Kunagi ma arvasin, et spordirõivaste valikul on olulisim mugavus. Osaliselt arvan seda senini. Aga kuna minu tänase päeva reaalsus on see, et trenni jõuan ma kolm kuni neli korda nädalas, siis minu arusaamine mugavusest on ka muutunud.
Jõusaalis ja keha ning meele treeningutel on mugav, kui on pisut lohvakamad riided ja cardios jälle kipub mul nende mõnusate lohvakate riietega ebamugav ja kohati isegi piinlik olema. Noh, saate isegi aru, mu keha pole loodud tegelikult sporti tegema ja eks ta võitle igast otsast selle vastu. Vahel on päris imelik, unustan ise ära, et mu kurvid riiete alt väljapääsu otsivad ja nii olengi mina seal rahulikult oma tagurpidi koera asendis, kui märkan, et mõni trennikaaslane andunult mu särgiesist silmitseb.
Lühidalt, õiged trenniriided on kulda väärt. Eriti mis puudutab seda kõige intiimsemat riiet. Mingil põhjusel arvab kogu treeningvarustuse tootjate koolkond, või vähemalt lõviosa neist, et kui sa oled kurvikas, siis järelikult paks või vastupidi - sale, järelikult lame. Olen loobunud spordiriiete poodidest pesu otsimisest, sest see on lihtsalt kurb, mis seal pakutakse.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid hoopis sokkidest.
Nimelt, kuigi kõik minu kehaosad otsivad meeleheitlikult vabadust ja pääsemist ahistava puuvilla ja polüamiidi haardest, siis mina ise eelistan võimalikult kaetud olla. Pole veel keskkooli dušširuumist välja kasvanud ja häbenen kohutavalt igat ruuttolli oma kehast. Kaasaarvatud, kui mitte kõige rohkem, oma varbaid.
Tunnen alati kohutavat kimbatust sel hetkel, kui olen sunnitud BodyBalance trennis sokid jalast võtma. Kui juhtub veel ka palju rahvast olema, siis ei suuda õieti hingamisele keskendudagi, vaid mõtlen, et ei tea, kas inimene mu kõrval või taga näeb mu jubedaid varbaid ja taldu. Samas ei tule sokkides võimlemine ka kõne alla, sest matt on kohutavalt libe.
Niisiis, kui ma nägin ühel trennikaaslasel selliseid superägedaid sokke, kus varbad ja kand olid väljas aga muidu kõik kenasti kaetud, siis sai see minu kinnisideeks. Jama selles, et paraku ei müüda neid sokke mitte kusagil. Vähemalt mitte üheski poes, kuhu mina sattunud olen. Appi tuli kõikvõimas internet. Ja eile olin ma esimest korda oma tutikate sokkidega trennis.
Kui välja arvata see, et ka sokid püüdsid meeleheitlikult varvaste otsast plehku panna, siis oli nendega päris vahva. Tasakaaluloo ajaks olin ma kogu sokimajanduse unustanud ega mõelnud üldse sellele, mis mul jalas on. Seega, ma arvan, et ma olen rahul.
PS! Viimasel fotol olevad sokid pole päris need, millest postituses juttu, aga kui keegi peaks teadma, kust selliseid saab, siis olen info eest juba ette tänulik.
Jõusaalis ja keha ning meele treeningutel on mugav, kui on pisut lohvakamad riided ja cardios jälle kipub mul nende mõnusate lohvakate riietega ebamugav ja kohati isegi piinlik olema. Noh, saate isegi aru, mu keha pole loodud tegelikult sporti tegema ja eks ta võitle igast otsast selle vastu. Vahel on päris imelik, unustan ise ära, et mu kurvid riiete alt väljapääsu otsivad ja nii olengi mina seal rahulikult oma tagurpidi koera asendis, kui märkan, et mõni trennikaaslane andunult mu särgiesist silmitseb.
Lühidalt, õiged trenniriided on kulda väärt. Eriti mis puudutab seda kõige intiimsemat riiet. Mingil põhjusel arvab kogu treeningvarustuse tootjate koolkond, või vähemalt lõviosa neist, et kui sa oled kurvikas, siis järelikult paks või vastupidi - sale, järelikult lame. Olen loobunud spordiriiete poodidest pesu otsimisest, sest see on lihtsalt kurb, mis seal pakutakse.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid hoopis sokkidest.
Nimelt, kuigi kõik minu kehaosad otsivad meeleheitlikult vabadust ja pääsemist ahistava puuvilla ja polüamiidi haardest, siis mina ise eelistan võimalikult kaetud olla. Pole veel keskkooli dušširuumist välja kasvanud ja häbenen kohutavalt igat ruuttolli oma kehast. Kaasaarvatud, kui mitte kõige rohkem, oma varbaid.
Tunnen alati kohutavat kimbatust sel hetkel, kui olen sunnitud BodyBalance trennis sokid jalast võtma. Kui juhtub veel ka palju rahvast olema, siis ei suuda õieti hingamisele keskendudagi, vaid mõtlen, et ei tea, kas inimene mu kõrval või taga näeb mu jubedaid varbaid ja taldu. Samas ei tule sokkides võimlemine ka kõne alla, sest matt on kohutavalt libe.
Niisiis, kui ma nägin ühel trennikaaslasel selliseid superägedaid sokke, kus varbad ja kand olid väljas aga muidu kõik kenasti kaetud, siis sai see minu kinnisideeks. Jama selles, et paraku ei müüda neid sokke mitte kusagil. Vähemalt mitte üheski poes, kuhu mina sattunud olen. Appi tuli kõikvõimas internet. Ja eile olin ma esimest korda oma tutikate sokkidega trennis.
Kui välja arvata see, et ka sokid püüdsid meeleheitlikult varvaste otsast plehku panna, siis oli nendega päris vahva. Tasakaaluloo ajaks olin ma kogu sokimajanduse unustanud ega mõelnud üldse sellele, mis mul jalas on. Seega, ma arvan, et ma olen rahul.
PS! Viimasel fotol olevad sokid pole päris need, millest postituses juttu, aga kui keegi peaks teadma, kust selliseid saab, siis olen info eest juba ette tänulik.
Kommentaarid
Postita kommentaar