poisiga personali osakonnast, kes vaevalt talle silma julges vaadata ja mööda seinaääri liikus? Või mingi teine Rick? Ilmselgelt kulub tal Maggie seltsis terve õhtu ja loodetavasti oskab naine vastata küsimustele vähemalt sellevõrra, et mingi selgus või rahu ka sellega kaasneb.

„Ma näen su pilgust, et sa eksisid kuhugi ära, Alice. Huu? Kas jäneseurus ka ikka kokteile serveeritakse?“ naeris Maggie.

Patricia langetas klaasi. Kogus end hetke ja otsustas, et ta on juba piisavalt teeselnud ja teinud nägu, et kõik on korras, ning sellest kõigest pole talle suuremat kasu olnud. 

„Maggie,“ ütles Patricia tõsiselt, „ma olen sinuga nüüd aus. Pärast õnnetust ei mäleta ma enam absoluutselt oma eelnevat elu. Mul on mingid üksikud mälupildid, mis aegajalt esile kerkivad, mis justkui ei sobitu praeguse reaalsusega ega sellega, kes ma teiste juttude kohaselt olin. Seega, pole ma üldse kindel, kas need on minu enda mälestused või on need pildid nähtud filmidest või unenägudest.“

„Faaaaak,“ oigas Maggie vaikselt.

„Seepärast oleksin ma sulle väga tänulik, kui sa mulle räägiksid nii palju kui võimalik, sellest kes ma olin enne New Yorki. Mis jamad mul mehega olid. Mis skandaal oli…“ Patrica pingutas nime meenutades, „Rickiga? Mis Rickiga? Meie Rickiga, personalist? Ja no kõike muud ka. Iga detail on mulle oluline, arst ütles, et iga pisiasi võib avada selle luku, mis mu mälestusi pantvangis hoiab. Seega, ära hoia end tagasi ja ära säästa mu tundeid. Ma pean selgusele jõudma. Ma pean end leidma. Ma pean oma elu tagasi saama.“

Maggie kuulas Patricia ära. Vaatas teda altkulmu, hinnates, ega see mõni trikk pole, aga otsustas siis, et tal pole midagi kaotada. Või ei otsustanud. Alkohol oli juba oma töö teinud ja Maggie keelepaelad sügelesid. Ta kummutas alla ka järgmise tekiila, ega hakanud soola ning laimiga teatrit tegema. Ta hingas sügavalt sisse ja rääkis Patriciale seda, mida teadis. Kuidas naine oli oma mehe afääri avastanud ja teinud näo, et see talle korda ei lähe, kuidas neil oli tekkinud armusuhe noore assistendiga, kuigi selles polnud Maggie kindel, kumma armulugu teise abikaasa petmise tingis, kas oli Patricia see, kes esimesena abieluvoodit vürtsitama tõttas või tegi ta seda kättemaksuks mehele, kui selle abieluvälised hobid ilmsiks tulid. New Yorki oligi Patricia põgenenud, et kogu segadusest eemale saada ja pead tuulutada, et siis vaadata, kuidas on mõistlikum edasi toimetada. 

„Aga kui sa ei mäleta midagi, sellest mis enne oli, siis kuidas sa saad oma tööd teha?“ küsis Maggie ühel hetkel.

„Ma ei teegi, nagu sa ilmselt oled praeguseks aru saanud. Kõik teised teevad seda minu eest. Inimesed on minuga väga lahked ja kannatlikud olnud. Nad vastavad kõigile mu küsimustele. Ma näen, et minu vigu parandatakse mu selja taga ja keegi ei heida mulle midagi ette. Aga inimesed hakkavad sellest väsima, et lisaks oma tööle peavad nad täitma ka minu ülesandeid. Ma olen siin nüüd juba nädalaid olnud ja ma ei saa ikka veel mitte millestki aru. Kuidas see võimalik on? Mike rääkis mulle, et ma olin oma töös alati hoolikas ja eeskujulik olnud, et ma olin elanud töö nimel. Ja nüüd, täiesti null. Ja ma olen osakonna juht! Mina peaks aitama teisi, kui nad oma ülesannetega hätta jäävad, mitte oma koormuse teistele kanda andma.“

„Ega jah, inimesed pole sellega rahul. Sul on õigus. Jutud käivad, et sa pole enam oma ülesannete kõrgusel,“ nõustus Maggie Patriciaga. „Mida sa kavatsed ette võtta?“ 

„Ma ei tea,“ lausus Patricia ausalt. 

Naised jõid kumbki oma jooki vaikides ja mõtlesid omi mõtteid.

