Eile õhtul, kui maru muutus tuisuks, oli kõik juba hästi. Talv oli alanud. Üle tee nägin juba mitmendat õhtut hiiglama pikka järjekorda rehvivahetuspunkti. Aah, autojuhtide rõõmud...
Lapsepõlvest saadik on just talv olnud minu lemmik aastaaeg. Mingi rahu tuleb koos koheva lumevaibaga minu ellu. Kõik on uus, ilus, puhas, rikkumata. Miinuskraadid lõhnavad nii kargelt ja näib, et kõik, absoluutselt kõik, on võimalik.
Mitte, et ma oleksin hullult suur talvespordi fänn. Ma vihkan külma ja külma ilmaga õues viibimist. Suusatamine on üks ilgelt nõme ja igav sport. Tuimalt sõuad seal lume sees, higistad oma kilekostüümis ja kuna rajad on ka peaasjalikult kitsad ning ühele inimesele disainitud, siis ei saa sõbraga suheldagi korralikult. Ja kuna ma kõrgust pelgan, siis igasugused suusahüpped, mäest laskumised ja muu sarnane möll, pole ka päris minu teema.
Uisutamine on teoorias ilus, aga mina pole jääl kuigi graatsiline, pigem selline postmargi laadne tegelane risti teistel liuglejatel ees. Kelgutamisest ei hakka ma parem rääkimagi. No milleks ma peaksin läbi lume sahiseva kõmpima, et siin lamedal maastikul mingit künka taolist kõrgendikku leida ja seda ainult selleks, et mööda jäist nõlvakut üles nühkida ja siis 1,5 sekundit nautida kelguga laskumist? Nope, not me.
Põhimõtteliselt võiks öelda, et mulle meeldib talvel õues jalutada. Kui on õiged tingimused. Õiged riided. Õige kaaslane. Praktikas jääb üks kolmest reeglina vajaka. Ikka kas on liiga külm (mul on alati külm. Alati!), lumi tuiskab vale nurga alt, mul pole sobivaid riideid või jalanõusid ja keegi ei taha minuga õue tulla.
Miks ma siis deklameerin, et talv mu lemmik aastaaeg on? Sest siis on sotsiaalselt aktsepteeritav päevade kaupa kodust välja mitte tulla. Sahistada sussides ja flanellpidžaamas hommikust õhtuni kakaod ja glögi juua. Süüdata küünlad, taustaks Spotify instrumentaal pop mängimas, tõmmata end diivanile kerra ja lugeda Lev Tolstoi "Sõda ja Rahu", või mõnda muud naeruväärselt suurt klassikalist teost.
Vaadata Netflixist kuuendat korda "Gilmore Girls-i" kõik hooajad algusest lõpuni. Süüa krõbeda pekikoorikuga sealiha praadi, pohlamoosi ja kõrvitsasalatiga. Küpsetada pakse, pehmeid piparkooke ja pooled nendest ära süüa enne, kui keegi on jõudnud neile glasuuri mäkerdada. Otsida lastetoa kapi otsast välja 2000 tükiga pusle ja ennastunustavalt see kokku monteerida.
Või siis lihtsalt istuda hämaras toas. Täiesti vaikselt. Ihuüksinda. Vaadata aknast välja ja kuulata, kuidas lumi langeb aeglaselt maapinnale, aknalauale, parkivatele sõidukitele. Kuidas jalakäijate sammud krudisevad värskes valges lumes. Kuidas autod tasa-tasa niiskel lumesegusel maanteel minu kodust mööda veerevad. Tõsta pilk tihke piimja taeva poole ja imetleda lumehelveste lakkamatut harmoonilist etteastet. Kuidas on võimalik seda kõike näha, tajuda, kuulda ja tunda ning mitte armastada?
Mis teile talve juures kõige rohkem meeldib? Mida teete talvel sellist, mis muul aastaajal näib kohatu? Kuidas tulete toime miinuskraadidega?
Lapsepõlvest saadik on just talv olnud minu lemmik aastaaeg. Mingi rahu tuleb koos koheva lumevaibaga minu ellu. Kõik on uus, ilus, puhas, rikkumata. Miinuskraadid lõhnavad nii kargelt ja näib, et kõik, absoluutselt kõik, on võimalik.
