Aasta 2017 läheb mulle ja minu õele ajalukku kummaliste austajate aastana. Meil mõlemal on olnud halenaljakaid kokkupuuteid vastassoo esindajatega. Õel muidugi rohkem (eks ta ole noorem ja ilusam ka), aga ega minagi kurda, nalja on saanud. Eriti meeldejääv oli üks juunikuu nädalavahetus, kus minuga võttis ühendust lausa 4 potentsiaalset peigmehe kandidaati. Kaks liiga vana ja teised liiga noored. Aga, noh, vähemalt parem kui üldse ei midagi. Tahad või mitte, aga sellised väiksed žestid upitavad ego ja tõstavad meeleolu.
Ainuke häda seisneb selles, et need kes tahavad meid ei ole kunagi meile eriliselt meelepärased kandidaadid. Vähe sellest, need kelle järele meie õhkame, unistavad aga sootuks kellestki muust. Oh, seda elukest...
Aga mida siis teha sellises olukorras, kus sulle pöörab tähelepanu keegi, kes on muidu igati meeldiv ja kena, aga pole päris see, kellega kohvitassi taga mesijuttu puhuks? Eriti, kui selle inimesega tuleb pärast veel koos iga päev tööd teha?
Päris ausalt ütlen, et olen elus paar korda läinud kohvi jooma isikuga, kes tundub muidu igati okeika, aga lihtsalt ei pane sinus neid konkreetseid kellasid helisema. See ei ole hea mõte. Ausalt, lihtsalt EI.
Õppinud oma vigadest, enam ma seda ei tee. Olen siiani õnnestunud ennast kuidagimoodi välja keerutada. Öelnud lihtsalt, et see pole hea mõte või et mul on teised plaanid. Ma arvan, et võti selle juures on kolleegidele juhtunust mitte iitsatada ja püüda teha nägu, nagu oleksid tabanud ta kogemata kõhutuult laskmas (noh, et seda poleks nagu juhtunudki).
Samas paneb see mind mõtlema, et mis pagana signaali ma alateadlikult annan, et need mitte-nii-ihaldusväärsed-mehed mind vastupandamatult ahvatlevaks peavad? Teisalt, ehk olen ma ise lihtsalt pirtsakas? Mehed ju igati normaalsed, pestud, kasitud ja ilma igasuguste ilmselgete puudujääkideta. (Mitte nagu siis, kui me õega Londonis käisime ja ainukesed, kes meile ligi ajasid olid kodutu kerjus ja poolakast väljaviskaja. See oli mitmel tasandil väga traumeeriv reis.)
Niisiis, tundes, et me oleme juba peaaegu poolel teel (mehed siiski märkavad meid ja kõik nendest polegi eluheidikud), siis kuidas jõuda sellele levelile, et meid hakkaksid märkama (loe: kohvile kutsuma) mehed, kes meile ka pinget pakuvad?
Stay tuned...
Ainuke häda seisneb selles, et need kes tahavad meid ei ole kunagi meile eriliselt meelepärased kandidaadid. Vähe sellest, need kelle järele meie õhkame, unistavad aga sootuks kellestki muust. Oh, seda elukest...
Aga mida siis teha sellises olukorras, kus sulle pöörab tähelepanu keegi, kes on muidu igati meeldiv ja kena, aga pole päris see, kellega kohvitassi taga mesijuttu puhuks? Eriti, kui selle inimesega tuleb pärast veel koos iga päev tööd teha?
Päris ausalt ütlen, et olen elus paar korda läinud kohvi jooma isikuga, kes tundub muidu igati okeika, aga lihtsalt ei pane sinus neid konkreetseid kellasid helisema. See ei ole hea mõte. Ausalt, lihtsalt EI.
Õppinud oma vigadest, enam ma seda ei tee. Olen siiani õnnestunud ennast kuidagimoodi välja keerutada. Öelnud lihtsalt, et see pole hea mõte või et mul on teised plaanid. Ma arvan, et võti selle juures on kolleegidele juhtunust mitte iitsatada ja püüda teha nägu, nagu oleksid tabanud ta kogemata kõhutuult laskmas (noh, et seda poleks nagu juhtunudki).
Samas paneb see mind mõtlema, et mis pagana signaali ma alateadlikult annan, et need mitte-nii-ihaldusväärsed-mehed mind vastupandamatult ahvatlevaks peavad? Teisalt, ehk olen ma ise lihtsalt pirtsakas? Mehed ju igati normaalsed, pestud, kasitud ja ilma igasuguste ilmselgete puudujääkideta. (Mitte nagu siis, kui me õega Londonis käisime ja ainukesed, kes meile ligi ajasid olid kodutu kerjus ja poolakast väljaviskaja. See oli mitmel tasandil väga traumeeriv reis.)
Niisiis, tundes, et me oleme juba peaaegu poolel teel (mehed siiski märkavad meid ja kõik nendest polegi eluheidikud), siis kuidas jõuda sellele levelile, et meid hakkaksid märkama (loe: kohvile kutsuma) mehed, kes meile ka pinget pakuvad?
Stay tuned...
Kommentaarid
Postita kommentaar