„Kas sa teraapiat ei taha proovida?“ küsis Maggie viimaks. „Ma olen kuulnud, et on olemas selline asi nagu hüpnoteraapia, mis aitab meenutada allasurutud mälestusi. Kasutatakse just traumapatsientide puhul, kes on üle elanud suure šoki ja ei pääse oma mälestustele ligi.“

„No jah, minu trauma on siiski peamiselt füüsiline, mitte psühholoogiline. Ei tea, kuidas terapeut mind aidata saaks,“ kehitas Patricia õlgu.

„No kui ei proovi, siis ei saagi teada,“ arvas Maggie.

Nii Patricia psühholoogi vastuvõtule jõudiski. 

Kaheksa kuud iganädalasi kohtumisi, ilma eriliste edusammudeta. Patricia istus helerohelisel jäigal diivanil, hallid kodused dressipüksid jalas ja I ♥ NY pusa seljas, käed põlvedel puhkamas ja uuris oma maniküüri. Tema vastas istus terapeut, nagu filmist, valge värskelt pressitud triiksärk seljas, nööbid viisakalt kinni, kuigi mitte kurguni, kõrge pihaga tumesinine pliiatseelik seljas, parem põlv üle vasaku heidetud ja jalas kinnise ninaga kõrge kontsaga rihmikud. Tema tumepruunid juuksed olid veatusse maalasse krunni sätitud ja tumerohelise raamiga prillid rõhutasid tema tähtsust ning mõjuvõimu. Patricia oli veendunud, et prille terapeut ei vajanud ja kasutas neid vaid aksessuaarina, et oma rolli ehedamalt välja kanda. Terapeudi põlvedel lebas kollaste lehtedega märkmeplokk, kuhu ta aegajalt hõbedase Parker tindipliiatsiga märkmeid kirjutas. 

Nad istusid vaikselt. Terapeut vältis Patriciaga silmsidet ja Patricia pilk hüples ühelt objektilt teisele. 

„Ma jätan järgmise vahele,“ ütles ta lõpuks. „Seansi, ma mõtlen.“ Terapeut tõstis pilgu märkmikult ja vaatas üle oma hirmkallite prilliraamide Patriciale otsa. „Ja üldse ma arvan, et ma rohkem ei tule.“

„Selline õigus on sul muidugi olemas, kuigi, kui võib küsida, siis miks sa äkki nii otsustasid,“ küsis naine.

„Ma olen siin käinud ja me oleme rääkinud, ma olen teinud kõikmõeldavaid koduseid harjutusi, rääkinud inimestega, nuusutanud lõhnasid, kuulanud laule, külastanud oma lapsepõlve paiku ja sellest pole mingit tolku olnud,“ vastas ta vaikselt ja väsinult. “Ma pole täna grammigi targem. Ma olen ikka veel eksinud. Ma elan kellegi teise elu.“

„Paljud naised tunnevad seda sinu vanuses,“ teatas terapeut lakooniliselt. „See ei tähenda, et teraapiast kasu poleks.“

„Minul pole!“ 

„Mina nii ei arva,“ kostis naine.

Patrisia turtsatas jahedalt. 

„Kas sa ise ei rääkinud mulle, et su suhted abikaasaga on suurepärased? Olete isegi mõelnud teise lapse saamisele? Ja pojaga olete samuti lähedasemad, kui kunagi varem. Leidsid uue töökoha, mis sulle rõõmu toob ja piisavalt vabadust pakub. Kas see pole siis midagi?“

„Seda küll…“ tõdes Patricia.

„Jah, sa otsid taga oma juuri, eelmist sind. Aga võibolla on see sinu mälukaotus hoopis õnnistus, mitte needus? Nii said sa oma elule restardi teha ja nö puhtalt lehelt alustada. Tead, kui palju minu juures käib naisi, kes ennast otsivad ja kes pole rahul oma eluga, aga nemad ei saa sinu moodi otsast alustada, sest nad mäletavad. Nad mäletavad liiga hästi seda, mis oli ja see ei lase neil kannapööret teha,“ jätkas terapeut. „Kui jätta hetkeks kõrvale see, et sul ei meenu minevik, siis mis on su elul praegu viga? Millest sa puudust tunned? Kas sa tahaksid mingit teistsugust elu?“

„Ma tahan... “ ütles Patricia rohkem endale kui psühholoogile, "oma elu...".

„Isegi kui see on halvem, kui sinu praegune reaalsus?“

„Ma arvan küll.“

„Ja miks sa nii tunned, Patricia?“ 

Patricia pööras pilgu aknast välja ja nägi kuidas üksik lumehelves tantsikledes tuhmhallist taevast alla pudenes ja teadis, et mõne tunni pärast on tänavad ühtlase lumevaiba alla mattunud. Kui veab, siis jääb see külm ja ilutsev kiht kevadeni maha, teeseldes, et seda, mida ei näe, pole olemas. Oleks inimestega sama lihtne, et mida ei mäleta, seda pole olnud. 

Kommentaarid