Mitte, et ma oleksin hullult suur talvespordi fänn. Ma vihkan külma ja külma ilmaga õues viibimist. Suusatamine on üks ilgelt nõme ja igav sport. Tuimalt sõuad seal lume sees, higistad oma kilekostüümis ja kuna rajad on ka peaasjalikult kitsad ning ühele inimesele disainitud, siis ei saa sõbraga suheldagi korralikult. Ja kuna ma kõrgust pelgan, siis igasugused suusahüpped, mäest laskumised ja muu sarnane möll, pole ka päris minu teema.
Uisutamine on teoorias ilus, aga mina pole jääl kuigi graatsiline, pigem selline postmargi laadne tegelane risti teistel liuglejatel ees. Kelgutamisest ei hakka ma parem rääkimagi. No milleks ma peaksin läbi lume sahiseva kõmpima, et siin lamedal maastikul mingit künka taolist kõrgendikku leida ja seda ainult selleks, et mööda jäist nõlvakut üles nühkida ja siis 1,5 sekundit nautida kelguga laskumist? Nope, not me.
Põhimõtteliselt võiks öelda, et mulle meeldib talvel õues jalutada. Kui on õiged tingimused. Õiged riided. Õige kaaslane. Praktikas jääb üks kolmest reeglina vajaka. Ikka kas on liiga külm (mul on alati külm. Alati!), lumi tuiskab vale nurga alt, mul pole sobivaid riideid või jalanõusid ja keegi ei taha minuga õue tulla.
Miks ma siis deklameerin, et talv mu lemmik aastaaeg on? Sest siis on sotsiaalselt aktsepteeritav päevade kaupa kodust välja mitte tulla. Sahistada sussides ja flanellpidžaamas hommikust õhtuni kakaod ja glögi juua. Süüdata küünlad, taustaks Spotify instrumentaal pop mängimas, tõmmata end diivanile kerra ja lugeda Lev Tolstoi "Sõda ja Rahu", või mõnda muud naeruväärselt suurt klassikalist teost.
Vaadata Netflixist kuuendat korda "Gilmore Girls-i" kõik hooajad algusest lõpuni. Süüa krõbeda pekikoorikuga sealiha praadi, pohlamoosi ja kõrvitsasalatiga. Küpsetada pakse, pehmeid piparkooke ja pooled nendest ära süüa enne, kui keegi on jõudnud neile glasuuri mäkerdada. Otsida lastetoa kapi otsast välja 2000 tükiga pusle ja ennastunustavalt see kokku monteerida.
Või siis lihtsalt istuda hämaras toas. Täiesti vaikselt. Ihuüksinda. Vaadata aknast välja ja kuulata, kuidas lumi langeb aeglaselt maapinnale, aknalauale, parkivatele sõidukitele. Kuidas jalakäijate sammud krudisevad värskes valges lumes. Kuidas autod tasa-tasa niiskel lumesegusel maanteel minu kodust mööda veerevad. Tõsta pilk tihke piimja taeva poole ja imetleda lumehelveste lakkamatut harmoonilist etteastet. Kuidas on võimalik seda kõike näha, tajuda, kuulda ja tunda ning mitte armastada?
Mis teile talve juures kõige rohkem meeldib? Mida teete talvel sellist, mis muul aastaajal näib kohatu? Kuidas tulete toime miinuskraadidega?
Mulle ka talv meeldib, aga hoopis teistel põhjustel;) Esiteks just õues olemine ja lume rookimine (muidugi kui lumi tuleb maha siis, kui mul parasjagu on aega seda kühveldada). Lumi katab kinni mu süümekaid tekitavad hooldamata lillepeenrad, lumi summutab uskumatult hästi maanteelt kostvat automüra, täielik vaikus! Lumi on puhas, keegi ei tassi ei käppade ega saabastega pori tuppa. Teiseks ahju kütmine. Ahjuesine on meie peres kõigi lemmikkoht, pean kassidega võitlema, kui tahan seal oma selga praadida. Ja see lambalõhn, mida ahju peal kuivavad märjad kindad levitavad...;)
VastaKustutaAga seda ma ei salli, kui minu köögis hakatakse piparkooke tegema!...
Ma justkui mäletan, et olen teinud küll su köögis piparkooke... :)
KustutaJust! ... piisas sellest ühest korrast küll
Kustuta