Kuidas minust sai liiklushuligaan

Möödunud nädalavahetusel see juhtus. Ma sain oma elu esimese liiklustrahvi. Sõbrannaga Tartu suunas liueldes ja pahaaimamatult Justin Bieberit kuulates käis korraga punane sähvatus. Olen elus lugematuid kordi liikluskaameratest möödunud aga sellist asja nägin küll esimest korda. Loomulikult vaatasin kohe ka spidomeetrit, mis näitas pisut üle 60ne, alevis. Mis siis ikka, juhtub.

Augustis tellisin endale maanteeametist uue juhiloa, kuna esimene juhiluba hakkas aeguma. Seega kümne aasta jooksul, kui mind on lubatud rooli keerama, üks trahv. Pole paha. Seni polnud mul isegi parkimise eest ühtegi trahvi hinge peal ja nüüd siis nii.

Sõbranna (mitte too, kes kõrvalistmel kaasas, vaid üks teine) naeris, et nüüd lõpuks olen ma ka nagu päris inimene, mitte mingi variisik.

Loomulikult on mul suurem osa elus olnud autod, millega ei saagi hästi reegleid rikkuda. Näiteks oli meil abikaasaga üks ameeriklane, mis kiirendas sama edukalt nagu surmamõistetu elektritooli poole astudes.

Või siis üks plastmassist mahtuniversaal, millega sõites palvetasid alati, et ometi mõni hull maantee peal vastu ei sõidaks, sest autokere poleks mingit kokkupõrget üle elanud ja sisuliselt oleks sõiduki mootor pärast kokkupõrget olnud bagaažnikus.

Veel oli meil Suzuki, mis oli pärast pikemat sõitu mõni kilo kergem ja seda mitte kulutatud kütuse vaid kaotatud varuosade tõttu.

Ma arvan, et esimest korda elus sain ma aru kuidas või miks inimesed üldse kiirust ületavad alles möödunud aastal. Nimelt juhtus nii, et mul paluti pärast pidu üks Mercedese omanik koju toimetada. Ja oh sa juudas milline sõit see oli! Ma nagu poleks kunagi varem autoga päriselt sõitnudki enne seda. Ja see polnudki nagu auto. Ma lihtsalt hõljusin maantee kohal ja pidin ainult gaasipedaalile mõtlema, kui rauast ratsu kohalt võttis ning mind taevastesse kõrgustesse kandis. Tol hetkel mõtlesin, et kui ma sel hetkel peaksin surema, siis olen ma elus vähemalt korra korralikult autoga sõitnud.

Alles siis jõudis minuni see, et autol ja autol on vahe. Seni olin arvanud, et peaasi, et 4 ratast, rool ja käigukast olemas ning punktist A punkti B toimetab. Teadmatus võib tõesti olla õnnistus. Nüüd iga kord, kui ma autot rendin uurin marki ja olen valmis pigem rohkem maksma, peaasi, et ikka kiirendada saaks. Noh ja mis puutub sellesse 18eurosesse trahvi, mis riigikassasse potsatas, siis see oli seda väärt.