Teate neid inimesi, kes kohe kõikide uuendustega kaasa tulevad? Jah, ma ka tean neid. Mina ei kuulu nende hulka.
Facebooki konto lõin siis, kui kõik teised hakkasid enda omasid ära kustutama. Blogi hakkasin pidama siis, kui vlogimine oli juba mööduv nähtus. Ja nüüd siis Instagram.
Mulle räägiti Instagramist juba aastaid tagasi. Aga ma polnud selleks veel valmis. Nüüd siis otsustasin, et olen valmis. Poeg ja õde reageerisid sellele "õu mai gaad, milleks ometi!?!"
Praegu alles tutvun keskkonnaga ja püüan aru saada, kuidas see asi toimib. Idee poolest tundub lihtne. Postitad pilte ja südatad. Kui veab, siis sinu pilte ka südatakse. Võrreldes näoraamatuga tundub kuidagi positiivsem sait. Pole veel mürki pritsivate iroonitsejate peale koperdanud.
Kummalisel kombel näib, et minu insta kontot jälitavad seksikad gei mehed. Ja siis minu jaoks tundmatud fitness treenerid. Osad ülalmainitutest elavad suure lombi teisel kaldal. See paneb mõtlema, et kuidas nad üldse minu insta konto peale koperdasid...
See ongi minu jaoks veel mõistatus, et mille põhjal keegi sind jälitama (jälgima) hakkab ja kas sellest kannatab midagi välja lugeda. Sest kui keegi sinu näoraamatu postitustele pöidlaid ja emotikone lisab, siis sellest võib igasuguseid asju välja lugeda. Põhiliselt heakskiitu ja vaimustust. Ja siis sellest, kui neid heakskiitvaid või üldse mingisuguseid asjapulki mõnelt kodanikult ei pudene (nagu ever!) siis sellel on ka põhjuseid. Näiteks see, et tal on sinu pärast kohutavalt piinlik ja parema meelega ei tunneks sind.
Ma olen jõudnud järeldusele, et 3/4 minu Facebooki sõpradest ei tea üldse kes ma olen või hea meelega ei teaks kes ma olen. Kuidas on võimalik, et mul on sõbralistis 138 nime ja oma kõige ägedamate postituste eest saan ma maksimaalselt 44 meeldimist? See peaks olema statistiliselt välistatud. Või olen ma ainult iseenese meelest kohutavalt nunnu ja vaimukas? Jah, loomulikult läheb mulle korda, kui palju pöidlaid ja nägusid ma saan. Ma olen ju inimene.
Mitte, et ma ise ka kuigi lahkelt virtuaalset heakskiitu jagaks. Pigem ikka tagasihoidlikult. Samas mõne pöidla viskan lihtsalt sellepärast, et pole antud kodanikule ammu enda olemasolu meelde tuletanud. Põhiliselt meeldivad mulle sellised kasulikud või mõnusa huumoriga vürtsitatud postitused. Või kui keegi on kaamerasilma ette peatunud hullult armsalt või (julgen ma seda välja öelda?) lausa ilusalt. Vahel jätan ma mõnele postitusele meeldimise nimelt lisamata, kuna ei taha endast psycho stalker muljet jätta. Noh, teate, kui sa oled mõne kodaniku kolme järjestikkust postitust juba pöidlaga õnnistanud ja kodanik on juhtumisi vastassoost. See jätaks natuke meeleheitliku mulje.
Seega, nüüd ma siin koban piire ja püüan ära arvata, mida üks või teine asi võib Instagramis tähendada. Ja kas on üldse vaja nii palju analüüsida ja järeldusi teha? Võib-olla mõni süda on lihtsalt süda.
Facebooki konto lõin siis, kui kõik teised hakkasid enda omasid ära kustutama. Blogi hakkasin pidama siis, kui vlogimine oli juba mööduv nähtus. Ja nüüd siis Instagram.
Mulle räägiti Instagramist juba aastaid tagasi. Aga ma polnud selleks veel valmis. Nüüd siis otsustasin, et olen valmis. Poeg ja õde reageerisid sellele "õu mai gaad, milleks ometi!?!"
Praegu alles tutvun keskkonnaga ja püüan aru saada, kuidas see asi toimib. Idee poolest tundub lihtne. Postitad pilte ja südatad. Kui veab, siis sinu pilte ka südatakse. Võrreldes näoraamatuga tundub kuidagi positiivsem sait. Pole veel mürki pritsivate iroonitsejate peale koperdanud.
Kummalisel kombel näib, et minu insta kontot jälitavad seksikad gei mehed. Ja siis minu jaoks tundmatud fitness treenerid. Osad ülalmainitutest elavad suure lombi teisel kaldal. See paneb mõtlema, et kuidas nad üldse minu insta konto peale koperdasid...
See ongi minu jaoks veel mõistatus, et mille põhjal keegi sind jälitama (jälgima) hakkab ja kas sellest kannatab midagi välja lugeda. Sest kui keegi sinu näoraamatu postitustele pöidlaid ja emotikone lisab, siis sellest võib igasuguseid asju välja lugeda. Põhiliselt heakskiitu ja vaimustust. Ja siis sellest, kui neid heakskiitvaid või üldse mingisuguseid asjapulki mõnelt kodanikult ei pudene (nagu ever!) siis sellel on ka põhjuseid. Näiteks see, et tal on sinu pärast kohutavalt piinlik ja parema meelega ei tunneks sind.
Ma olen jõudnud järeldusele, et 3/4 minu Facebooki sõpradest ei tea üldse kes ma olen või hea meelega ei teaks kes ma olen. Kuidas on võimalik, et mul on sõbralistis 138 nime ja oma kõige ägedamate postituste eest saan ma maksimaalselt 44 meeldimist? See peaks olema statistiliselt välistatud. Või olen ma ainult iseenese meelest kohutavalt nunnu ja vaimukas? Jah, loomulikult läheb mulle korda, kui palju pöidlaid ja nägusid ma saan. Ma olen ju inimene.
Mitte, et ma ise ka kuigi lahkelt virtuaalset heakskiitu jagaks. Pigem ikka tagasihoidlikult. Samas mõne pöidla viskan lihtsalt sellepärast, et pole antud kodanikule ammu enda olemasolu meelde tuletanud. Põhiliselt meeldivad mulle sellised kasulikud või mõnusa huumoriga vürtsitatud postitused. Või kui keegi on kaamerasilma ette peatunud hullult armsalt või (julgen ma seda välja öelda?) lausa ilusalt. Vahel jätan ma mõnele postitusele meeldimise nimelt lisamata, kuna ei taha endast psycho stalker muljet jätta. Noh, teate, kui sa oled mõne kodaniku kolme järjestikkust postitust juba pöidlaga õnnistanud ja kodanik on juhtumisi vastassoost. See jätaks natuke meeleheitliku mulje.
Seega, nüüd ma siin koban piire ja püüan ära arvata, mida üks või teine asi võib Instagramis tähendada. Ja kas on üldse vaja nii palju analüüsida ja järeldusi teha? Võib-olla mõni süda on lihtsalt süda.
ohh, millal see elu nii keeruliseks läks... ma vaatan, et ma olen su ainus kommenteerija, ei julgegi enam järgmist postitust kommenteerida. igaks juhuks;)
VastaKustuta