Ei ole click bait, hakkangi kohe üldistama nii, et maa must ja teemal, millest ma mitte midagi ei tea. Ei tea kogemusest, ei tea teoorias. Aga internet on võlumaailm, kus igaüks saab oma sõna öelda ja siin ma olen.
Mulle tundub nimelt, et inimesed, kellel oli ebastabiilne lapsepõlv ja nad ei tundnud oma vanemate hoolt ning armastust, kipuvad palju nooremana suhteid sõlmima, kui need inimesed, kes kasvasid üles turvalises ja armastavas keskkonnas. Loomulikult on alati erandeid ja mõni ei taha oma sita lapsepõlve tõttu üldse suhtes olla, kui ka neid kes nägid oma vanemate head suhet, tahavad ise ka esimesel võimalusel suhtesse minna.
Aga kui ma mõtlen endast, siis ma usun, et see oli üks põhjus, miks ma nii noorelt abiellusin. Igatsus armastuse järele oli nii suur, et ma läksin esimesele mehele, kes mulle natuke tähelepanu pööras. Ei osanud ma siis märgata mingeid ohumärke ega olla kriitiline. Juba tutvumise ajal oli tema käitumises märke, mis meile lõpuks ka saatuslikuks osutusid. Tema ise oli ju ka hästi noor, ning küllap temagi tahtis kedagi, kes teda tähelepanu ja hellusega kohtleb.
Veel usun ma seda, et üks põhjustest, miks ma nii kauaks tema juurde jäin, kuigi me kumbki polnud õnnelik, oli see, et ükskõik mis jamad meil olid, need probleemid polnud mitte midagi võrreldes sellega, milliseid suhteid me kumbki üles kasvades kõrvalt näinud olime. Mina mõtlesin pidevalt, et olgu mis on, vähemalt me suhtleme normaalselt ja me ei karju üksteise peale. Saate aru, jah, latt oli sisuliselt maas.
Kuidas mu oma lapsed üles kasvavad ja mida nemad suhete loomisest arvavad, seda on veel vara öelda. Vanim poeg (21) pole vist üldse huvitatud, vähemalt ei ole ma teda kunagi kellegagi näinud. Mis muidugi ei tähenda, et kedagi pole. Aga noh, vähemalt ei torma suhtesse. Teine poeg (20) oli küll 2 aastat suhtes, aga nii palju kui ma aru sain, siis see kuidagi juhtus tema jaoks. Üks tüdruk hakkas rohkem suhtlema ja tema ei lükanud ka neiut eemale. Tüdruk oli tol ajal kuusteist. Mis muidugi jälle kinnitab minu teooriat, kuna nii palju kui tüdruk mulle rääkinud on ja kõrvalt kuulnud, siis polnud tema lapsepõlv ka just teab mis meelakkumine. Kolmas poeg (18) semmis netis mingi neiuga, kes elab vist Kongos, kui ma õigesti aru sain, aga see asi on ka nüüd vist läbi. Ehk et siis pigem tundub, et keegi suhtesse ei kiirusta.
Väidetavalt pidid lastest, kelle vanemad täidavad vähemalt 30% ulatuses nende emotsionaalsed vajadused, kasvama tasakaalukad ja stabiilsed täiskasvanud. Veel öeldakse, et see inimene, kes sa täna oled, on see, keda sa lapsena kõige rohkem vajasid.
Mäletan veel väga selgelt seda aega, kui lapsed olid väiksemad ja kui oluline oli see, et ma oleksin läheduses. Me ei pidanud koos midagi tegema, ei pidanud vestlema, me ei pidanud isegi samas ruumis viibima. Aga nad käisid regulaarselt kontrollimas, kas ma ikka olen kusagil. Piilusid üle ukseläve ja jätkasid oma tegevust. Mina, nii ebastabiilne kui ma ka olin, olin ainuke stabiilne ja turvaline inimene nende elus. Ma täitsa usun seda 30% teooriat.
Kommentaarid
Postita kommentaar